Võhandu maraton, Kirumpää. Foto: Mari-Anne Leht

Eesti suurima järve, pikima jõe ja paljude muude veekogudega õnnistatud Kagu-Eesti kohta võib öelda: mullusest ülikehvast suusatalvest ja tänavukevadisest koroonakriisist on vähemalt selles olnud kasu, et paljud inimesed on võtnud omaks kodused sadamad ning vee peal puhkamise ja sportimise võimalused.

„Aasta algas raskelt ja täis teadmatust,” tunnistas valdavalt Ahja ja Võhandu jõel paadimatku korraldava Lokko talu peremees Priit Trahv. „Ära jäid nii kevadised suurveematkad, Võhandu maraton kui ka klassiekskursioonid. Märgata oli aga inimeste soovi käia looduses ja leida selleks sobivaid võimalusi. Oli ju enamik matkaradu ja loodusvaatamisväärsusi üle rahvastatud.”

Trahv märkis, et veematkad osutusid piirangute ajal väga sobivaks vaba aja veetmise viisiks: kui viiemeetrises kanuus ollakse kahekesi, siis on aerutajate vahemaa kenasti kaks meetrit.

„Muidugi ei olnud juttu suurtest gruppidest ja seetõttu majanduslik pool kannatas kõvasti,” sõnas matkakorraldaja. „Küll aga pani see eriolukord välja mõtlema uutmoodi teenuseid ja lahendusi. Peale eriolukorra lõppu aga vallandus nagu paisu tagant.”

Priit Trahv sõnas, et inimeste suvise aktiivsuse põhjustas see, et väljapoole kodumaad reisida ei saanud ja matkakorraldajate kevadise majandusliku augu lappimisele aitas lisaks inimeste liikumisvajadusele kaasa ka EASi kampaania „Puhka Eestis”.

„Loomulikult oldi kontaktide mõttes vaoshoitumad ja hoiti distantsi,” lisas ta.

Üle Eesti jõe- ja järvematku korraldava Kagu-Eesti ettevõtte Matkajuht juhatuse liige Christelle Tohva nentis, et kevadel oli tulenevalt eriolukorra piirangutest väga rahulik.

„Suvisel ajal oli huvi veematkade vastu üsna tavapärane – suvi on alati väga aktiivne,” kirjeldas ta. „Võime öelda, et väike tellimuste hulga kasv oli, kuid seda enamasti üksimatkajate poolelt, suurte gruppide tellimused suures osas kõik tühistati. Üldiselt võib öelda, et suvise perioodiga võis rahule jääda, ning loodame sama ka saabuvalt talvelt.”

Sadamakapten: inimesed on meid omaks võtnud
Räpinast viie kilomeetri kaugusel, raskesti hääldatava nimega Peräsoonõtsis Lämmijärve kaldal asub viimasel aastakümnel aktiivselt arendatud Räpina sadam. Tänavu avati seal sadama teenindushoone.

SA Räpina Sadamad ja Puhkealad juht ning sadamakapten Hilhard Kirn rõõmustas eeskätt sadama uue abihoone, matkaautode parkla ja vastse päästepaadi üle, mis saab näiteks tehniliste probleemide või aluse vigastuse korral aidata Räpina sadama kliente.

„Puudub küll mõõdupuu, kuid usun, et võin hooaja lugeda kordaläinuks,” sõnas Kirn. „Meie sadamat kasutavad nii kutselised kalurid kui ka harrastuskalastajad, veespordi harrastajad, purjetajad, puhkajad ja matkaautodega reisijad. Sadama on omaks võtnud inimesed, keda tõmbab vesi, ja sadamat avastatakse järjest rohkem.”

Tulevikuplaanide kohta ütles sadamakapten, et kavas on ehitada tankla, sest see on hädavajalik ja lähikonnas sellist teenust praegu pole.

Kordonijuht: navigatsioonihooaeg on olnud pikk
Peipsi ja Lämmijärve veepiiri vaatlusi juhtiva Mustvee piirivalvekordoni pealik Jalmar Ernits ütles, et tänavu on suurjärvel piirivalverežiimi rikkumisi kirja läinud 66. Pooled neist juhtumitest on kujutanud endast seda, et paadiomanik on jätnud mingil põhjusel oma ujuvvahendi korralikult kinnitamata ja lukustamata.

„Teine suurem rikkumiste grupp on registreerimiskohustuse eiramine – seda peab tegema, kui minnakse Peipsil kilomeeter kaldast kaugemale või Lämmijärvel kohe, kui paat kaldast eemale lükatakse,” selgitas ta.

