Asta Veri 16.06.1926 – 30.11.2023

A ja O. Kus Ots, kus Algus. Peaagu sajandipikkune elu võimaldas õpetaja Asta Veril olla paljude asjade alguse juures ja teistel oli õnn kuulda nendest aegadest elava sõna kaudu just tollel ajal elanud inimese käest.

Mõisavaldade aegu elas maal rohkem inimesi ja enam kui sajandi vältel oli Linnamäe mõisasüdames asunud väike kool lastest pungil. Kui 1929. aastal kavandati järjekordset ümberkorraldust.

Ka Kurenurme metsatööliste asum oli sajandiga kosunud. Lootes kasutada raudteepeatuse eeliseid, otsustati koos ümberkaudsete külade talunikega rajada oma kool.

Kurenurme Algkool alustas tööd Uibo-Saaremetsa talus 1931. aastal. Talude annetatud kuivatatud laudadest ja õigel ajal lõigatud palkidest valmis varsti ka koolimaja.

Haidaku küla talutüdruk Asta Ahman, kes kooli asutamise ajal oli juba viieaastane, ei saanudki teada, kui raske oleks olnud Linnamäele käimine läbi porise ja talvel täistuisanud oru.

Kasperi talu oli piisavalt suur, et anda lapsele igakülgne talutöö kogemus, aga mitte nii suur, et õudusi kaasa tuua. Asta teadis, et talus tuleb iga päev õppida ja teadmisi koguda. Et mitte kogu talutööd üksi ära teha, tuleb tarkusi ja kogemusi ka teistega jagada.

Võib-olla just sellest tekkis tal soov saada õpetajaks oma kodukoolis ning 1947. aastal oli ta juba esimese klassi õpetaja. Kooli kutsuti siis mittetäielikuks keskkooliks. Just algklasside õpetamispõhimõtteid on seinast seina pillutatud. Kord pidi koolituleja oskama lugeda, siis jälle mitte, et õpib valesti. Sama kirjutamisega. Kuna lähinähtavas tulevikus tuli kõik teistelegi loetavalt käsitsi kirja panna, pidi õpetaja vaeva nägema sulepea hoiu ja kirjatehnika drillimisega, abiks kaldjoonte ja abijoontega vihikud.

Olulisim, aga veel raskem oli vaesel sõjajärgsel ajal õpetada joonistamisel õiget pliiatsihoidu, kui pliiatsitel vajalikku pikkust ei olnud. Keerulisel 1953. aastal sai temast juba viienda klassi klassijuhataja. Rahva ja üksikisiku osa ajaloos, eriti võimuvõitlus tuli lastele arusaadavalt ära seletada, lootuses, et joonistamine ja maalimine nende sisemaailma rahustab, hingeelu korras hoiab.

Vanal koolifotol istub noor õpetaja Asta Ahman kahe seminaristist naisõpetaja vahel, kõrval kooli direktor, Rotalia korporant Arkadi Reigo. Paljudel teistel sõjajärgsetel õpetajatel ei olnud sellist haruldast võimalust eestimeelse õpetamissüsteemi kinnistamiseks. Algklassides olid õpitava seostamiseks kodulootunnid. Kodulugu on õppekavade koostamisel oluliseks peetud. Tublid koduloolased olid seminarist Helena Kaska, Asta abikaasa Uno Veri, tolle vend Karl Veri, räägimata direktor Reigost, kelle koduloohuvi ühtis ka Rotalia põhimõttega – inimese, rahva ja kodumaa hüvanguks.

Siinkohal mäletavad õpilased külma veebruaripäeva, kui noor ema rongiga Kurenurme jõudis. Kolleegid kooli hobusega vastas ja muretsevad, kuidas külma kaitseks karme saanitekke ja kasukaid panna. Isa Uno heitis palitu seljast, haaras Pambu, kel nime veel polnud, sülle ja pani jooksu. Kui hobune õue traavis, Uno enam ei hingeldanudki.

Edaspidi sai õpetaja Asta Veri endale keskastme loodusloo tunnid. Viiendas klassis oli loodusõpetus õppeaine, mida ta sai kodukohaga seostada meeldejäävate kõrvalnäidetega. Muna ehituse seletamisel rääkis ta, millisest talust on pärit pruun tugevakasvuline kanatõug, kes suudab oma poegi kaitsta ja muneb suuri pruunikoorelisi mune, millel on tugevad rebuväädid. Pannes kanad hauduma, hoidis ta seda tõugu alles 20-30 aastat, kuna algkodus oli tõug haudejaamatibudega ammu segi läinud. Nii oskas ta iga teema kodukohanäitega meelde jäetavaks teha.

