Vambola Kolbakov. Foto: FB

Kaguraadio kuulajad said hiljuti kuulata intervjuud erakordselt värvika mehega ja värvikatel teemadel – tuntud poliitikamehe Toomas Pauri (74, Keskerakond) vestluskaaslaseks oli omal ajal Põlvasse Nõukogude Liidu esimese aktsiaseltsi rajanud legendaarne ärimees Vambola Kolbakov (72, parteitu, kuulunud lühikest aega Keskerakonda). LõunaLeht avaldab kuulajate soovil kirjalikult noppeid sellest põnevast vestlusest, kus biokeemik Kolbakov demonstreeris ka informeeritust ning vaateid Eesti poliitikast läbi aegade ja tänapäevalgi.

Vambola, on juhtunud nii, et Eesti 200 sai endale uue esimehe, Joakim Helenius, kes on sinna andnud juba üle 200 000 euro, küll ei tahtnud seda ja kirjutas pika artikli. Et miks seal need vastuolud tekkisid?
Eesti 200 ongi vastuoluline partei. Ma just eelmine nädal (novembris – toim) vaatasin. Esindatus 14 liiget parlamendis ja kokku on neil liikmeid 908. Nii et kui jämedalt ära jagada, siis neil on parlamendis pea iga 50. inimene partei liikmetest. Ma arvan, et nii hea seis on võib-olla Andorras ja Lichtensteinis. Seal on ka vähe rahvast. Aga Euroopa Liidus on see kindlasti üks kõvemaid näitajaid, kus partei iga 50. liige istub parlamendis.

Teiseks, sa rääkisid, et Helenius on andnud raha. Nende majandusaasta aruanne küll seda ei näita. Neil olid 2023. aasta esimese kvartali kulud 18 000 eurot, käis valimiskampaania ja nad kulutasid selleks 18 000. Äärmiselt efektiivne partei! Omapärane selline.

Aga kui tõsiselt öelda, siis on Eesti 200 nagu taskurätt Reformierakonna pintsakutaskus. Vaja, võtavad välja, lehvitavad natuke aega, võib-olla pühivad nina, võib-olla niisama lehvitavad sõpradele tagantjärgi, saadavad neid teele. Ühesõnaga see on selline ... seda ei saa isegi puudliks nimetada. See on mingi täiesti arusaamatu asi.

Mis Heleniusse puutub, siis see on äärmiselt rumal ja taktitu minna nüüd ajalehte kuulutama, et ma olen selle vastu, justkui ta valiks seda juhti. Anna niipalju raha kui tahad, aga peaks olema niipalju mõistust, et vähemalt näida demokraatlikuna, kui sul seal sees mingit demokraatiat ei ole.

Miks oli Eesti 200-l nii kiire? Oleks võinud tõesti, nagu Helenius ütles, mitu kuud arutada, mõtiskleda, aga nemad tegid nädal aega hiljem kohe uue esimehe valimise?
No raske öelda. Lauri Hussar läks ära ja ütles, et tema tahab hakata riigikogu esimeheks eluks ajaks. Keegi võiks talle ilmselt öelda, et seal on niimoodi, et iga kuue kuu tagant valitakse, võib-olla ei valita järgmine kord. Ma ei tea, miks, aga ju siis on kiire tahtmine koalitsioon laiali saata.

Arvatavasti kõigil on. Seal on kõigil ebamugav juba olla. Koalitsiooni võib võrrelda inimestega, kes on ühises leiliruumis, mille uks on kellegi poolt sihiteadlikult lukku keeratud. Alguses on mõnus vihelda, omavahel juttu ajada, kõik on tore, aga pärast hakkab kuum. Välja ei saa. Vihelda ka ei taha. Istud seal, alumisele astmele lähemal, trügimine käib uksele, kust õhku saaks veidikene. Lõpuks tekib mõnel tahtmine, et lööme ukse maha, lähme siit minema ära.

Mingi taoline metafoor tuleb pähe, kui ma mõtlen selle praeguse koalitsiooni peale, sellepärast, et nende käitumine on väga sumbuurne (korratu, ebaselge – toim). Nad käituvad vastu igasuguseid loogikareegleid. Arvatavasti tuleb ka meeles pidada seda, et Margus Tsahkna (Eesti 200 uus esimees – toim) oli see, kelle eestvõtmisel Taavi Rõivase koalitsioon omal ajal laiali pudistati. Jevgeni Ossinovski, Tsahkna ja Jüri Ratas kuskil nurga taga väikestviisi kohtusid, kaks meest tegid suitsu, Jüri vist suitsu ei tee, aga omavahel nad seal milleski kokku leppisid. Taavile anti jalaga sinna kõige hellemasse kohta ja moodustati uus koalitsioon. Võib-olla on Margusel täpselt sama mõte ka nüüd.

