Silver Sepp ja Kristiina Ehin Setomaal esinemas. Foto: Elina Allas.

Lähipäevadel ilmub Silver Sepa uus autoriplaat “Rohtumised”. Koos kaasa Kristiina Ehiniga võtavad nad ratastel liikuva kontserdipurjekaga ette esitlustuuri, kus Kristiina tutvustab ühtlasi oma uut raamatut “Kohtumised”.

Täpselt nädala pärast, 15. juunil peab Silveri plaat kindlasti valmis olema, sest siis annavad nad kontserdi Pokumaal Padasoomäe talu õuel ja päev enne seda Viljandis. Seal kõlab Sepa-Ehini kõige parem, värskem ja uuem looming. Sama loomingut, kuid veel ilma purjekata, sai kuulda laupäeva õhtul Setomaal Saabolda külas Maagõkõsõ kodurestoranis.

Silver usub, et praegu veel ehitusjärgus kontserdipurjekaga saab ümber maailma tiir peale tehtud. Kuuemeetrise purje all hakkavad nad kontserte andma ja oma paika otsima. Purjedelt peegeldub heli mõnusalt, saab poolakustiliselt laulda. Purje ja lava ehitab Silver rohtunud auto kasti – see on auto, mille tema ema kunagi ammu vahetas lehma vastu. Kusjuures selle masinaga saab ka kütust kokku hoida, kui vahepeal purjega sõita.

“Loomingu jõuga tõmbame maise vana romu uueks,” lausus Silver. “See on see, mis annab loomingule tiivad.”

Praegu on võimalik Hooandjas seda Silveri projekti veel toetada, vastutasuks saab plaate, kontserdipileteid ja isegi kodukontserte purjekalt.

Rändmuusik ja rändluuletaja

Silver peab end rändmuusikuks ja oma naist Kristiinat rändluuletajaks. Mõned aastad tagasi alustas paar oma “ümbermaailmareisi” sooviga vaadata kõigepealt ära Eestimaa ääred. Ühistranspordiga hakati Piirissaarest tulema, jõuti Värskasse ja sealt edasi. Toppama jäädi Põlva- ja Võrumaa piiril – selgus, et ühistransport seda piiri ületada ei võimalda – pääseb ainult otse ühest maakonnakeskusest teise. Ainus võimalus oli valida transpordivahendiks kas kopp või lahvka.

Praegu elavad nad Tartus, kuid otsivad juba aastaid omale uut kodu ja huvitaval kombel on viimasel ajal hakanud neid ligi tõmbama just piirkond Võrumaa ja Põlvamaa vahel. Olgugi et Silver on pärit mere äärest Treimanist ja Kristiina hoopis laugjalt sisemaalt Raplast.

“Meie vaimne ankur on praegu siinkandis kinni,” ütleb Silver. “Põlvamaa-Võrumaa piiri kandis. Meie rännak, mille käigus oleme laule teinud, on seal pooleli.”

Kristiina lisab, et tema vaatab iga nädal kinnisvarakuulutusi ning ta meelispaigad on Võrumaal. “Võrumaa on kuidagi metsik,” sõnab ta. “Kogu see murde värk: setu ja võru keel. Ma tunnen, et selles on mingi vanajumala seljatagune asi, mingi hingus. Aeg-ajalt see võlub mind nagu Silveri muusika see rohtunud pool, mis on samas ka kuidagi hoitud ja hoolitsetud.”

Kristiina ühed salapärased juured on samuti siitkandist pärit. Tema vanaisa vanemad olid paduvõrulased – isa Andres Ehini poolt Hassid. Hass on põline võru suguvõsa nimi. Hassi-nimelisi sugulasi on neil Võrumaal siiani alles. Oma tädimehe nime Ehin sai Kristiina vanaisa siis, kui orvuks jäi.

“Kuskil Urvaste kandis oli Peebo talu, millest on praegu alles ainult varemed. Või kas sedagi,” jutustab poetess. “Sealt on pärit minu esivanemad. Nii ma kogu aeg mõtlen, et äkki ma olen Contraga ka ikka kuskilt sugulane. See on mulle müstiline maa. Ma tunnen, et olen sealt tegelikult palju rohkem pärit, kui ma oskan teadvusega öelda. Lõuna-Eesti on minu jaoks alateadvuse maa.”

Kristiina isa, läbi aegade üks armastatumaid eesti luuletajaid Andres Ehin aga sündis juba Tallinnas, sest tema vanaisa võttis naise, kelle juured ulatusid ka baltisaksa perekonda.

Kristiina ütleb, et tal on armas oma isast rääkida, ta tahaks palju rohkem temast jutustada ja tema luulet lugeda. Isa oli alati tüdrukut hästi toetav ja talle tohutult loominguline õpetaja, sõber. Tal on uhke olnud olla tema tütar. Praegu on Kristiina abiks oma vanemate ühise luulekogu tegemisel, see ilmub inglise keeles ja Inglismaal. Kristiina kirjutab raamatule eessõna.

