Vahtkonnavahetus vabadussamba juures. Fotod: Elina Allas

Eelmisel neljapäeval, 4. mail asus naabervabariik Läti tähistama oma 100 aasta juubelit. Kogu riigis istutati Läti piiri äärde 100 tamme. Rahvusvahelisele ajakirjanike rühmale tutvustas Läti instituut aga huvitavaid objekte nii pealinnas kui ka itta jäävas Latgale regioonis.

4. mail algas riigi 100. aastapäeva tähistamine sellega, et kell 9 istutasid nii president kui ka kõik ministrid kõikjal riigis 100 tamme. Läti siseminister Rihards Kozlovskis ning keskkonnakaitse- ja regionaalarenguminister Kaspars Gerhards panid tamme kasvama Venemaa ja Läti piiri ääres Pasiene vallas. Neid tervitasid kohalikud rahvatantsijad, koolilapsed oma luuletustega ja piirivalvurid-sõjaväelased.

Just siin Latgales algas täpselt 100 aastat tagasi Läti iseseisvumisprotsess. Esimesel Latgale kongressil otsustasid latgalid, et liituvad Läti teiste piirkondadega. Latgales elasid katoliiklased kõrvuti juutide, ortodokssete kristlaste ja vanausulistega, samal ajal kui ülejäänud Läti oli protestantlik. Pärisorjus kaotati Latgales alles 1861 – 40 aastat hiljem kui mujal praeguses Lätis.

Kuigi aastatel 1865–1904 toimus Latgale venestamine ja isegi ladina tähestik oli keelatud, suutsid latgalid säilitada oma murde, õpetades lastele kodus seda näiteks palveraamatutest. Kultuuriline ärkamine sai alguse tänu sellele, et 20. sajandi algul läksid paljud latgalid Peterburi tööle ja haridust omandama. Ärkamine võttis poliitilise vormi 1917, kui korraldati esimene Latgali kongress.

Vaene ääremaa

Nüüd aga on saanud Latgalest paraku Läti ääremaa. Pasienes näiteks tundub elu kohati lausa välja surnud olevat. See siin on Läti riigi idapunkt. Võsast vaatab vastu nõukogudeaegne veikals (kauplus), mida pole isegi maha lammutatud, ja mobiiltelefonile saabub sõnum „Tere tulemast Valgevenesse!”. Kooliõpilased, kes esinevad lätikeelsete luuletustega, räägivad omavahel vene keeles. Vene koole siiski Lätis enam pole.

Paljud on sellest piirkonnast lahkunud kas Riiga või välismaale. Lähimast suuremast linnast Rēzeknest tuleb Pasienesse sõita tund aega mööda viletsat auklikku teed.

Pasiene valla üks juhte, nelja lapse ema ja seitsme lapselapse vanaema Skaidrīte Marčenoka on siiski positiivne. Ta näitab natuke eemale mäe poole, kus oli 1940. aastal piir, ja jutustab, kuidas Vene tankid sellest üle tulid. Piirivalvurid seisid ees, kõik nad tapeti. Piirivalvurid nimelt polnud saanud infot, et ka Läti on sõlminud Nõukogude Liiduga baaside lepingu.

Praeguse elu kohta ütleb Marčenoka, et kes tahab tööd teha, saab seda teha igal pool. Arengut piirab see, et arenguraha tuleb perifeeriasse riigilt täpselt nii palju, kui on elanikke. Piirkonnas on palju vaeseid, töökohti napib.

„Mulle teeb väga valu, et inimesed lahkuvad, sest siin pole tööd,” sõnab Marčenoka. „Keegi ei taha elada väikese palgaga.”

Ent sellegipoolest hoiavad kohalikud piirkonna korras, koristavad ja istutavad lilli.

„Latgale on mu kodumaa ja ma armastan seda,” kinnitab Marčenoka rõõmsameelselt. Tal endal on sajahektarine talu, kus kasvatab nii kariloomi kui ka sigu, samuti on tal maasikaistandus.

Marčenoka nendib, et 24 tunnist ööpäevas jääb talle väheks. Ta on rahul, et Läti kuulub Euroopa Liitu, tema arvates on paljud hädad saanud alguse sellest, et nõukogude ajal harjuti sellega, et kõik asjad tegi riik ette ära, ettevõtlikkus oli põlu all.