Tsahkna oli väga optimistlik, et nüüd hakkab erakonnal hästi minema. Ma ei ole küll ta ideid-mõtteid kuulanud, võib-olla oled sina?
Erakonnal, kellel puudub programm, ei saa hästi minna. Erakond, kelle ainsaks ideeks on kuuluda koalitsiooni, ei ole eluvõimeline. Erakond, kel ei ole liikmeid, ei ole elujõuline. See kõik on nii negatiivne ja viitab ikka sellelesamusele, nüüd juba mitte enam vandenõuteooriale, et meie elektroonseid valimisi muditakse nii hullusti, et sel korral mindi üle piiri. Nende 14 kohta paistab praeguse poliitika juures, ütleme isegi kaheksa-üheksa kuu perspektiivis, mis on valimistest mööda, ikka väga-väga kahtlane tulemus.

Kas Eesti 200 peab vastu järgmiste riigikogu valimisteni?
Inglastel on üks tähelepanuväärne ütlus: never say never (ära iial ütle iial – toim). Ja tulevikku teab ainult Jeesus. Mina ei tea. Võib-olla peavad, võib-olla mitte, aga sellisel juhul, kui tahavad seal veel vastu pidada, järgmine kord ka parlamenti kuuluda, peavad tegema vähemalt kahte asja. Nad peavad endale looma mingi programmilise asja, mille poole nad püüdlevad; kes nad on. Näitama ära oma valijate grupi, mitte näpuga näitama serveri peale, mis kuskil nurgas tolmu kogub. Aga konkreetse valija peale, keda nad ikkagi esindavad. Kasvatama jõuliselt oma liikmeskonda, teine asi. Ja kolmas asi: püüda vähem selliseid vastasseise, nagu oli see Heleniuse-Tsahkna vastasseis, see kindlasti viis osa hääli kohe ära.

Läheme nüüd järgmise erakonna juurde, see on Isamaaliit, kes väga aktiivselt võttis ette, et peaministrile tuleb umbusaldust avaldada, Kaja Kallasele, kes ei saa selle tööga hakkama. Ta küll arvas, et tal on 21 häält riigikogus, aga selgus, et 11. Hetkel ma ei tea, kas ta on mõne teisega läbi rääkinud. Miks ta seda tegi ... kas see oli mingisugune oma reitingu tõstmine või mille nimel siis seda tehti?
Isamaa on Eesti fundamentaalne partei. Üks meie iseseisvuse taastajatest, tähendab mitte otse Isamaana, vaid ... neil on väga palju seda kontingenti, kes on kuulunud ERSP-sse, kes on olnud muinsuskaitseliikumise eesotsas, kes esimestena julgesid tulla ideedega tänavatele. Fundamentaalne partei ei tegele populismiga. Praegune usaldus- või umbusaldushääletus on igal juhul populistlik ettevõtmine sellepärast, et see ei lähe läbi.

Nad püsivad koos. Sotsid hirmuga, Eesti 200 seetõttu, et neil ei olegi mitte mingeid muid valikuid kui ainult hääletada selle koalitsiooni poolt, sellepärast et kui nad koalitsioonist välja kukuvad, siis neil pole üldse mitte midagi. Ja Reformierakond loomulikult hääletab oma peaministri poolt ja häid tervit! Sel ei ole kõige vähematki mõtet. See tähendab seda, et kui sedavõrd fundamentaalsetel alustel seisev partei teeb selliseid liigutusi, mis ei ole omased talle kui vanale ja heade traditsioonidega parteile, siis ta kaotab oma valijaid. Seepärast et tal on konstantne grupp valijaid, 12‒15% elanikkonnast, kes võitlevad Eesti kui iseseisva riigi ideaalide eest. Neile on nimelt kõige tähtsam Eesti ajalugu, tema päritolu, eestlus, kõik see, mis kannab selle väikese rahva väärtusi. See on väikese rahva, ühekäeliste vabadusvõitlejate partei. Ja see ei tee rumalusi. Kui lööd, siis pead lööma nii, et puu läheb lõhki. Mitte toksima seal kõrval nagu rähn.

