Nils Naatan Kaivo tutvustab parimaid nahkasid. Foto: Sten Sang

Sireli talu villakojas Moostes avaneb uudistajale karvane ja soojendav lambanahkne maailm.

Mooste mõisakompleksis toimetab villakuningas Nils Naatan Kaivo koos kaasa Tuuli Ermeliga juba seitsmendat aastat. „2004. aastal vändati toonasest Mooste vallavanemast Ülo Needost film, kus ta lagunenud mõisahoonete vahel nõgestes kõnnib,” jutustas villakoja peremees. „Samal ajal muudkui kirjeldab, kus mingi töökoda ja ehitis peagi asetsema hakkab. Kõik pidasid seda komöödiafilmiks, aga kümme aastat hiljem olid need hooned püsti.”
Villakoja ja oma esinduspoe ehitust toetas EAS. Kauplust välja ehitama ajendas villakoda uudistama tulnud inimeste soov esemeid kaasa osta.

Kummalised käpikud
Vanemkaubatundja tiitlit kandev Astrid Allese oskab iga müügil oleva pehmiku kohta pika loo pajatada. „Näete seda kahe pöidlaga kroomitud lambanahast kinnast? See ei ole mitte armunutele käsikäes patseerimiseks valmistatud, vaid ühele töömehele,” seletab ta. „Kui üks pool peopesast ära kulub, siis keerab lihtsalt teise poole! Naljatamisi olen seda ka rokk-kontserdil näpuviskamiseks soovitanud.” Eriliste kinnaste teemaga jätkates saan teada, et puuetega inimesed pöörduvad samuti käsitööliste poole. Neilt saavad nad just oma keha omapära arvestavad esemed tellida.
Põhjalikul tuuril riiulite vahel saan teada, et Tartu lodjakoja mehed saavad kõik oma töökampsikud just Sireli talu nobenäppudelt. „Katsu seda kudumit, on ju kare?” räägib Astrid. „Sellepärast ongi kare, et lõng ei ole värvitud ega töödeldud. Ühekordne vanutamine ongi kõik, mida pärast rõiva valmimist teinud oleme. Kampsun sobib lodjameestele, kuna peab sooja ja ei lähe seljas niiskeks.”
Jõuame ringreisiga lambanahksete sisetaldade juurde, mis on külastajate vaieldamatud lemmikud. „Mõned küsivad, kuidas me villa talla külge liimime,” jutustab Astrid. „Kui sa hoolikalt vaatad, siis näed, et vill on juba naha küljes! Tegu on ju lambanahaga. Mu oma poeg kannab selliseid sisetaldu. Ta töötab siinsamas mõisakompleksis sepana ja betoonpõrandad on külmad. Meie taldadega jäävad jalad soojaks, aga vahel ta kurdab, et varbad hakkavad hoopis pealt külmetama.”

Külmavalus uteke
Pilku püüab uhke punane naistekasukas. Üleriiete valmistamiseni viis samuti klientide tungiv soov. „Kui naine tahab kasukat, siis ta peab omale tavaliselt sponsori organiseerima. Kui mees tahab kasukat, siis ta käib raha välja ja ostab selle. Nii ma peangi tunnistama, et ühtegi meestekasukat kohe müügiks polegi pakkuda,” aasib müüja stereotüüpide kallal.
Peagi näen teda ennast uhkes tunnimehe kasukas poseerimas. Selgub, et niisama käes hoides on üleriidel kopsakas kaal, aga selga pistes ei tunnegi enam raskust. „Ükskord tulid villakotta külalised ja kurjustasid, miks meil lambad maja ees lumetuisus külmetavad. Andsin riidlejale lambanahkse kasuka selga ja palusin väljas ülejäänud karjaga liituda. Kadus teine üsna pikaks ajaks ja kui tagasi tuli, siis kiitis: jäin ilma nautima, nii hea soe oli!” muigab Astrid Allese.

Metalne abimees
Praeguseks on villakoja tootmine nii suureks paisunud, et sokke enam kohapeal kududa ei jaksata ja need saadakse lisatööjõult. Tootmiskorrusel valmivad kohapeal lambanahksed sussid ja kindad ning kootakse kampsuneid.
„Meie tööd muutis palju kiiremaks viis aastat tagasi allkorrusele paigaldatud võimas stantsimismasin. See pressib lambanahast vormi järgi vajaliku kujundi välja. Šablooniga saan ühekorraga välja lõigata kaheksa suveniirlambakese kehalappi ja kümme kõrva!” on poeemand rahul.
Kobakas pressmasin toodi tuppa nelja mehe vahel ja esialgu seda käivitada ei õnnestunudki, sest tegu oli Ameerika aparatuuriga ja voolusüsteem tahtis ümberehitamist. Õnneks sattus peagi külla energeetikute grupp, kust leiti vajaliku vahetrafo meisterdanud nupumees.
Kudumismasinal toimetav Tiiu Koosapoeg on siin majas ametis olnud seitse aastat. „Astrid kutsus mind lambanahkseid papusid õmblema, aga villakoja omanik Nils tundis huvi mu kudumisoskuse vastu,” seletab ta. „Olen 35 aastat tagasi lõpetanud Põlvas masinkudumise eriala ning nüüd töötangi lõpuks selle ameti peal.”
Mõni aeg hiljem liitus naiskonnaga kolmanda liikmena Riina Klaos. Tema toimetab õmblusmasina peal ja sai palgale tänu julgele abikaasale, kes peremehe käest töövõimaluse kohta uuris. Kõige uuem liige Malle Mets asus osavnäppude sekka möödunud suvel.
Üheskoos arutades jõuavad tragid naised selgusele, et ühele kudujale jaguks veel tööd. Tulevast kolleegi saavad nad meelitada ohtrate ühisüritustega. „Suvel paneme poe kinni ja läheme üheskoos suurele lodjasõidule! Jõulude ajal aga käisime pidulikul õhtusöögil Haanjas Suure Muna restoranis. Issand, mis harras vaikus ja kohev lumi seal ees ootas. Tagasi Põlva poole tulles polnud lumeraasugi,” meenutab Astrid Allese koos kaastöötajatega.

Lummav tuhvel
Siblime tubli kaks tundi sahisevate villatortide ja kudumismasinate vahel ning lõpuks tunnen end juba üsna maavillasena. Unustan käed mudima lambanahkset sussi, millel koprakarv uhkeks ääristuseks. Unelusest äratavad kellegi vilkad sõrmed, mis jalavarju näppude vahelt haaravad ja seda lõpuni viimistlema asuvad.
Seekordsel käsitöökoja külastusel tugevnes arusaam, kuidas naturaalsel kehakattel on suurem väärtus kui naftast timmitud kilejopel.

 

Autor: Sten Sang, sten@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 15/03/2018 10:25:50