Kallid teenetemärkide laureaadid, mu armsad kaasteelised!

Mõnikord on nii, et tuleb kohe mitu korda hakata, enne kui asja saab. Tänavuse aasta tähtsündmustega on see valdavalt nii läinud, muuhulgas ka teenetemärkide jagamisega. Mis minu jaoks on seotud vana hoiatusega – ole oma soovidega ettevaatlik, need võivad täide minna.

Nimelt siis, kui andsime teenetemärke kätte Narva kolledžis, säravat päikest täis ruumis, mõtlesin ma, kui haruldane see on, et üleandmise hetkel saavad teenetemärgid päris päikeseavalguses ja lumises päikesesäras helkida. Ja ma tundsin, et ei tahaks seda enam kunagi teha kohas ja viisil, kus päevavalgus peale ei paistaks. Paraku on aga nii, et suurem osa meie kultuuriruumist, kokkutulemise ja kõnepidamise paikadest, mis ka piisavalt mahukas on, loodab saalisviibijate sisemisele särale.

Ja siin me nüüd siis oleme, suures suves. Ruumis, mis on inimolendile meeldivam, aga keskkonnana kontrollimatum, kui mistahes aknata saal.

Õnneks oleme selle aastaga ju harjunud, et keskkond on ootamatu, kontrollimatu ja kiirelt muutuv. Enam ei leia kedagi, kes muretseks sobimatul hetkel ülelendava linnu kraaksatuse või kõneleja näo ees sumiseva mesilase pärast.

Hoopis üha rohkem leidub neid, kes muretsevad hoopis selle linnu ja mesilase pärast. Pisiasjad on kaotanud oma võime meid häirida. Võib-olla on selles võti meie laste tuleviku paremaks tegemiseks. Ehk ometi oleme lõpuks lähemal selle mõistmisele, et vähem saab rohkem olla. Olles sunnitud Fred Jüssi kombel tagaaias rohuliblega suhtlema ja selle ümber käivat vilgast elu imetlema, võime avastada, et see ongi kaunis meeldiv tegevus.

Kindlasti ei jää me igavesti paikseks. Ja valdav enamus maailma rahvaid istub ka edaspidi õhtuti välja minnes üksteisele, ka võõrastele, suhteliselt lähedale. Aga midagi on ehk ikkagi muutunud, just selles osas me maailmast, kus on jõukust ja seepärast ka mõjuvõimu. Arenenud riikides, nagu peenemalt öeldakse, meiesuguste hulgas siis.

Pärgviirusest viidute mälestus väärib, et inimkond oleks edaspidi parem asukas oma planeedile. Ja ta ongi. Tegelikult on selles, et individualismis süüdistatud kodanikud üle ilma suutsid eakate elude säästmiseks loobuda paljust olulisest, üks väga selge märk. See on märk, et 21. sajandi inimesele on loobumine kellegi elu hoidmiseks vägagi jõukohane.

Lõpuks on ka kliimapööre mõningasest enesekohasest mugavusest loobumine tulevaste inimpõlvede elude hoidmiseks. Pandeemia on näidanud, et ühiskonda saab eest vedada, toetudes inimeste headusele.

Meie ühiskonna väikesed ja suured probleemid, alates tähelepanust nõrgematele ja lõpetades keele ja kultuuri hoidmisega, meie põhiseadusliku ülima eesmärgiga, lahenevad alati viisil, mille vältimatu osa ongi lootmine inimeste headusele.

Aga omakasu? Küüniline püüdlemine oma isikliku heaolu suunas, olgu või teistele peale astumise hinnaga? Kas see pole siis inimese ürgne loomus, normaalne, tavaline ja sellisena aktsepteeritav?

Mu meelest ei ole. Miks muidu on ajaloost tuntud kõige küünilisemad rahva ja riigiga manipuleerivad juhid alati pidanud looma müüdi, mis kurjust, karmust ja ebaõiglust põhjendaks? Aga just sellepärast – inimesed vajavad üllast eesmärki. Sest nad on sündinud headena. Ka need, kellest hiljem saavad kurjad ja manipuleerivad inimesed – või vabadust ja loovust pigem taunivad, piiravad juhid, on sündinud headena.