Reisist Võrumaale sündis palju luuletusi

Kristiina uuest luulekogust “Kohtumised” võib välja lugeda, et ta tõepoolest satub Kagu-Eestisse üsna sageli. Küll tunneb ta muret Antsla kultuurielu pärast, küll avastab ta, et Võrumaa keskraamatukogul pole silti.

“Äkki nüüd juba on,” ütleb ta sildi kohta. “Mina igal juhul seda ei tuvastanud.”

Kristiina mainib, et kui ta pärast suure kõhuga püsivalt Tartus olemist ühtäkki Kubija spaasse sattus, siis oli see talle nii eriline reis, et sellest sündis palju luuletusi. Käidi ka Võrus fotograafi juures, lillepoes ja kaltsukas. Aset leidis müstiline kohtumine Contraga – müstiline seepärast, et Contra tundus niivõrd hipina vaoshoitud õhkkonnas.

“Kohtumised” on väga isiklik raamat. Mitme luuletuse puhul tekkis poetessil kahtlus, kas ta avaldab selle või mitte. Näiteks sünnituse teema on Eestis endiselt teatavas mõttes tabu. Raamatu peategelane on abikaasa Silver.

“Silver on loominguliselt hästi toetav,” ütleb Kristiina. “Ta ütleb, et avalda, avalda, mida seal häbeneda, see ongi elu. Ma olen nii õnnelik, et ta on selline.”

Mis tunne on Silveril olla luuleraamatu peategelane? “See annab võimaluse teise nurga alt mõtestada oma eksistentsi,” vastab Silver. “See on andnud kindlasti naiste mõistmise närvi juurde. Kristiinaga koosolemine on andnud sotsiaalset närvi, saad aru naisõiguslusest. Ma olen kindlasti naisõiguslane, aga samas olen nüüd asutanud juba oma sisemise meesõigusluse seltsi ka.”

Silver toob näite, et kui mees ja naine hakkavad kodu rajama ja kui naine on pitsi- ja roosikalduvusega, siis hakkab ta neid roose panema igale poole. Silveri ettepanek on sellisel juhul teha pooleks: näiteks toidulaual on ühel pool roosid, teisel pool ajalehed.

“Liituge Silveri meesõiguslusseltsiga, kui te ei taha, et mees lõpetaks garaažis,” lisab ta naljatades.

Piinlikest asjadest algab kirjandus

Ka Kristiina elulooraamat “Paleontoloogi päevaraamat” on isiklik ja avameelne. Ta usub, et luule ja kirjandus ongi väga isiklikud asjad.

“Sa ei saa minna selle tundega, et ma hoian nüüd väga oma privaatsfääri ja kõik-kõik peidan ära mingite tohutute kujundite taha,” sõnab ta. “Lõpuks sa saad aru, et sellele hirmule peab ka näkku vaatama. Miski inimlik pole meile võõras. See on tugevus, kui saad häbist üle. Viivi Luik on öelnud, et suur julgus ja tugevus on julgeda kirjutada piinlikest asjadest. Tegelikult sealt algabki kirjandus.”

Kristiina on ka ise hästi valiv, mida ta viitsib lugeda ja mida mitte. Kui ta raamatust ikkagi ausust ei taju või kantakse maski, loeb kolm lehte ja paneb kõrvale.

Luuletustest saab aimu Kristiina ülitundlikkusest. Mõne päevauudise peale ei saa ta pool ööd magada. Praegu teeb teda Eesti ühiskonnas väga murelikuks see, et noored abielupaarid panevad oma viimase ja laenatud raha kokku, et osta mingisugunegi kodu, ja järgmisel hetkel raiutakse mets sealt ümbert maha ning tuleb oodata veel 40 aastat, kuni kodu ümber oleksid taas samasugused laaned. Ja siis ehitatakse tare taha veel tselluloosikombinaat.

“See on tuhandete inimeste reaalsus tänapäeval,” muutub Kristiina väga tõsiseks. „Proovi siis seda kohta müüa sama raha eest. Meile näiteks hakkas meeldima üks talu, väga kihvt 19. sajandi idüll. Nii hea, et me seda ei ostnud, sest täpselt sinna tekibki tselluloosikombinaat.”

Silver peab ebastabiilses maailmas oluliseks oma panuse andmist omakultuurilise maailma tervikpilti. “Otsin tänapäevast minekut,“ räägib ta. “Olen ühendanud oma esivanemad soome-ugri ürgalgega. Autorilaulu traditsiooni jälgedes käimine on mulle oluline. Juhan Liiv, Heiti Talvik, Tõnu Tepandi, Jaan Tätte – need on nagu mingid verstapostid meie ajaloos.”

