Küsitlus

Millised on sinu mõtted alanud advendiajal?

Kui lehetoimetus neljapäeva keskpäeval bussi istus, polnud tunnid veel lõppenud ...

Nooruse Meridiaani rahvas LõunaLehe toimetuses, paremal peatoimetaja Urmas Paidre.

Eelmise õppeaasta lõpus toimunud koolijuhataja vastuvõtul tänas Toomas Takkis koolilehe toimetust viimaste aastate tubli töö eest kultuuri- ja õppereisiga enda valitud sihtkohta.

Eelmine toimetuse ühine reis viis meid Tallinnasse Postimehe toimetusse ja just seepärast valisime nüüd sihtkohtadeks Tartu ja Võru ning külastuse LõunaLehe toimetuses, mis on suurima ning stabiilseima tiraažiga kohalik leht Eestis üldse.

Väljasõidul osales kogu Nooruse Meridiaani toimetus koosseisus peatoimetaja Jaana Puksa ja toimetuse kolleegium Eve Tuisk, Anu Liik, Reet Lasn, Triin Kald ning Gert Lutter.

Meie ärasõit algas keskpäeval ja pikk bussireis kujunes pikaks, aga see-eest lõbusaks toimetuse koosolekuks, mille päevakorrast ei puudunud eesti keele õpetajate literatuursed litakad ja vastupidine teoreetiline togimine – mõnusad uudisväljendid rikastamaks meie vestlusi!

Esimene sihtkoht oligi Tartu ja täpsemalt teater Vanemuine, kus saime osa kaheosalisest balletiõhtust – Stravinski „Tulilind“ ja Rimski-Korsakovi „Šahrazad“. Brasiilia koreograafi ja lavastaja Ricardo Amarante nägemus toetub heliloojate originaalmuusikale, kuid tõi vaatajateni tuntud muinasjuttude teistmoodi tõlgendused.

Graatsiat täis õhtu pakkus nii silmailu kui ohtralt inspiratsiooni. Mitte vähem hurmav polnud ka etenduse vaheajal teatrikohvikus nauditud šokolaadikook ja kohv, mille kõrvale jätkus kiidusõnu etenduse aadressil kõigilt asjaosalistelt.

Visuaalselt eriilmelised etendused olid lummavad ning vaid liikumistes edasi antud lood selgelt arusaadavad. „Šahrazad“ oma traditsioonilisema muinasjutu-lavakujunduse ja -kostüümidega ning „Tulilinnu“ modernsed ja ranged hallid toonid koos kontrastse punasega sulandusid koos ehedalt põnevaks balletielamuseks. Elamuseks, mis ei jätnud külmaks ka publikut, kes õhtu lõppedes tänas näitlejaid seistes aplodeerides.

Eve Tuisu pani etendusest kogetu arutlema selle üle, mis veel ajaleheartiklites lugu võiks edasi anda: „Olen oma elus kahetsusväärselt vähe balletietendusi vaatamas käinud - vaid kaks korda siinsamas Saaremaal. Seega olin ääretult elevil Vanemuise balletietenduse „Tulilind/Šahrazad“ eel. Ma ei pidanud pettuma. Olen vaimustunud sellest, kuidas vaid oma keha kasutades on võimalik lugu veenvalt edasi anda, ja samavõrd vaimustunud sellest, kuidas elav muusika sellele oma võimsa panuse annab. Täiesti lummav elamus ja paneb mõtlema, mis on leheloos see miski, mis veel lugu kanda võiks ...“

„Teatrikülastus pakkus ehedaid emotsioone ja imetlust, kuidas inimene suudab end väljendada ka sõnadeta nii, et kõik on detailideni arusaadav. Tantsukunsti hämmastav haare!“ kirjeldas emotsiooniderohket teatriõhtut Jaana Puksa.

Ka Triin Kald leidis, et kahe erineva, kuid samas nii kokkusobiva loo segunemine ühtseks tervikuks jättis sügava mulje: „Tulilind/Šahrazad“ jättis väga sügava mulje. Loo jutustamine läbi tantsu ja muusika oli hingeline ja võimas kogemus. Mulle meeldis, et oli kaks väga erinevat lugu, mida jutustati läbi balleti, ühes osas ajalooline Pärsia sultan oma haaremiga ning teises osas tulevikku vaatav jõuline ja väga intensiivne ballett, tulilind.“

Õhtu jätkus öise jalutuskäiguga Tartu linnas, pimeduses ülikoolihoone tervitamise ning palju pikema peatusega Humala-nimelises peenes söögikohas.

Kes söögisoovitusi ootab, siis meie gurmeehuvilised soovitavad kindlasti suussulavalt mahlast jäägeršnitslit ja krõbekana võikut. Nimed, mis petlikult lihtsad nende suurepäraste toitude kohta. Ka õhuline Caesari salat ja tõeliselt suur kuhi isuäratavaid Argentiina krevette ei jätnud tellijaid külmaks! Juustupallid polnud küll päris sellised, nagu ette sai kujutatud, aga kõhtu läksid ka need. Suurepärane teenindus majarahvalt, kes meie tellimused jõudis ära oodata, kuigi nii hilja kööki juba sulgema hakati.