Tartu ülikooli professor, kes näinud kümneid õpetajaid, lektoreid ja õppejõude, rääkis kord õpetajate erinevusest – mõni läheb klassi ja lausa ägiseb abimaterjali koorma all, teine tuleb tundi, ainult päevikukene näpu vahel.

Õpetaja Asta Veri oskas hästi mõlemat. Ta võis nii ilmekalt rääkida, et kuulajal tuli räägitavast selge pilt silme ette. No ega siis ei pääsenud Geisrite orgu põhjusel, et tund anda. Ei anna välja mõelda kirjeldust, kuidas sopka ääres istub justkui saatan, prunditades oma vetikasi huuli ja sülitab vaatajale paar tilka tulist vett näkku.

Kirjeldused andis raamatust või ajakirjast ette lugeda, aga raamatupiltide ja diafilmide ning slaidide näitamine (tollal klaasplaadil), nõudis maagilist käsku: saagu pimedus! Asta ei põlanud seda vaeva, kui oli palju pilte mitmest raamatust.

Mõnikord olid üksikuid kaadreid mitmest diafilmist, siis laadis õpetaja mitu plekkarbi moodi diaskoopi ja laskis neil ringi käia. Erilise hoolega oli ta aga komplekteerinud tosina stereopaariga kettaid stereoskoobile, mis küll enamasti N Liidu omad, aga mäestikutüüpe, deltasid ja rannikud sai kui linnulennult näha.

Iga tunni võis ta üles ehitada maateadusena puhtast loodusest või, kuna tunniplaanis on geograafia, siis palun – inimmõjutustega geograafia.

Madalatest klassidest peale hakkas õpetaja seletama, mis on ilm ja mis on kliima. Tema õpilased ei oleks endale kliimaministeeriumis häbi teinud. 3.-4. liitklassi lapsed viis ta talvel korra kuus suuskadega sõitma üle pooleteisemeetrise aia ja heki: kas haavikuemand ei ole hangepidi aeda jooksnud, kas mõni noore õunapuu tüvi või madal võraoks pole kaitsemähisest vabaks saanud?

Sekka oli aasta paar, mil näärivana tuli kummikutes lavale ja kaebles, et pidi põdrad Lapimaale jõuluvana juurde jätma ja läbi pori jala tulema. Pakid jäid ka maha. Ah näe! Head inimesed tõid järgi. Ja jälle sai mitu aastat üle maantee lumeredelite siia-sinnapoole sõita, et kandvamat koorikut otsida.

Ilma vingerpuss oli ka Niagara joa täilik külmumine, mille kirjeldust õpetaja Asta Veri meile luges. Eestiaegset 1932. aasta pilti näitas keskkooli geograafiaõpetaja. Auru polnud, seega külmunud. Viimastel aastetel on olnud mitmel korral jäätumisi.

Kui zooloogiatunnis oli juttu oravatest, tõi õpetaja rõivaruumist oma oravanahkse talvemütsi, lugedes kokku oravaseljad, kui palju neist elu andis, et soe ja kerge peakate saada, või et äkilise külmaga ei pea muretsema, et müts võib pilbasteks külmuda või et ...

Praktiliste kodutööde tegemise oskas õpetaja Asta Veri nii ära seletada, et poiss, kellel tööliskorteri juures kanu ei olnud, sai hommikul teiste käest suled ja vahetunni ajal tegi papitüki ning taskunoa abil neljasule näidise valmis.

Juhtus ka ootamatusi. Internaaditüdruk pidi hobuse käest peotäie heinu laenama, neid leotama ja soojendama, et saaks rohevetikat või ka koppvetikat uurida. Kui õpetaja mikroskoobiga klassi tuli, selgus, et tüdruk oli lahuse korralikult ära kurnanud ja minema visanud ning kuivad heinad klassi toonud.

Õpetaja Asta Veri andis vajadusel ka tüdrukute käsitöö- ja õmblustunnid, aga ka poistele sokiparanduse ja nööbiõmblemise oskuse. Teisel aastal pükste viikimise ning pluusi ja pintsaku triikimise oskuse.

