Küsitlus

Kuidas kaitsed end uue koroonalaine eest?

Ilm täna
Võru
25°
Põlva
26°
Otepää
25°
Tartu
28°
Antsla
25°
Valga
25°
Räpina
26°
Tõrva
26°
Võru
25°
Põlva
26°
Otepää
25°
Tartu
28°
Antsla
25°
Valga
25°
Räpina
26°
Tõrva
26°
Võru
26°
Põlva
27°
Otepää
26°
Tartu
28°
Antsla
26°
Valga
26°
Räpina
28°
Tõrva
26°

Eduard Ole – Lõuna-Eesti kunstnik, kes teostas end paguluses

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Eduard Ole. Lõuna-Eesti maastik. 1932–1933. Repro: Eesti kunstimuuseum

Eesti kunstimuuseumi püsiväljapanekus on praegu Valgamaal nooruspõlve veetnud Eduard Ole tööd. Kumu esindajad tutvustavad seda andekat 20. sajandi esimese poole linnaolustiku ja inimeste kujutajat.

Noorusaastad Valgamaal
Eduard Ole sündis 1898. aasta 20. mail Saibasoo talus, Kaagjärve vallas, Valgamaal kohaliku taluniku kaheksalapselise pere seitsmenda lapsena. Kunstniku sünnitalu oli tema ema pärinud oma vanemailt, Pugritsa talu Puudersellidelt. Eduard Ole isa Gustav Ole tegutses hakkaja inimesena mitmes valdkonnas ning sai hiljem koguni väikeettevõtjaks ja majaomanikuks. Peatselt tabas kunstniku perekonda aga esimene traagiline löök: ema suri, kui Ole oli vaid paariaastane. Kunstniku vanemad on samuti sängitatud Valka. Ema viimane puhkepaik Palumetsa kalmistul jäi pärast sõda paraku Läti poolele ja hääbus matusepaikade ümberkorraldamisel.

Esimesed kooli- ja noorusaastad veetis Eduard Ole pastor Wühneri neljaklassilises kirikukoolis, seejärel õppis ta Valga linnakoolis. Kooli joonistusõpetaja Aleksei Solodov oli kunstihariduse saanud Penza kunstikoolis ja innustas ka oma andekamaid õpilasi samale teele asuma. Kunstiõpinguid alustas noor Ole 1914. aastal Penza kunstikoolis, mis oli Peterburi kunstiakadeemia filiaal. Tolle ajastu kunstihariduse kontekstis oli tegu uuendusmeelse asutusega, kust suunati õpilasi kunstiga tutvuma nii Peterburi kui ka Moskva rikkamatesse galeriidesse.

Loometee algusaastad Eestis ja Eesti Kunstnikkude Ryhma asutamine
1914. aasta sügisel kuulus Penza kunstikooli viie vastuvõetud õpilase hulka kaks eestlast: Eduard Ole ja tema eluaegne sõber Juhan Raudsepp. Ole õppis Penza kunstikoolis aastatel 1914–1918 ning lõpetas selle gümnaasiumi joonistusõpetaja kutsega. Koos Penza lätlastest õpingukaaslastega pandigi hiljem alus Balti kubismile.

Pärast Eestisse naasmist asus Ole tööle õpetajana: töö viis teda nii Rakvere reaalgümnaasiumi, Tartu tütarlaste gümnaasiumi, Prantsuse lütseumi kui Hugo Treffneri gümnaasiumisse. Ole osales aktiivselt kohalikus kultuurielus: ta oli üks 1923. aastal loodud kunstnike rühmituse Eesti Kunstnikkude Ryhm asutajaliikmeid.

Tema loometee algusaastaid iseloomustab vormi lihtsustav laad. Pärast 1927. aasta reisi Pariisi imbusid tema käekirja art déco elegantsemad ja nüansirikkamad jooned. Need avalduvad ka Kumu püsiekspositsioonis „Eesti varamu” eksponeeritud maalil „Reisijad”, mis on ühtlasi üks Ole tuntuimaid maale.

