Väsinud maa. Jaanuar Valga-Võru raudtee lõunaküljel.

Fotograaf Rein Muuluka otsib Hooandjas tuge, et välja anda raamat fotodest, mis on valminud aastail 2016‒2020 Lõuna-Eestis matkates leitud tühjades taludes. Paikades, kust on lahkutud ‒ lastetuks jäänud majades. Vaiksed väljad, tasased laaned.

Neli aastat tagasi andis Rein Muuluka välja Eestimaa mahajäetud paiku kajastava „Abandonia”, mis sai hea vastuvõtu osaliseks. Sedakorda on käsitletav teema veidi kitsam: Muuluka loodab välja anda fotoraamatu tühjadest taludest Lõuna-Eestis, veidi teksti ka juures. Hooandjate tuge otsiv raamatuprojekt kannab pealkirja „Vaiksed väljad, tasased laaned”.

Omapäraseks teeb raamatu Muuluka fotograafiatehnika: pildid on püütud otse positiivpaberile ning pildistusviis leitud paikadega kooskõlas ‒ vaikne ja aeglane. Piltide tegemiseks on kasutuses olnud kaks suureformaadilist plaatkaamerat. Need on sõjaeelses Dresdenis toodetud pisem metalline Ica Orix ja ühes väikeses Pariisi kaameratöökojas valminud suurem puidust aparaat. Mõlemad täielikult mehaanilised.

„Rännud olen teinud peaasjalikult jalgsi, pikemad distantsid sinna ja tagasi olen läbinud ühistranspordi, jalgratta või häälega alguse ja lõpuga Tartus,” kirjeldas autor Hooandjas. „Vahel olen ka öö peale jäänud ning magamiskoti kas kaasavõetud telgis või külastatud majades lahti rullinud. Matkad, kohtumised ja loomulikult loodus oma mitmekülgsuses ise on olnud oluline osa kogu piltide valmimise protsessis. Kogetud rõõmu ei saa oma ligilähedaseski suuruses edasi anda, ent olen lisaks fotodele raamatusse kirja pannud ka mõned read.”

Puhja, Misso, Lepassaare, Orava, Lüllemäe, Süvahavva – need on vaid mõned kohtadest, kus Muuluka on jäädvustanud mahajäetud kodusid. LõunaLeht uuris fotograafilt, kas õnnestunud fotode kiuste need kümned hüljatud talud temas nukrust ja kurbust ei tekita.

„Kuna olen mahajäetud paikades käinud juba pea lapsest saati, usun, et olen üpris kalestunud ja ilusate leidude puhul esmalt pigem rõõmus kui kurb,” vastas Muuluka. „„Ilusa leiu” olemus aga sõltub vaatest: talukohale lähenemisel avaneb maastik, millesse kotus asetub. Kui vaadata loodust selle ümber, on metsasse hääbumine üks kauneimaid asju, mida tunnen.

Teisalt on tuppa astumisel ees puhtalt inimese elu materiaalne ilming ja selle kadumine. Need kodud on kellelegi olnud selliseks tundeks, nagu meie kodud on meile. Kodude puhul ristub mahajäetus inimese surmaga. Iga mahajäetud koht ei pea ju olema seotud inimese siit maailmast lahkumisega, ent sellesse raamatusse jõudvad paigad seda peaasjalikult on. Kui linnas „elupind” pärast seal elanu surma tühjaks ei jää, siis linnastumise mõjul meie maakohtades nii sagedasti juhtub. Kaks üksikinimesest suuremat paratamatust kohtuvad: linnastumine on meie ajastule juhuslikult sattunud ning surm on kindlate asjade mõõdupuu.

Loomulikult on need paigad rusuvad. Iga maja võrdub vähemalt ühe olnud inimesega, kellest ei keegi, nagu meiegi, pole üleliigne. Aga ka nukraid toone on elus tarvis olmeväliselt, fiktsioonina läbi elada. Leian, et see kasvatab inimest, nagu igasugune ilukirjandus, film või muu teos, olenemata seal valitsevast meeleolust. Majad on kui leitud kunstiteosed. See on rikkus, mis me ümber laantesse ja väljadele peidetuna ootab.”

Fotograaf tunnistas, et mõnes hüljatud majas on talle sattunud kätte ka teabekatke, mille abil on kasvõi interneti kaudu võimalik saada selgust, millistel asjaoludel on kodu tühjaks jäänud. Muuluka märkis, et kuigi jutuks olevas raamatus on põhirõhk fotodel, kirjutab ta just ühe sellise juhu seal lahti ka. Teisalt kõnelevad aga majad tema sõnul tihti oma lugu isegi lisa otsimata, tuleb vaid silmad lahti hoida ja vaadata.

Kes see fotograaf-filosoof ise selline on?

„Elan ja töötan Tartus lihtsa 30. eluaastale läheneva kontorirotina,” vastas Rein Muuluka LõunaLehele. „Mõne kuu eest sündis poeg, kellega loodan peagi lõuna laantesse ja väljadele matkama minna. Elu jätkub alati.”

Rein Muuluka raamatuprojekti „Vaiksed väljad, tasased laaned” saab toetada kuu lõpuni Hooandja keskkonnas. Tõsisemalt raamatusse panustanud saavad kingitusi: näiteks raamitud repro mõnest teoses ilmunud fotost või koguni jalutuskäigu mõnda kujutatud paika.

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 19/11/2020 10:46:36