Paar ärksamat reisiseltskonnast alustasid järgmist hommikut jalutuskäiguga Emajõe kaldal ja sillalt maalilisi vaateid nautides, ent järgmiseks sihtkohaks oli meile Võru linn.

Sõit Võrru pakkus kauneid sügisvaateid päikesest kullatud Lõuna-Eesti maastikele, mis kutsusid pigem loodusesse jalutama kui bussiga sõitma.

Tutvumine Võruga algas kesklinna platsil toimunud laadalt, viis edasi jalutuskäigule Roosisaare sillale ning sealt Kreutzwaldi parki lauluisa monumendi juurde. Eesti keele õpetajad olid vaimustuses võimalusest teha pilte vahvalt illustreeritud Koidula ja Kreutzwaldi tänavate ristumiskohas.

Peale väikest kohvipausi linna uusimas söögikohas Kolm saabusime LõunaLehe toimetusse, kus meid võttis vastu ajalehe omanikeringi kuuluv peatoimetaja Urmas Paidre isiklikult. Kolm tundi toimetuses möödusid tõesti märkamatult ning juttu oleks ilmselt jätkunud veel palju kauemaks, sest oma visioonist ja kohaliku lehe saamisloost oli, mida rääkida.

Põnev oli kuulata, kuidas paari inimese pealehakkamine on ajalehe, mis asutatud kunagi uduse sooviga reklaami abil „rasket raha“ teenida, viinud suurima tiraažiga kohalikuks leheks kogu Eestis. Üllatav on ka nende tellijate arvu stabiilsus, mis püsinud üsna samal tasemel ka ajal, kui kõigi ajalehtede paberväljaannete tellimuste arvud kukuvad. Üsna mõtlemapanev, kui tagasihoidlike võimalustega saab tegelikult teha nii loetavat nädalalehte ning sellest on kindlasti üht-teist õppida.

Et tegemist on hullult inspireeriva lehetegemisega, leidis ka Eve Tuisk: „LõunaLehe eesotsas on heas mõttes hullud mehed. Peatoimetaja Urmas Paidre on mees nagu orkester, tõeliselt inspireeriv. Kaks esimest mõtet, mis lehetoimetusest kaasa võtsin, on taastootmine ja rääkivad seinad. Mõtlesin juba kohtumise ajal, millised meie koolilehe lood on ajatud ja võiks edaspidi veel kord (või miks ka mitte rohkem) lugejate ees olla. Rääkivate seinte all mõtlen seda, et aeg-ajalt võiksime ju koolilehe lugude puhul teha väikesed reklaamikampaaniad, nagu LõunaLeht poodides teeb – neoonpaberile löövad pealkirjad ja lugema kutsuvad omadussõnad: tohoh, õudne lugu!“

„Huvitav idee on artiklite taaskasutus. Miks mitte kasutada väga head lugu uuesti nt viie või kümne aasta pärast, kui esialgne ilmunud lugu on sisukas ja põhjalik, nagu on tehtud LõunaLehes näiteks sinimustvalge lipu looga,“ leidis ka Jaana Puksa, et lehelugude taaskasutus on huvitav mõte.

Julge pealehakkamine on pool võitu, tõdes Triin Kald oma arvamuses: „LõunaLehe toimetusega tutvumine avas lehetoimetuse tegemised hoopis teises küljest. Huvitav oli kuulata lehe ajaloolist tausta ning seda, kuhu on tänaseks jõutud ja miks on tehtud selliseid valikuid. Lõunaleht on nädalaleht, mis on kindlasti üks tänapäeva suund, kuna paberlehe lugejaid on vähe. Julgus teha valikuid ja uskuda sellesse, mida teed, on kindlasti see, mis LõunaLehe toimetusest kaasa võtta.“

Sisukas ja põnev vestlusring ajalehetoimetuses tähistaski ka meie reisi lõppu, sest tuli istuda bussi ja alustada pikka, 350 km pikkust tagasisõitu Saaremaale.

Kokku sai vahva, õpetlik ja elamusi pakkuv reis. Täname kõiki asjaosalisi, eelkõige meie vastuvõtjaid LõunaLehes ja kooli jäänud tundide asendajaid, tänu kellele oli võimalik kesk töönädalat „puhkusele“ sõita.

Saarlaste Lõuna-Eestis käigu reportaaž ilmus esmakordselt Kuressaare Nooruse kooli ajalehes Nooruse Meridiaan.

 

Autor: GERT LUTTER, Nooruse Meridiaan
Viimati muudetud: 25/11/2022 08:26:51

Lisa kommentaar