Samas üks lugu uuel plaadil on näiteks tänavuse nobelisti Bob Dylani tuules tehtud (“Kõik eneseotsijad, nüüd aknad valla!”).

“Omakultuuri hoidmine praeguses maailmas, kus on natsionalismioht, igasuguste siltide oht, kus omaolemine ei ole enam nii vajalik, on minu sisemine tunne,” sõnab Silver. “Ma tunnen, et uue plaadiga ma olen leidnud uue maailma, mida mul on endale kõige rohkem vaja. Enda seest otsimine aitab lõpuks kasvõi korraks leida päris asja enda seest üles.”

Silver, kas sina oled järgmine Jaan Tätte?

Silver: Niimoodi ei saa kindlasti öelda. Ei tohi paralleele tõmmata nii jõuliste kujudega. Iga aeg ja iga põlvkond loob ennast uuesti. Ka mina loon ennast uuesti. Otsin ennast praeguses ajas ja ruumis. Jaan Tätte ja minu vahel võib tuua paralleele seoses autorilauluga.

Sa võtsid Eesti ühe ilusaima ja andekaima naise.

Silver: Sellega ma olen rahul.

Milles Kristiina kõige suurem tugevus seisneb?

Silver: Ülim tundlikkus ja keskendumisvõime. Laps on kukil, tõmbab juustest, aga samal ajal tema luuletab. Argises pereelus võib see vahel mehe silmi pööritama panna, aga tegelikult on see luule võit.

Mis on Silveri kõige suurem tugevus peale selle, et ta on nii andekas?

Kristiina: Silver on lihtsalt vapustav improviseerija. Ma ei tea mitte kedagi teist, kellel oleks maailm kogu aeg niimoodi lahti. Üks kõige ebakonventsionaalsem inimene, keda ma tean. Ma kunagi ei arva ära, mida Silver ütleb või teeb. Seitse aastat pole ära arvanud.

Üheksa kuud tagasi sündis teil tütar Luike. Kuivõrd raskeks teeb see loominguliste inimeste elu, arvestades, et laps vajab kogu aeg tähelepanu ja hoolt? Lisaks on teil kahepeale veel kaks last.

Kristiina: Näiteks mõned kuud tagasi hakkas Silver rääkima, et lähme suvetuurile ja teeme igal pool rohtunud taluhoovides kontserte. Ei taha hoogu maha tõmmata, aga alguses ütlesin, et kuule, mõtle, meil on väike laps, teeme ikka kultuurimajades ja raamatukogudes. Endal mul oli väga kurb tunne südames, et jube kahju on teist piirata. Mul kulus kaks kuud, et harjuda tuuri mõttega. Aga miks mitte, mõtlesin siis, igasugu nomaadid on lastega rännanud ja indiaanlased ja ...

Kas Silver on sinu muusana aidanud avada su loomekanaleid?

Kristiina: Kui esimesed abieluaastad on möödas, siis väga tihti langetakse stereotüüpi. Mingil hetkel võib kumbki pool öelda, et appi, ma ei taha selles üldse olla, see on tegelikult vangla. Mul on ühes luuletuses ränk kujund: “panna pea vastu su rinda nagu vastu vangikongi ust”.

Küsimus on selles, kuidas olla abielus ja mitte tunda end vangis. Minu vahend selleks on armastada teise inimese loomingut. Ma armastan Silveri laule ja ma tean, kui suure vaevaga on ta neid loonud. Tegelikult ta võib sõita sadu kilomeetreid, et täna õhtul leida endale koht, kus ta tahaks luua, pehkinud puutüve taga või mahajäetud talu hoovis. Öö otsa üleval olla, et sõnad ja viis kirja saada. Kui sa seda tead ja tunned, siis inimene muutub vabaks – sa ei saa olla talle vangikong, tema ei saa sulle olla vangikong, mitte mingil juhul.

Nii et sina ei ütle oma mehele, et oled kell 10 õhtul kodus, muidu läheb jamaks?

Kristiina: Eks mul on ka hetki, kus ma väga soovin, et meil oleks natukene rutiinsem elu. Aeg-ajalt ma igatsen, et igal õhtul vaataksime koos „Aktuaalset kaamerat“. Aga seda juhtub kolm korda aastas.

Silver: Ma olengi hästi aeglane looja. Leian näiteks paar sõna või lause, mis mind tohutult kõnetab. Tunnen, et terve maailm on seal sees. Siis ma hakkan seda maailma sealt lahti rullima. Mõni laul on valminud mitu aastat järjest. Tihtipeale teen pilli ja laulu samal ajal.

 

Autor: Elina Allas
Viimati muudetud: 08/06/2017 10:47:44