Eesti kunsti tähtteos „Reisijad” oli Eduard Ole 1920. aastate Pariisi reisilt saadud mõjutustega töö. Kui enne seda viljeles Ole värvikat geomeetrilist kunsti, siis selles teoses avalduvad suurlinna art déco mõjud. Olest sai üks selle kunstivoolu eredaimaid esindajaid Eestis. Ole rakendab korduvaid nüansse, nagu toonide mahedus, pehmelt varjutatud vorm ja stiliseeritud joon, siin oma lemmikteema – elegantselt rõivastatud moodsa inimese – kujutamisel. Selle kunstivoolu boheemlaslikkus ja kergus sobisid Ole isiksusega.

Põnev on ka asjaolu, et tema kompositsioonidel (teiste seas maalil „Reisijad”) kujutatud kaabu ja heledate pükstega meesterahvas on kunstnik ise. Maali loomine oli tõenäoliselt ajendatud kunstniku reisiväsimusest ja protestist oma kaasaja mõttetu rabelemise ja kiirustamise vastu. Kuigi Euroopa rännuaastatest oli kogunenud hulk kaasreisijaist tehtud visandeid, kujutas kunstnik maalil inimesi oma lähiümbrusest.

„Nii maalisingi pildi keskele tuttava naisüliõpilase, paigutasin tütarlapse kõrvale oma juristist sõbra Hermanni, panin pildi tagapõhja istuma ka oma vana teenija ja arusaadavail põhjustel ei unustanud ma lisafiguuride sekka poetada ka iseennast. Nii valmis jälle uus teos „Reisijad”, vormilt küll veel üsna lähedane mu senisele pintslitehnikale, aga märksa proosalisema sisuga ning uue, värskendatud ikonograafiaga,” on maali loomist ja kompositsiooni kommenteerinud Ole ise.

Tollel perioodil pälvisid tähelepanu ka portreed Eesti kultuuri- ja ühiskonnategelastest: August Gailitist, Friedebert Tuglasest ja Henrik Visnapuust. Ole portreemaale iseloomustab voogav maalilaad, kus värvid on lõuendile kantud peenete täppidena või hoogsate pikkade pintslitõmmetega.

Maastikumaal ja muljed reisidelt
Noore vabariigi päevil avardasid Ole kunstiharidust ja andsid maailmakogemust juurde reisid Lääne- ja Lõuna-Euroopasse. Kunstnike Mekat Pariisi väisas Ole korduvalt, esimest korda 1927. aastal. Ent 1937. aastal võttis Ole koos sõber Raudsepaga ette pikema rännaku: esmalt tänu Käsmu laevakaptenist metseenile Oskar Tiidemannile meritsi Inglismaale, sealt edasi Antverpeni kaudu Prantsusmaale ja Itaaliasse ning lõpuks Kesk-Euroopa kaudu kodumaale tagasi.

1940. aastail võttis kunstnik ette reisi Lapimaale koos teise eesti kunsti suurkuju, Eduard Wiiraltiga. Reisil Lapimaale avastas Ole põhjamaise looduse võlu ja salapära ning pöördus nendesse paikadesse veel hiljemgi tagasi. Olet köitis põhjamaise maastiku eriline valgus ja loodustingimused: kaljud, veesilmad ja suvine päike. Need elamused ja värvikontrastid on Ole väljendusjõuliselt jäädvustanud 1950. aastatel loodud maastikes. Hilisemas loomingus pöördus kunstnik tagasi oma noorpõlve lihtsustatud vormi ja akvarelliliku, õrna maalilisuse juurde.

Samuti kujutas Ole oma maalidel endiselt kodumaa Eesti maastikke, kuhu 1960. aastail lisandusid reisidel kogetud Hispaania ja Itaalia vaated. Lapsepõlve- ja noorusaastate Lõuna-Eesti maastikud jäid selgelt kajama ka Ole täiskasvanuea loomingus: kunstnikult on säilinud kauneid, õhulisi ja peene värvikäsitlusega maastikumaale, kus on kujutatud Lõuna-Eesti kuppelmaastikku ja loodust. Viimastel aastakümnetel hakkaski Ole loomingus domineerima akvarell, olulisele kohale tõusis taas figuur, enamasti naisakt.