Koolimajas käis see elektritriikrauaga, aga õpetussõnad olid ka söetriikraua ja pressraua kohta.

Kümnest tunnist piisas, et poisid saaksid selgeks saiakeste, küpsiste ja magustoidu keetmise oskused ja teisel aastal tuleksid toime supi ning prae kalkuleerimise ja valmistamisega.

Kuuekümnendate keskel pääses Venemaalt tulema segaperekond, kes aga silpigi eesti keelt ei osanud. Vanim vendadest, Volodja oli üks väheseid, kes jõudehetkel paberi ja akvarellid võttis ning päikesemängu või tuule paberile püüdis. Ühel sügisel maalis kunstnik Ernst Hallop küngastel Keema ja Lõõdla järve vahel. Õpetaja Asta Veri vahetas tunnid ringi, et kunstnik saaks igas klassis juhendada akvarellitundi, mille teemaks aknast nähtud loodus.

Liikuva kunstnikuna kasutas Ernst Hallop väljas põhiliselt pastelle. Volodja nukrutses, et 400 värvitooni hulgast saab valida selle, mida silm näeb, aga akvarellisegamisega peab kahe-kolme korraga õige kätte saama või läheb värv saviseks. Õpetaja Asta Veri võimalus oli ainult õpetada sütt põletama, et mingigi vaheldus oleks. Kui perekond kodukohale lähemale liikus, jäi Volodjal vanema vennana keskkooliklasse puudus, et kunstiteel edasi minna.

Aegsasti, vahel aasta-poolteist enne, kui midagi vaja läks, hakkas õpetaja Asta Veri meelde tuletama pliiatsite nimesid ja numbreid, kilpkonnapildiga kustukumme. Kord olla müüki tulnud arvutuslükateid ja temal linnaskäimise päev lähedal, lubas kõigile tuua. Kooli tagasi tuli ta väga pettunud näoga, lükatid kõik otsas, sai ainult ühe stopperikujulise, aga arvas, et õpilane sellest kolme tüvenumbrit välja ei pigista. Tööõpetuse õpetajal tuli teha pooleteisemeetrine (viis-ühele) töötav makett. Mõni õnnetu pidi venna aknata ja keeleta lükatil toimetama mõõtsirkliga nagu 1620. aastal.

Kui koolis oli lapsi rohkem, andis kool ka rohkem eeskavaga pidusid: sügispidu, nääripidu, karneval, kevadpidu. Õpetaja Asta Veri hooleks oli kahest klassiruumist kokku liidetud saali kujundamine. Saali jääva kapi klaasustega kõrgenduses oli valik õpilastöid, makette, mudeleid, mis tõid vilistlastele helgeid mälestusi. Suuremate näidendite jaoks maalis ta lavast laeni ulatuvate maakaartide tagaküljele maastikud ja dekoratsioonid. Kahjuks on need läinud kõige kaduva teed. Tema korraldada oli ka laste poolt tehtavate kavalehtede ümbriste tegemine.

Paneb imestama, kuidas ta suutis hoida klassi mõtetega õppetöö juures, kui läbi paneelvaheseina kostis juba kuu aega ette mudilaskoori „Kui pehmeid kevadtuuli toob lõunast kauis mai”.

Ega õpetaja Asta Veri nii kergelt ei pääsenud. Lastekoorile ja tütarlastekoorile valiti nõudlikud laulud. Ega heliloojad teadnud, et neid hakkab esitama väike lastekoor, kus mõni häälerühm võib kehvaks jääda. Asta Veri pidi koori selja taga kandvust juurde andma. Kooli 60. juubeliks oli ta täitnud oma unistuse – täiemõõdulise õpetajate naisansambli esinemise.

Aastad ei ole vennad. Kuna Moskva ja kogu Venemaa patriarh vahetas peasekretär Brežneviga armastusväärsusi, otsustati veebruarirevolutsiooni 50. aastapäevaks (1967) järjekordselt kätte maksta usuleigetele luterlastele.