Jah, kuidagi oli selles suhtes imelik, et ei peetud EKREga läbirääkimisi, et hääled kokku saada ... Võib-olla Keskerakonnaga peeti, aga ma ei ole sellest kuulnud. Aga see tahe oli. Kas siis Urmas Reinsalu loodab oma või partei reitingut tõsta, mis on muidugi praegu väga kõrge?
Ei no partei reiting muidugi on väga kõrge selle üldise madalseisu taustal. See on selge, et Isamaa – vaat siit tulebki välja Isamaa tugevus ‒, Isamaa on fundamentaalne partei. Tal on usaldus ükskõik millises situatsioonis, ükskõik kuidas me täna kirjeldame Mart Laari tegevust või Isamaaliidu vahepealsete juhtide tegevust, ükskõik milliseid vigu me nende juures leiame – aga nad on alati seisnud ühel ja samal positsioonil: et Eesti on iseseisev riik oma rahvaga, oma kindlal territooriumil ja see järjepidevus peab jätkuma sajandeid ja sajandeid. See on nende tugevus. Ja see tähendabki seda, et kui ta läheb nüüd tsipsima sellega, et hakkab tegema niisuguseid asju, mis kindlalt kohe ei lähe läbi, see võtab tal usaldust maha. Ta muutub ebausaldusväärseks. Mina seda ei soovitaks mitte mingil juhul neil ette võtta. Kui nad tahavad Kaja Kallasele umbusaldust avaldada, siis neil peab olema koos 51 häält enne, kui nad üleüldse selle mõttega veel avalikkuse ees välja tulevad. Kui nad avalikkuse ees tulevad välja mõttega, et me nüüd kukutame Kaja Kallase, ja niisama visinaga jookseb õhk sellest ideest välja, nagu see täna jooksis – see blameerib parteid.

No Kaja Kallas ja Reformierakond võtsid vastu sellise otsuse, et kõik seadused võetakse riigikogus vastu usaldushääletusega. Mida sina sellest arvad?
No aga mis neil üle jääb!? Neil ei ole mitte mingeid valikuid. EKRE vaatamata sellele, et keegi temaga praegu kaasa ei tule, oma metsiku hulga, mingi 2700 parandusettepanekuga ... no kindla peale see jant kestaks üle 1. märtsi. See tähendab seda, et siis rakendub vabariigi põhiseaduse üks väheseid võimalusi kutsuda esile erakorralised valimised. Kui 1. märtsiks riigieelarve kinnitatud ei ole, siis parlament on sunnitud ise laiali minema ja vabariigi president kuulutab välja erakorralised valimised (eelarve võeti 8. detsembril vastu – toim).

See on üks kahest võimalusest üleüldse erakorraliste valimiste korraldamiseks Eestis. Ja EKRE venitab seda asja lõdvalt, kui ta obstruktsiooni peale jätta. Annab veel neid asju sisse ja nende ööistungitega ... vintsked poisid istuvad seal ja söövad oma munavõibleibu ja asi korras, mingit probleemi seal istuda ei ole. Tal [Kallasel] ei ole mitte midagi teha, ta peab kõik oma hääletused nüüd siduma usaldushääletusega, usaldushääletuse puhul on tal see 51 häält iga kell võtta. Endal on 37, sotsid, pluss need õnnetud Eesti 200 omad ja asi korras, jälle järgmine, next case. See on tal sundkäik. Iseasi, kuidas me sellesse olukorda nüüd jõudnud oleme, et kõik see on nii halb ja sisuliselt ju ka riigieelarvet tegelikult ei ole. See on ju aukudega eelarve, see ei lähe kokku, see ei vasta seadusele. Seda ei tohiks vastu võtta, isegi mitte usaldushääletusega. Et nalja siin saab veel.

No kuidas arvad, kuidas meie president käitub, kas lükkab tagasi?
Presidendil ei ole võimalust seda tagasi lükata. Tema on nende endi president. No kuidas ta selle nüüd tagasi lükkab? Niipalju tal selgroogu nüüd ka ei ole. Ja teiseks, noh – lükkab tagasi. Tulevad tagasi, hääletavad uuesti. Lükkab veel kord tagasi – hääletavad uuesti. Lükkab veel kord tagasi ... Igal juhul on šanss saada kindlalt enne 1. märtsi see õnnetu eelarve vastu võetud.

Meie hea tuttav Jaanus Karilaid (endine keskerakondlane – toim) just rääkis Isamaa põhiväärtustest, läks Isamaasse. Kas ta on siis lihtsalt hüpiknukk või on ta põhimõtetega mees?
Jaanuse puhul on kogu aeg näha olnud seda, et ega ta ausalt öeldes Keskerakonna väärtusi nii väga ei jaganud. Ta oli selline ... lihtsalt oli. Tegi seal poliitilist karjääri. Kas ta isamaalisi väärtusi jagab, ma ei tea. Arutada selle üle, kas tal nüüd on need väärtused või ei ole ...