Ernits tõstis esile, et seaduse nõutav piiriveekogule registreerumine on tehtud tehniliselt päris lihtsaks: paadijuht võib kordonisse helistada või piiriveekogu.ee keskkonnas registreerununa ühetähelise telefonisõnumi saata. Siiski on veerandsada paadijuhti selle nõude kahe silma vahele jätnud. Registreerumisnõuet on rikutud mõnevõrra rohkem kui varem – põhjuseks tõik, et navigatsiooniperiood on kestnud jaanuarist tänaseni välja. Mullu detsembris tekkis vaid korraks Lämmijärvele õhuke jääkiht, Peipsile aga sedagi mitte.

Tänavu on kuuel korral eksitud paadiga keelatud piirialasse: Peipsil lähemale kui 200 ning Lämmijärvel lähemale kui 50 meetrit kontrolljoonest.

„Ebaseaduslikke piiriületusi on olnud viis,” jätkas Ernits. „Võime öelda, et suhteliselt hästi selle koha pealt – tulenevalt jääkatte puudumisest. Jääkattega talvel on selliseid ületusi rohkem. Eelkõige juhtub seda Mehikoorma all Lämmijärvel. Kuna seal on piir lähedal, siis inimesed ei pane tähele ja käivad üle piiri ära. Kaldast kaldale üldjuhul ei minda, aga kui on isegi piiriületus mõne meetriga, siis tuleb ka vastavat vastutust kanda.”

Kogemata piirialadel ekslemine võib küllalt kalliks maksma minna: kui kalamees jalgsi kontrolljoonest üle läheb, siis võib teda oodata kuni 800-eurone trahv. Kui piiri rikutakse grupiviisiliselt ja transpordivahendiga, võib sellele järgneda ka kriminaalasi.

Suvel anti avalikkusele teada üsna haruldasest vahejuhtumist: Lämmijärvel rikkusid registreerumisnõuet lohesurfarid. Kordonijuht ütles täpsustuseks, et rikkumine polnud riigipiirirežiimi võtmes.

„Nad tahtsid registreeruda, aga üks neist oli tegelikult määratud karantiini ja ta poleks teps mitte pidanud teistega ninapidi koos olema,” selgitas Jalmar Ernits.

Navigatsioonihooaeg Peipsil pole kaugeltki läbi. Septembri keskel algas kutseline kalapüük nakkevõrkude ja mutnikuga ning aluseid on seetõttu Ernitsa sõnul järvel olnud rohkem kui suvehooajal – eriti just suurel järvel ja vahetult piiri läheduses, kuhu näiteks hobikalastajad väga ei lähe. Nüüd on küll kutseline kalapüük taas vähenemas, sest möödunud laupäevast keelati kvoodi täitumise tõttu kohapüük. Aga hobikalamehed käivad ahvenajahil kindlasti edasi.

Venemaale võib eksida ka veelauaga
Ernits tuletab kõigile veesõidukijuhtidele meelde reegleid: järvele minek ujuvvahendiga peab olema piirivalveüksuses registreeritud, paat peab olema registreeritud ja sel peab olema vastavalt kategooriale kaasas erinev varustus – kindlasti päästevahendid ja näiteks C-kategooriast alates GPS.

Alla 2,5 meetri pikkusi kummipaate, SUP-laudu ja lohesurfilaudu registreerida ei saagi, aga sadama akvatooriumist kaugemale minekuks peavad ka selliste sõidukite juhid end piiriveekogule registreerima.

„Üks põhjus on puhtalt ohutuse pärast: me teame, mis alustega ja kui palju inimesi peal on,” selgitas kordonijuht. „Meil pole SUP-laudadega probleeme olnud, aga mere peal on neid küll tuulte meelevalda sattunud ja hätta jäänud. Teine on piiri valvamise pool, et omaksime ülevaadet, kes ja millega veekogudel liiklevad. Peipsil on küll väheusutav, et kaldast minnakse sellisega 15 kilomeetrit eemale, aga Lämmijärvel Mehikoorma alt pole kilomeetritki piirini ja ebaseaduslikku tegu on seal võimalik ka SUP-lauaga toime panna.”

Kas Räpina sadama väljaarendamine ja tänavune Värska sadama avamine on ka piirivalve töömahtu kasvatanud?

„Ma ei saaks öelda, et oluliselt,” sõnas Mustvee kordoni pealik. „Igati tervitame seda, kui sellised arendused toimuvad. Samamoodi Mustvee sadama ja väiksemate parendamisi. Mida ohutum on suunduda sadamasse, kus on sissesõidud tähistatud ja sügavus piisav, ning ilma halvenedes tormivarju tulla ja teenuseid tarbida – see on ainult hea, mida uuenevad sadamad pakuvad. Me oma töö mõttes hüppelist kasvu ei näe, natuke suurem registreerujate arv meid väga ei mõjuta, aga kindlasti on hea, kui inimesed saavad oma vaba aega värskes õhus veeta.”

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 08/10/2020 10:40:34