Pagulus Rootsis
Teise maailmasõja keerulistes oludes põgenes Ole, nagu paljudki teised haritlased, Soome. Seal maalis ta nii mõnegi kohaliku kultuuritegelase portree. 1946. aastal jõudis Ole viimaks Rootsi, kus asus elama Stockholmis. Elu viimased aastad veetis Ole Stockholmi eeslinnas Vällingbys.

Eduard Ole abiellus 1939. aastal inglise filoloogi Helmi Metsvahiga, kes 1943. aasta sõjakeerises jäi aga Eestisse. Ole katse päästa oma abikaasa 1944. aastal läände ei õnnestunud. Eduard Ole ise enam nõukogude režiimi perioodil kodumaal ei käinud ning esimest korda pääses Helmi Rootsi alles 1990. aastal.

Rootsis teenis kunstnik elatist, töötades Põhjamaade muuseumis ja illustreerides teadusväljaandeid. Lisaks osales Ole uurimisretkedel Rootsi eri paigus. Samuti jätkas ta portreemaalidega: 1940.–1950. aastatel valmisid luuletaja ja ärkamisaja juhtfiguuri Gustav Suitsu, helilooja Eduard Tubina ja õigusteadlase Nikolai Kaasiku portreed.

„Stockholmis resideerinud eestlastest kirjanike ja kultuuritegelaste seas oli Eduard Olel tõepoolest vaimuaristokraadi maine. Ta oli autoriteetne ja hinnatud nii kunstniku kui ka sõnaseadjana ja alati oodatud seltskonnategelane,” on kunstniku positsiooni Eduard Ole mälestusteraamatu ja pagulusaastate kontekstis kirjeldanud kirjandusteadlane Janika Kronberg.

Hilisematel kümnenditel pälvis Ole ka mitmeid tunnustusi ning sai tuntuks kunsti- ja kultuuritegelaseks nii Rootsis kui ka pagulaseestlaste seas. 1977. aastal sai Ole Eesti Kultuuri Koondise kultuurifondi auhinna, 1981. aastal Rootsi Eestlaste Esinduse kultuuriauhinna. Ta osales aktiivselt mitmel suuremal väliseesti kunsti näitusel – seda alates 1945. aasta näitusest Rootsis Värmlandis.

Eduard Ole suuremad isikunäitused leidsid aset Karlstadis (1953), Helsingis (1954 ja 1987), Eesti kunstimuuseumis (1971), Tartu kunstimuuseumis (1988) ja Tallinna linnamuuseumis (1992). Ole isiksus pälvis 1993. aastal Rootsi kunstiringkondades suurt tähelepanu seoses tema varase loomingu eksponeerimisega Eesti ja Läti modernistliku kunsti väljapanekul Stockholmis Liljevalchsi kunstihoones.

Eduard Ole avaldas 1973. aastal ka mahuka, kultuuri- ja kirjandustegelaste kiituse pälvinud mälestusteraamatu „Suurel maanteel” I ja II. Samuti ilmus 1978. aastal kunstniku põhjalik monograafia, mille autoriks oli Arvo Mägi.

Eduard Ole lahkus 24. novembril 1995. aastal Stockholmis ning ta on maetud Tallinna Metsakalmistule. Eduard Ole teoseid eksponeeritakse tänasel päeval nii Eesti kui ka Tartu kunstimuuseumis. Kunstniku teosed on hoiul nii Helsingi ülikooli kogudes kui ka paljudes erakogudes mitmel pool maailmas. Praegu aktiivselt loometööga tegelev kunstnik Kaido Ole (sündinud 1963) on Eduard Ole sugulane.

 

Autor: IIRIS VIIRPALU, BRIGITA REINERT
Viimati muudetud: 02/07/2020 10:20:53

Lisa kommentaar


Fatal error: Uncaught Error: Call to a member function get_total_time() on bool in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php:247 Stack trace: #0 {main} thrown in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php on line 247