Ei saa ju maha salata rahva seas juurdunud tavasid ja kombeid, samuti ei ole neid hea võimendada protestiks. Juhendeid tuleb loovalt lugeda. Selgitused ja praktika tuleb anda enne olulist sündmust (et koputajad ja pealekaebajad pole veel ärganud). Õpetaja Asta Veri ja kooli direktor Vaike Runno (Kähr) otsustasid korraldada ülekoolilise munade värvimise. Lisaks kodus värvitule sai koolis proovida kätt ka mitmekesisemate vahenditega. Juurde käis seletus ülestõusmispühade, lihavõtete ja munapühade kohta. Iga klassi püüdlikumale värvijale ja võistluse parimatele tõi jänes värvilised auhinnad varemkirjeldatud kanadelt.

Külarahval oli kooli lõpetamisest möödas kellel kümme, kellel 30 aastat. Miks mitte kutsuda neid rääkima oma kooliajast ja hilisemast käekäigust ning viktoriinis ning osavusmängudes kätt proovima.

Kevadel kirjutas ajaleht Säde, et Mitšurini nimelises pioneerimalevas oli huvitavamaks sündmuseks kolme põlvkonna kohtumine. Järgmises numbris torkas Naaskel, kuidas Kurenurme kooli pioneerid korraldasid suure looduse ümberkujundaja auks munade värvimise ja koksimise võistluse. Ei enamat!

See kõik oli koolimajas sees. Olulisem osa õpetaja Asta Veri tööst oli väljas. Iluaed, mitmekümne liigiga park, kolmeosaline õuna- ja marjaaed, katseaed, kiviktaimla ja püsilillede peenrad, soe kasvuhoone, külmlavad, kõike ümbritsevad ja eraldavad hekid.

Mitšurini nimi tuli katseaia tõttu. Katseaed oli vastavalt programmi sobivusele klasside vahel jaotatud. Õpetaja seletas ja laskis maha panna neli-viis sorti kartuleid. Seejuures oli katses suured, väikesed ja seemnekartulid, pooleks lõigatud kartulid, idu-otsad, välja lõigatud idusilmad ja paksud koored. Igal aastal tulemused kaaluti.

Katses olid kurgid-kõrvitsad, suured sibulad tippsibulad, valiksibulad, seemnekülvid. Eraldi äär oli kummelile ja vajadusel teistele ravimtaimedele.

Igal aastal kasvatati lavades peedi ja kaali „loomi”, kasvuhoones tomatitaimi ja muud õrnemat. Rongiga läksid sööklatesse redis ja salat.

Õunaaed tahtis väetada, kasinal aastal ringiga, kui õnne oli, siis terve võra alusega. Juhendamist vajas see, missugused puud tuli talveks paberisse mähkida, õigel ajal lahti võtta, tüved lubjata ja võrad pritsida.

Suvisortide parim tulemus oli 1961. aastal, kui ametisse astuv direktor Vaike Runno sai aktusel ütelda: „Meil oli hea õunasaak, müüsime ära ja ostsime koolile televiisori!”

Koolimajas oli kapp sildiga „Kooliaed”. See ei olnud küll Teravmägede seemnevaru, kuid siiski oluline, mida vilistlased tulevikus peaks silmas pidama.

Niisiis. Kool ei ole vaid koolimaja. Kool ei ole ka selle sisu või ümbrus. Kool on kõik kokku koos õpilaste ja õpetajatega. Seda ei saa ühest paigast teise tõsta. Kõik läheb raisku. Miskipärast kardetakse koolkonna tekkimist – aastate vältel kujunenud omanäolise kooli toetamist, et huvilisi lapsi saaks juurde sõidutada, eriti kui on olemas internaat, staadion, park ja kooliaed. Võib-olla on puhas juhus, et 2001. aastal peatati rongiliikus ja suleti Kurenurme kool, võib-olla mitte. Mis siin rääkida, kui linn salgab mitu kooli maha, et eurorahadega riigigümnaasium ehitada.

Vabariigi taastamise ajal soovitas haridusministri nõunik teha õpetajate töölepingud tähtajaliseks, et nad konkureeriksid ja rändaksid riigi ühest otsast teise. Veerevale kivile ei kasva sammalt, aga ainult sambla sees võib leiduda haruldasi ja kaitsealuseid samblikke.

Sellist õpetajat, kes eluaeg elaks lapsepõlvekodus ja õpetaks 54 aastat ühes koolis nagu Õpetaja Asta Veri, ei saa enam ka riigi keskmise palga eest mitte.

 

 

Autor: Mitme lennu Kurenurme kooli vilistlaste nimel JOHANNES TOOM
Viimati muudetud: 14/12/2023 08:29:38