Küsitlus

Mida arvad tasuta loosidest?

Ilm täna
Võru
14°
Põlva
14°
Otepää
12°
Tartu
13°
Antsla
14°
Valga
13°
Räpina
16°
Tõrva
15°
Võru
14°
Põlva
14°
Otepää
12°
Tartu
13°
Antsla
14°
Valga
13°
Räpina
16°
Tõrva
15°
Võru
16°
Põlva
15°
Otepää
15°
Tartu
16°
Antsla
16°
Valga
17°
Räpina
15°
Tõrva
16°

70 aastat märtsiküüditamisest – mälupildid, mis ei unune

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Ülla Ilves. Foto: Mari-Anne Leht

Esmapäeval möödub märtsiküüditamisest 70 aastat. Kagueestlased meenutavad juhtumeid, mis kaasnesid küüditamise, eluga Siberis ja naasmisega, mis paljudele lastele tähendas esimest korda elus Eestimaa nägemist.

Räpina loomemaja juht Leo Kütt ütles, et isa Johannes hakkas lastele juhtunust rääkima 1990ndate teisel poolel, kui oli kindel Eesti riigi püsimajäämises.
„Vanaisa Eduard ostis 1920. aastal talu Põltsamaa vallas, jättis seal elanud pere majja elama ning abiellus peagi pere vanuselt teise tütrega,” rääkis ta.
Peale sõja lõppu sattusid Leo vanavanemate tallu õde-venda Ingerimaalt. Sugulaste leidmiseni poolteist aastat talus elanud lapsed aidati kooli ja suvel käisid nad karjas.
„Vanaema vanem õde, kes ilmselt kandis hinges vimma, et vanaisa ei abiellunud temaga, käis kaebamas, et naabrid on kulakud ja kasutasid lapstööjõudu,” teab Leo.
25. märtsi hommikul tulid vanaisa tallu koos venelasest ohvitseriga mitu tuttavat kohalikku ja andsid kaks tundi asjade pakkimiseks.
„Isa meenutas ohvitseri hea sõnaga, sest ta lugenud üles kõik kaasavõtmiseks vajalikud asjad: puutööriistad, kalavõrgud, õmblusmasina ja muu ning soovitanud rahulikuks jääda,” meenutas ta.
Leo vanemad, kaks väikest venda ja vanaema-vanaisa sõidutati Novosibirski oblasti Zdvinski rajooni Krasnõi Partisani kolhoosi.
Seal oli tema isa esimeseks tööks Stalini pildile raami tegemine. Tänu kaasa võetud kalavõrkudele püüdis tema vanaisa Kargati jõest palju kala, mida müüdi, soolati ja kuivatati. Kala päästis pere ja teisedki eestlased esimese suve näljahädast.
Esimestel Siberi-aastatel kutsunud osa kohalikke eestlasi fašistideks, kuid Stalini surma järel olukord muutunud.
„Parteitu isa pandi kolhoosi esimeheks. 1958. aastal hakkasid eestlased koju sõitma, kuid minu isa ei lubatud. Kuna passid olid juhtkonna käes hoiul, ei saanud me sõita. Isa jutu järgi joonud sealsed juhid kõvasti viina ning ühe järjekordse joomingu ajal avanud üks mees seifi ja andud passid ning käskinud enne kolhoosist kaduda, kui ta kaineks saab,” jutustas 1954. aastal Zdvinski rajoonis sündinud Leo Kütt.
Tema isa oli ärasõidu organiseerimise tundidel veel kolhoosi esimees ja sai autojuhti käsutada, et viimane neid ruttu jaama sõidutaks. Tasuks lubanud ta autojuhile perest mahajäänud palkmajja kolida, kuid juhid otsustanud hiljem majja majandi kontori sisse seada.
Kõik tema pere liikmed jõudsid kodumaale 1959. aasta suvel, kuid kirjalikku luba väljasõitmiseks ei olnud, sest selle küsimiseks ei olnud seal enam aega. Tänu ühele Laiuse kandist pärit ENSV Ülemnõukogu saadikule ei saadetud neid tagasi.
Pääsenud lõpuks kodutallu elama, oli naabriks taas vanaema vanema õe pere. Kui viimased kord palunud neid ärasõidu ajaks kodu hoidma, avastanud Leo vanaema-vanaisa üllatusega, et majas on ülinapilt mööblit.
„Küünist loomadele heinu võttes leidsid vanavanemad heinte alt oma talu mööbli, mille nad ära tõid, ning seejärel ei suhelnud õdede pered kaua aega,” meenutas usutletav. Ta lisas, et siit ilmast lahkumise eel palunud vanaema õde siiski tehtu eest andeks.

