ELINA ALLAS, ajakirjanik.

Juba palju aastaid on jäänud mulje, et Eesti – see on eelkõige ametnike riik. Mis iganes ette võtad, pead harjutama end mõttega, et iga kell võib keegi tulla sulle ootamatult ukse taha kontrollima või sinu tegevust keelama, isegi trahviga ähvardama.

Midagi tegema hakates on kõige parem igaks juhuks lähtuda faktist, et Eesti riigis on vaikimisi kõik keelatud, siis on pärast rõõm seda suurem, kui avastad, et mõni asi on siiski ka lubatud.

Staažika ajakirjanikuna olen nüüdseks liigagi palju kõrvalt näinud, kuidas loovad isiksused võivad välja mõelda mis iganes huvitavat, aga ikka leidub mõne valdkonna ametnikke, kes ideede elluviimisele käe ette panevad. Või soovib noor ja materiaalselt kindlustatud pere linnast maale kolida ja omale kodu ehitada, kuid lihtsalt ei lubata, olgugi et nad ei taha maja ehitada sugugi mitte järve kaldale.

Oh õudust, kui keegi peaks riigilt veel mõnda toetust küsima – siis on ametnike armee sinu ukse taga garanteeritud. Jääb vaid imestada, et leidub neid, kel jagub sitkust bürokraatidega võidelda ja võita, aga eelkõige nende lõputuid nõudmisi täita. Jah, palju lähtub seadustest, aga neid kirjutavad samuti bürokraadid.

Hirm ametnike ees

Liigagi tihti puutun ajakirjanikuna kokku inimestega, kes hirmust võimalike ametnike ees ei julge üht või teist asja rääkida. Mõni keeldub igaks juhuks üleüldse intervjuud andmast. Eks see hirm ole põhjendatud, seda enam, et ka kadetsemist ja pealekaebamist on Eestis endiselt ehmatavalt palju.

On juhtunud sedagi, et mõne mu loo peale ongi ametnikud portreteeritavate juurde kohale sõitnud, sest on avastanud fotode pealt, et näiteks lihtsas talus, mis isegi ei tegele ettevõtlusega, on rikutud mingeid reegleid. Ja seda vaat et veel enne, kui lugu trükituna lettidele on jõudnud. Kes näiteks oskaks arvata, et kanad peavad olema PRIAs arvele võetud? Nii et kui teil on mingidki loomad või linnud kodus, siis hoidke võimalikult madalat profiili, sest „karistus” võib tabada kui pauk luuavarrest.

Katsu sa veel hakata noortalunikuks või kohvikut pidama. Ole valmis rünnakuks! Isegi sellise pealtnäha süütu asja nagu raadio kuulamine klientide juuresolekul toob kaasa nii ametnikud kui ka muidugi järjekordse maksu.

Aga ettevõtlus pole ainuke valdkond, kuhu ametnikud oma käpad sisse ajavad. Katsu sa välismaal sõlmitud abielu lahutada või oma lapsele veel üks eesnimi panna – bürokraatiamasinatest läbi murdmine on ainult tugevamatele.

Ametnike invasiooni kohta võivad inimesed pajatada kõikvõimalikke lugusid. Kõige rohkem maadeldakse millegipärast just veterinaarametnikega. Küll keelatakse seda ja toda, küll hoitakse inimest nädalaid kontrolli all, küll tulevad ametnikud Tallinnast või Tartust kohale, et ettekirjutusi teha.

Üks talunik rääkis lustaka loo, kuidas kaks ametnikku maandusid keset talve tema hoovis, kontsakingad jalas, sooviga saada mullaproovi. Kui talunik viisakalt ütles, et aga olge lahked ja minge võtke, siis tammusid ametnikud natuke aega koha peal ja sõitsid üleüldse minema. Maksumaksja aga peab kinni maksma nii selliste sõitude kulud kui ka ametnike palga.

Ühtlasi ei tasu arvata, et Eestis poliitikud väga midagi otsustavad. Jah, teatud üldised otsused teevad muidugi poliitikud ära ja neist me ka pidevalt kuuleme meediast, aga kõik pisemad asjad, mis inimeste igapäevaelu rohkem mõjutavad, otsustavad tegelikult ära ametnikud. Asi on lihtsalt selles, et poliitikud tulevad ja lähevad, aga ametnikud jäävad. Eesti on ametnike riik, vaata, kust otsast tahes.

Siiski on ka positiivset

Nii üllatav kui see ka pole, aga kõige meeldivamad kogemused on minul olnud just politseiga, keda sageli kõige rohkem kirutakse, sest eks nad hakkavad igapäevapildis silma.

Kord juhtus näiteks, et politsei pidas mind tee peal kinni ja selgus, et mul on auto ülevaatus aasta aega tegemata. Võinuks ju mulle väärteo väänata, aga mulle ei vormistatud isegi hoiatust, vaid tuletati viisakalt puudujääk meelde. Politseist oli ka suur abi, kui eelmisel suvel Viljandis plekimõlkimisse sattusin. Politsei tuli palve peale kohale ja aitas kenasti paberid ära vormistada, kuigi õigupoolest poleks nad pidanud.

Mõni päev tagasi ei suutnud ma ära imestada, et isegi Venemaal on miilits väga inimlik (autole oli kirjutatud „miilits“). Olin sõitnud keelumärgi alt läbi, seda märkamata. Selgus, et peale liiklusmärgi eiramise oli mul ka roheline kaart aegunud, kuid sellegipoolest ei järgnenud mingit trahvi, miilitsapoiss naeratas sõbralikult ning võttis vabandused vastu.

Tegelikult ei taha ma üldistada. Eestis on ka väga meeldivaid ametnikke, kes tõesti soovivad inimesi aidata. Kes saavad aru, et ametnikuna maksumaksja raha eest ei kujuta nad endast mitte repressiivorgani esindajat, vaid kaaskodanike abistajat. On ametnikke, kes töötavad väikese palga eest ka pärast kella viit õhtul.

Üks mu sõber lausa ütles, et neil oleks nii mõnigi asi olemata, kui poleks normaalseid ametnikke, kelle seas ta just äsja veetis meeltülendava tunnikese. „Hakka või mõtlema jõulukaardi saatmisele,” lisas ta.

Loodetavasti hakkab üha rohkem Eesti ametnikke aru saama, et nende roll ei ole teist eestlast karistada või teise eestlase tegevusele kätt ette panna, vaid hoopis aidata, leida koos lahendusi seadusepügalatest hoolimata. Loodetavasti toob positiivseid muutusi kaasa ka palju kirutud haldusreform. Inimlikum Eesti oleks ju väga mõistlik kingitus vabariigi 100. sünnipäevaks.

Autor: ELINA ALLAS, ajakirjanik
Viimati muudetud: 25/05/2017 05:54:05