Täna oleme õues, nii nagu selle viimase aastaga oleme õppinud – kaitsetud päikese käes, loodame tuulehõngule. Aga oleme valmis kokku tulema talvisel koidikul või suvisel soojal pealelõunal nii nagu inimkond ennemuiste. Toetudes üksteisele, kantud ainult ühisest soovist koos läbi elada midagi ilusat või kaitsta midagi olulist. Homo sapiens, pisikese pärgviiruse poolt oma kohale looduslikus ökosüsteemis tagasi paika pandud. Nii nagu paljud domineerinud liigid enne meid.

Ma ei tea, miks – aga mind see miskipärast ei hirmuta. Hoopiski inspireerib ja julgustab. Me tuleme toime. Te tulete toime. Teie kõik siin rohelises saalis täna, kogu meie rahvas. Jah, me majanduskasv sai nõrgem, aga ühiskonnana kasvasime pandeemia ajal kiiresti. Näeme selgemini ja toimetame targemini. Ikka oma Eesti pärast ja oma laste helgema tuleviku nimel, kõlagu see nii kulunult kui tahes. Vanaema käed on ka kulunud, aga nende tehtud pai pakub ikkagi kõike, mida lapselapsele siin maailmas julgeks tegutsemiseks tarvis on. Teadmist, et inimesed on tegelikult head. Teie olete. Aitäh teile kõigile!

Teenetemärgi saajad Kagu-Eestist

VALGETÄHE V KLASS
Esti Kittus – kunstnik. Kauaaegne Vanemuise kunstnik ja Puka Kunstikooli rajaja, samuti MTÜ Puka Kooli Vilistlaskogu üks asutajaid ja juhatuse liige.
Dmitri Kotjuh – pressifotograaf. Järva Teataja pressifotograafi ja fotokunstnikuna Järvamaal jäädvustanud piirkonna elu ja olulisi sündmusi. Kotjuhi fotograafiahuvi sai alguse teismelisena Võrus Mati Pakleri juhendatud fotograafiaringis käies, hiljem pildistas aastaid ka kohalike ajalehtede tarbeks.
Tanel Leok – motospordi edendaja. Lõpetas tänavu oma 20. hooaja motokrossi maailmameistrivõistlustel. Korraldanud ka endanimelisi heategevuskrosse, et toetada liikumispuudega lapsi.
Ain Raal – Setu pärimuskultuuri edendaja. Õpetab pillimängu ja on juba 18 aastat korraldanud Rikka Ivvani pillilaagrit.
Lauri Sommer – kirjanik, kirjandusteadlane ja muusik. Kirjutanud hulgaliselt artikleid, esseid, proosapalasid, raadiosaateid ja tõlkeid ning autobiograafilised Võrumaa-ainelised raamatud „Räestu raamat“ ja „Sealpool sood“. Koos Õunaviksiga on teinud viis Kago plaati.
Igor Taro – rahvusvaheliste suhete kajastaja. Teinud aastaid silmapaistvat tööd, tuues kodanikualgatuse korras Eesti inimesteni Ukraina ja Valgevene sündmuste arenguid.
Ain-Ivar Tupp – spordielu edendaja ja spordivõistluste korraldaja Lõuna-Eestis juba 20 aastat.

EESTI PUNASE RISTI V KLASS
Cathlen Haugas – Urvaste põhikooli õpetaja. Õpetab muusikat oma kooli erivajadustega õpilastele ja on ise välja töötanud vajaliku metoodika.

KOTKARISTI V KLASS
Elar Sarik – piirkonnapolitseinik politsei- ja piirivalveameti Lõuna prefektuuris. 20 PPA-s teenitud aasta jooksul on ta tavapäraste töökohustuste kõrval panustanud erinevatesse vabatahtlikesse projektidesse ja ennetustöösse. Muuhulgas tegelenud projektiga „Tunnen, tean ja oskan“, et suurendada Võrumaa koolieelikute teadlikkust erinevates ohusituatsioonides. Võru raudteejaama küüditamisohvrite memoriaali idee autor, Vabadussõja mälestuse hoidja.

 

Autor: KERSTI KALJULAID, Vabariigi President
Viimati muudetud: 10/06/2021 08:57:16