Lehma ja normipäevade eest koju

Räpina vallas Nulga külas elav Siivi Punnisk oli kuuene, kui ta Veriora raudteejaamast ema, kahe õe ja kahekuuse vennaga pidi alustama sõitu teadmatusse.
Väljasaatmisest ei meenu 1942. aastal sündinud Siivile midagi, rongisõidust on meeles, et pakutud peedileeme kallanud ema Hilda vaguni põrandas olnud pragude vahelt maha ajani, kuniks jagunud kodunt kaasa võetud toitu, ning seegi, et millalgi tulid vagunis inimestele täid selga.
„Omakaitses olnud isa Artur Täll oli varem kinni võetud, hiljem saime teada, et ta suri Irkutski vangilaagris 1953. aastal,” meenutas ta.
Pere maja põles sõja ajal ära. „Isal oli uue maja ehituseks materjal olemas, kuid pärast tuli välja, et meie peale kaebaja viinud ka ehitusmaterjali ära,” teab Siivi.
Ema nelja lapsega viidi Tšebaki külla, mis asus Severnõi rajoonis Novosibirski oblastis. Tema ema sai tööd nii lehma- kui ka sealaudas. Siivi käis teiste lastega suviti seakarjas, sügisest kevadeni venekeelses koolis.
„Kui kolhoosis siga tapeti, sai ema omale mao ja soolikad, millest peale pesemist ja tükeldamist keetis rupskisuppi. Seda ma küll ei mäleta, et me oleksime seal sealiha söönud, küll püüdsime Tartassi jõest toiduks kala,” meenutas Siivi.
Koju hakkasid nad sõitma 1958. aasta maikuus paraku neljakesi, sest Siivi õde Aine lahkus jäädavalt põletiku tagajärjel 13aastaselt.
„Meil oli enne ärasõitu lehm ja normipäevade eest saime vilja, ema müüs lehma ja vilja ära ning saadud raha eest ostis kojusõidupiletid. Moskvani sõitsime rongiga kolm ööd-päeva, sealt Tartusse, kus ema vend oli autoga raudteejaamas vastas,” meenutas ta.
Esmalt peatusid nad ema venna juures Jõepera külas praeguses Räpina vallas, peagi said tuttavate abil elamispinna Ruusale.
Talle ei meenu, et keegi oleks neile kodumaale naasmise järel halvasti öelnud, pigem püüdsid inimesed aidata.
„Kodumaale jõudmise järel hakkasin eestikeelseid raamatuid lugema ja jätkasin õpinguid emakeelses koolis, kuid kaugõppes,” lausus Siivi, kelle sõnul oli Tšebaki külas vaid kaks eesti peret ja seetõttu domineeris vene keel.

