Kui Partisanide Keldri kartsast väljasaamiseks pidi teadma midagi nende rahvuskangelastest, nagu Stepan Bandera, või laulma hümni, siis kuuldud rahvalaulud võtsid mitu korda silmist vee välja. Foto: Mari-Anne Leht

Rohkem Euroopa kui slaavi linna meenutava Lvivi kesklinna paljud hooned ootavad värskendust, kuurortlinn Truskavets üllatab tühjade ja poolelijäänud kõrghoonetega, Lääne-Ukraina teedel sõitja näeb heinasaade ja õhtu eel külatänaval koju astuvaid lehmi.

Lääne-Ukrainas asuv Truskavets oli veel paar aastakümmet tagasi kuulus mineraalveekuurort, seda ta on praegugi, kuid enam mitte kuulus.
Siin-seal on plaanitud kõrghoonetest jõutud vaid välisseinad püstitada ning mitu väsinud ilmega kõrghoonet on kaua tühjalt seisnud. Põhjusteks ilmselt muutunud riigikord ja tõsine tüli Venemaaga. 1991. aasta augusti lõpus kuulutas Ukraina end iseseisvaks riigiks.
Muidugi on linnas renoveeritud hotelle, eramuid ja poode ning toimiv mineraalveemaja, kust saab tasuta kraanist mineraalvett, tuntuim neist on soolasevõitu Naftusja.
Nii nagu Truskavets, on ka Lvivi oblastikeskus Lviv käinud sajandite jooksul käest kätte. Mõlemad olid aastasadu Poola käes, kuid 1772. aastal läksid nad Habsburgide Austria-Ungari alla, pärast 1919. aastat liideti taas Poolaga: punaarmee vallutas need 1939. aastal. Sakslaste aeg lõppes 1944. aasta augustis ja sellest peale kuuluvad linnad Ukraina koosseisu.
Lvivi kesklinnas, kus suur osa hoonetest pärineb Habsburgide ajast, on nii korda tehtud, restaureerimisel kui ka väsinud ilmega hooneid. Linna südames on õhtu edenedes rahvarikas.
„Viimase sõja ajal Lvivi ei pommitatud,” ütles linnaekskursiooni juhtinud giid Natalia.
Ta viib meid armeenia kvartalisse, kus on sopilised armsad siseõued ja hubased pisikesed kohvikud.
Juudi kvartal on veidi saanud kannatada, kuid rohkem said sakslaste ajal kannatada linnas elanud juudid, kellest vaid väike osa pääses.
Veel läinud sajandil elas linnas ka palju poolakaid, kelle 1939. aastal Lvivi tulnud NKVD-lased saatnud Poola.
„Lvivis elatakse nüüd peamiselt turismist, söögikohtadel läheb hästi, kuid osa tehastest on suletud,” teadis Natalia. Ta tunnistas, et probleem number üks on riigis korruptsioon, mida ka praegune president ei ole suutnud peatada.

Odavad hinnad

Poola-Ukraina piiri ületamine bussiga võtab tunde ja on väsitav. Poola Hrebenne ja Ukraina Rovaruškha piiripunktide läbimiseks kulus kolm pool tundi, kuigi piirialasse pääsesime ruttu.
Keemiaravi läbinutel on enne reisi mõttekas tohtrilt tõend küsida, kuna ülitundlik aparaat Poola piirialal näitas kohe, kes on kiiritust saanud. Tõend võib ravi läbinut pikematest selgitustest ja avalduse tegemisest säästa ning ka piiriületamist kiirendada.
Tagasiteel ootasime piirialasse pääsemist tunni. Kokku kulus kahele piiriületusele pea seitse tundi.
Grivnasid on kasulik kohapeal vahetada. Truskavetsis sain euro eest ligi 31, kuid dollari eest vaid 20 grivnat.
85- ja 90grammiste šokolaaditahvlite hind kõikus 17 ja 24 grivna vahel (0,55–0,77 €), pooleliitrilise konjaki võis juba 150 grivna (4,84 €) eest osta. Liha- ja piimatoodete hindu ei vaadanud, sest neid ei tohi sealt tuua.
Lvivi keskväljaku ääres asuvas kohvipoes on ubade valik väga lai, 100 grammi eest maksin 110 grivnat (3,54 €), kuid oli ka kallimaid ja odavamaid.
Kohvipoe lähedal kirsinapsi poodbaaris sai 100 grammi napsi 38 grivna (1,23 €) eest.
Ettetellitud õhtusöök populaarses Kryivkas ehk Partisanide Keldris maksis ligi 400 grivnat (13 €). See summa on suurele osale ukrainlastele suur, kuna keskmine palk on giid Natalia sõnul 2600 grivnat (83,87 €)
Kütuseliiter maksis ühes tanklas veidi üle 25 grivna (0,81 €). Mida kaugemale keskusest, seda nigelamad teed ja mida lähemale Karpaatidele, seda rohkem auke on mustkattega teedel.
Teeninduses on palju õppida. Higina Spa hotell Truskavetsis on omanäoline, kuid pika sõidu järel on raske põrandale kinnitatud madratsil kahekesi välja puhata. Ettekandjad tõid isegi Lvivi korralikus Riusi hotellis müsli, keefiri ja omleti lauale, kusjuures hinnas oli kas kohv või mahl. Neist teine tuli soovi korral osta.
Toakaaslanna Ulvi Hiirega leidsime, et kirikuid ja palvemaju on nii palju, et lõpuks hakkasid silmad nende ülekullatud katuste nägemisest väsima. Et sakraalehitised ka seest on korda tehtud ja nende ümbrus puhas, veendusime Jasna Gora kloostri kirikus ja territooriumil.