Aga kuidas sa lähed valimistele, kui sa ei ole neid väärtusi endale selgeks teinud?
Jah, ma olen sinuga nõus. Aga vaata, küsimus on selles, et ei ole väga soliidne, kui meie sinuga arutame tema väärtuste üle. Me ju ei tea. Me peaksime siis kolmekesi arutama, küsima, et Jaanus, missugused väärtused sul on. Jaanus ütleb, et mul on väärtusi oi-oi kui palju, terve seljakotitäis. Ja hakkab rääkima, räägib poolteist tundi ja meie jääme magama. Ja ongi kõik väärtused teada. Aga vot täna me siin sinuga kahekesi, ja kuigi me teda hästi tunneme, me ei saa arutada tema väärtuste skaala üle. Kui ta arvas, et ta saab Isamaas teostada ennast paremini, siis see on tema isiklik valik.

Mina isiklikult arvan, et ta ei saa seal palju hääli. Sest Isamaa näeb Keskerakonna selja taga virtuaalselt seismas suurt prillidega Savisaart ja ta iga ihufiibriga vihkab seda Keskerakonda, see ühekäeline vabadusvõitleja. Läheb sinna kasti juurde ja näeb seal nime, kelle taga ta näeb Edgar Savisaare suuri silmi. Siis ta võtab kätte ja valib esimese ettejuhtuva, aga mitte selle mehe.

See on see lahendamatu vastuolu, mis on Eesti poliitilisse ellu sisse kodeeritud, vastasseisuga alates 1988. aastast kuni aastani 1992, kui põhiseadus vastu võeti. Nende nelja aasta jooksul Eesti poliitiline maastik reaalselt polariseeriti. Ühel pool seisid isamaalased. ERSP, kes oleks võinud olla parteina päris edukas, aga ilmselt ei leidnud piisavalt juhtimist, ei leidnud piisavalt atraktiivsust. Suurem osa nende poolehoidjatest kandus Isamaaliitu. Need olid siis need mehed, kes nõudsid järjepidevalt Eesti Vabariigi taastamist tema esimese vabariigi konstitutsiooni alusel.

Teine pool oli Rahvarinne. Selgelt vasakpoolsem, sotsialistlikum, kantud pooleldi nõukogude võimu vaimust. Ütleme niisugune ... ma ei saa öelda, et neil aateid ei olnud, kindlasti oli. Nad olid eestlased, laulsid Balti ketis ja mida iganes nad seal tegid. Selline omapärane, moodne komsomoliorganisatsioon. Sellest sai siis Keskerakond.

Ja keskele jäid endised Nõukogude Liidu aegsed ametnikud, kolhoosiesimehed, sovhoosidirektorid ja kõik muu. Need tegid siis ajutise partei. Maainimeste liit, sa ju ise tead seda palju paremini, kuidas see asi käis (Paur oli Maaritsa kolhoosi esimees – toim). Aga see oli polariseerumine. See oli soo.

Ühel pool olid siis parempoolsed, need, kes Margaret Thatcheri (Suurbritannia konservatiivne peaminister – toim) poliitikat pooldasid, neil oli kõik väga lihtne: kõik tuleb ära erastada, riiki võimalikult vähe, võimalikult paremaks teha majandusseis. Mida parem majandusseis, seda tugevam riik. See oli alus ja vaieldamatult väga õige tee. Teine pool oli see jagamismajanduse pool, mida Savisaar esindas Rahvarindega, mille juurde Keskerakond senimaani on jäänud. Ehk teiste sõnadega kesktee. Jagame ära selle, mida on kuskilt teenitud, ja katsume siis kuidagi seda oma valijat agiteerida igasuguste kõikvõimalike toredate lööksõnadega. Ja teine asi: ära hoida vene partei teke. See on väga tähtis. Keskerakonna missioon oli see, et Keskerakond hoidis ära iseseisva vene partei tekke Eestis, kusjuures tuleb arvestada, et Tallinnas Lasnamäel elab 120 000 inimest ja need pole organiseerunud. See on suur Keskerakonna võit täna.

Ja vahepeal oli see soo, kes kõigub nüüd edasi-tagasi siia-sinnapoole. Sellisena polariseeriti see maastik seal nelja aasta jooksul ära. Nüüd me sellel maastikul siis kõik traavime. Tegelikult me oleme, praegused juhid on nüüd juba justkui sellel maastikul osalenute pojad ja pojapojad. Eesti 200 on soo, Isamaa on paremal, Keskerakond on vasakul, EKRE ja Eesti 200 moodustavad selle keskmise.

Ja Reform ka või?
Reform ka on seal soos, kõik istuvad koos.

 

Autor: LL
Viimati muudetud: 14/12/2023 08:36:24