Lehm ja vasikas toas

Kõnnu külas Räpina vallas elav Ülla Ilves (neiuna Paas) sündis 1951. aastal Ossinovski külas Kuibõsevi rajoonis Novosibirski oblastis. „Minu isapoolne pere saadeti Verioralt välja nimekirjas olnud pere asemel, sest viimaseid ei saadud kätte,” teab ta.
Neid oli kokku seitse: Ülla isa, viimase kolm õde, neist ühe tütar ning vanaema ja vanaisa. Ülla ema võetud kinni Räpina tehnikumi koolipingist. Ema vanematel oli Võrumaal talu ja võõrvõim luges neid kulakuteks.
„Õpetaja sai talle pätsi leiba kaasa panna,” sõnas Ülla, kelle ema ja isa kohtusid Siberis. Ta teab, et tädid said tööle lüpsilauta, ja ehk said nad seal ka piima juua. Vanaisa aga püüdis perele toiduks kala.
„Kuna minu isal oli tehnilist taipu, hakkas ta külas tööde mehhaniseerimist edendama ja teenis nii sealsete venelaste austuse,” rääkis Ülla.
Kaasas olnud rahaga õnnestus neil puumaja osta, enamik kohalikest elas aga muldonnis. Kui Ülla ühte vene peret külastas, nägi ta, et magamisaseme all haub hani. Siis ei osanud tüdruk aimatagi, et kodumajas on seis hullem.
1958. aasta juunis jõuti Veriorale ja peatuti sugulaste juures, sest isa majas elas vene pere, kes ei tahtnud elupaigast loobuda. Ülla mäletab, et isa saatnud maja tagasisaamiseks kirja Moskvasse ja lõpuks saanudki maja tagasi.
„Maja oli lagastatud, kuid mis kõige ehmatavam, majja olid toodud ka lehm ja vasikas, kuigi laut oli õue peal. Meil tuli majas kapitaalne remont teha, kõik põrandad, aknad ja uksed vahetada,” meenutas Ülla.
Keegi neile kojujõudmise järel halvasti ei öelnud. „Inimeste suhtumine tagasitulnutesse olenes paljuski sovhoosi direktori suhtumisest,” sõnas ta.
„Rongis ootasin kogu aeg, et millal tuleb Eestimaa ja missugune see on,” ütles Ülla, kes Eestimaa nägemises ei pettunud.

Pool kilo võid ja vorsti

Valga asevallavanem Enno Kase teab elust Irkutski oblasti Ehirit-Bulagatski rajooni ühes kolhoosis ema Hilda ja isa Valduri jutu põhjal. Ta sündis Ust-Orda alevikus 1953. aasta jaanuaris.
„Minu vanemad ei saanud kahjuks midagi ühes võtta ja tänu Salme Taadile, kellel oli õnnestunud jahu kaasa võtta, said vanemad veidi süüa. Kolhoosis antud aganatest ja laopühkmetest küpsetatud segu ei suutnud ema süüa,” meenutas Enno.
Kellel oli võimalus midagi burjaatidele anda, said neilt vastu piima ja piimasaadusi, Enno vanematel tuli läbi ajada metsamarjade ja seentega. „Isa sai aastase töö eest kolhoosis palgaks pool kotti nisuteri,” teab ta.
Burjaatidel olnud kombeks matuste ajal oma jumalale lambapea ja jalad ohverdada. „Isa teadis ühe matuse päeva, läks öösel metsa, kaevas pea ja jalad välja ja tänu sellele said nad neli korda suppi keeta,” meenutas Enno.
Tema vanemaid päästis see, et neil õnnestus minna elama Ust-Orda alevikku, kus isa sai kommunaalettevõttesse tööle ning hakkas palka saama. Raha eest võis poest osta musta ja valget leiba, tangaineid, kalakonserve, soolaheeringat, teed, viljakohvi, margariini, lahtiselt müüdavat piima ja moosiga komme. Liha ja suitsuvorsti müüdi vaid riiklike pühade eel ja valimiste ajal.
„Keeduvorsti ja võid sai pooleteise kuu tagant osta ja korraga pool kilo. Isa viis minu ka poe avamise eel ema juurde järjekorda ja nii saime kilo vorsti ja võid,” meenutas ta.
Enno mäletab, et maiustuseks sobisid ka pruunid suhkrutükid. „Kord aastas said isa töökoha töötajate lapsed paki, mida ma ootasin, sest pakis oli šokolaadikomme, õun ja mandariin, kuid ülejäänu ei meenu,” sõnas ta.
Toidulaua rikastamiseks hakkas pere kanu pidama, linnud olid talvel toas laua all kuudis. Põllulapil kasvatati kartulit. „Viimasel viie aastal oli meil ka siga, kes tapeti enne aastavahetust. Osa liha soolati ja pärast suitsutati, nii jagus liha kauemaks,” meenutas ta.
Viinereid ja jäätist sai Enno esimest korda Irkutskis 1962. aasta suvel, kui pere oli teel kodumaale.

 

Autor: Mari-Anne Leht, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 21/03/2019 09:44:47

Lisa kommentaar