Teise riigi kodanik ei saa maad osta

„Meie asi ei ole neile usu ja pühakodade austamist ette heita,” ütles reisijuht Haimar Sokk, kelle sõnul on eestlastel ukrainlaste pühendumist usule raske mõista, sest enamik meist ei ole usklikud.
„See on nende valik, kuhu nad raha paigutavad, kas sakraalhoonetesse või teede korrashoidu,” sõnas ta.
Tosin korda Ukrainas käinud Sokk teab, et Ukrainas ei saa teise riigi kodanikud maad osta ja see mõjutab nende majandust. „Riigis on parima boniteediga mullad ja ukrainlased kardavad, et Euroopa Liidu ja Ameerika rikkurid võivad maa müügi vabaksandmise korral selle kokku osta,” täpsustas ta. Maad saab kuni viieks aastaks rentida.
„Maa rentimine ei anna põllumajandusettevõtjatele kindlustunnet investeeringuteks, kuid teisalt hindan Ukraina valitsuse otsust välismaalastele maad mitte müüa, sest keegi ei taha olla oma kodumaal rentniku rollis,” arutles Marika Parv, Võrumaa taluliidu tegevjuht. Ta lisas, et iseseisva riigi tähtsaim kinnisvara on maa.
Ojaperve talu perenaine Viive Ojaperv märkis, et tema küll Ukrainas ei riski maad rentida, sest järgmisel aastal ei pruugi ta seda maatükki enam saada.
„Põllud on neil väikesed ja ma ei kujuta ette, kuidas nad seal majandavad,” lisas ta.
„Ma ei oska öelda, kas ja kuidas siin elades hakkama saaksin. Kindel on see, et minu lehmad vabalt ei liiguks, kuid siin nägin mitmes külas, et lehmad kõndisid õhtuks külatänavat mööda koju,” rääkis Mati Saia, talupidaja Rõugest.
Tea Treimuth on taluperenaine Kaika külas Antsla vallas. „Meil on ka pool maast renditud, kuid ma ei julge öelda, kas Ukrainas maarentijal on kindlustunne. Ukrainas on avarust ja see teeb põldude harimise kergemaks, meie lapikesed asuvad kuplitel, mida on raskem harida,” võrdles ta. Treimuthi sõnul on Ukrainal palju arenguruumi. „Nende naabrid poolakad on ülikiiresti arenenud,” lisas ta.
Poola arengut näitasid teel sõitjale suured ja korralikud viljapõllud, hooldatud teeperved ja korda tehtud ajalooliste hoonetega väikelinnad, nagu Zamość, mis omal ajal ehitati Itaalia renessansslinnade eeskujul.
Kitsekasvataja Ester Mängli Haanjast ja väiketalunik Nikolai Fomatškin Antsla kandist tunnistasid, et ringisõitmine on silmaringi laiendamiseks vajalik, kuid kõige parem on elada ikka omas kodus.
Fomatškin usub, et kui vaenutegevus Ukraina idaosas lõpeb, hakkab elu kogu riigis paremaks minema.
Reisi organiseerinud Võrumaa taluliidu juhatuse liige Anne Uppin ütles, et talunikud soovisid näha, kuidas Ukrainas elatakse.
„Nägin bussiaknast kümneid heinasaade – selliseid, nagu meil tehti üle 20 aasta tagasi –, heinakoorma tegemist hobuvankrile, tagasihoidlikke põllutöömasinaid, väikesi põllusiile ja ka kasutamata põllumaad ning väikestes kohtades pea olematut heakorda,” kõneles Uppin ja lisas, et reis kinnitas kuuldut.
„Kuigi inimesed on seal lahked, on Ukrainal palju arenguruumi,” lausus ta.

 

Autor: Mari-Anne Leht, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 21/06/2018 10:32:20