Mühinal arenev Läti lõunapoolseim linn

Pasienest – väikse põikega Aglona kloostrisse, mida tuleval aastal külastab paavst isiklikult – viib tee Läti kõige lõunapoolsemasse linna Daugavpilsi. Linn tekitab vastakaid tundeid. See on kunagine tööstuslinn, kus inimesed töötasid vabrikutes. Kui need uuel ajal suleti, ei osanud paljud oma eluga enam midagi peale hakata. Kes kohanes, kes mitte. Taksosõit maksab siin vaid 3.50, kuid ühes taksos on sees Georgi lint, teise takso juht aga kannab dresse kirjaga Rossija, autoraadiost kostab venekeelne Anne Veski.

Daugavpilsis elab peaaegu 100 000 elanikku, kuid kõik pole sugugi mitte venelased. Üllatavalt palju on poolakaid. Kohtume kohalike noortega huvikeskuses Zinoo, millest arendatakse lähiaastatel meie Ahhaa keskuse laadne teaduskeskus. Linnas saab nimelt ülikoolis õppida väga kõrgel tasemel bioloogiat ja muid reaalteadusi, NATO sõdurid käivad siin aga õppimas vene keelt.

Jorens (16) on kohalik poolakas, õppinud vahepeal Poolas ja plaanib sinna minna ka ülikooli, ent omandatud oskustega naasta kodulinna. Punapäisel Alinal on just lõppenud dekreetpuhkus, kuid tööd tal praegu pole, otsib. Töötuse tase on piirkonnas Läti kõrgeim. Paradoksaalselt on samal ajal aga ka töölisi raske leida. „Tahan siia jääda, siin on mu kodu, mu vanemad ja perekond,” ütleb Alina lühidalt.

USAs ja Poolas õppinud särtsakas Jelena näeb, et Daugavpils on väga perspektiivikas koht. Ta leiab, et mujal omandatud kogemusi tuleb kasutada kodulinnas ja mõelda n-ö kastist välja.

Daugavpilslased kinnitavad, et paljurahvuselises linnas on neile uue tuttava rahvus täiesti ebaoluline. „Daugavpilsis oleme nii miksitud, et me kunagi ei küsi kelleltki, mis rahvusest sa oled,” kinnitab Zinoo keskuse juht Viktorija.

Energiast pakatav Viktorija suudab leida linnas palju positiivset. Endisesse kinno rajatava teaduskeskuse peateema on bioloogia, aga ainult kuus inimest teavad, mis tegelikult keskusesse tuleb.

Viktorija nendib, et kui neli aastat tagasi avati linnas Mark Rothko kunstikeskus, kirjutas sellest kogu maailm, kaasa arvatud Malaisia. Mullu aga pääses rahvusvahelisse meediasse kohalik mees Vitali, keda öösel hammustas ja väidetavalt hoidis isegi pantvangis kobras, kuid politsei ei reageerinud väljakutsele, sest pidas seda naljaks. Loodust piirkonnas tõepoolest on: pooled Läti nahkhiired elavad Daugavpilsi metsas tunnelites ning augustis ja septembris korraldatakse öösiti ekskursioone nendega tutvumiseks.

Daugavpilsi suurim uhkus

Daugavpilslaste suurim uhkus on praegu kahtlemata Mark Rothko kunstikeskus, mis on ehitatud kindlusesse. See 2000-ruutmeetrine hoone, mitmeotstarbeline nüüdiskunsti ja -kultuuri paik, on niivõrd moodne, et kui kallimatele maalidele liiga ligi astuda, hakkab signalisatsioon undama.

Mark Rothko (1903–1970, sünnijärgse nimega Marcus Rothkowitz) sündis Daugavpilsis, toonase nimega Dvinskis, mis tookord kuulus veel Preisimaa alla. Huvitaval kombel sündis samas piirkonnas, praegusesse Valgevenesse jäävas Vitebskis ka teine maailmakuulus sümbolist Marc Chagall. Mõlemad olid päritolult juudid. Dvinskis ehk Daugavpilsis oli toona 13 000 elanikust 49 protsenti juudid.

Mark Rothko on nii Daugavpilsi kui ka üleüldse lätlaste au ja uhkus. Kunstnik alustas realismist, kuid pärast USAsse emigreerumist, pöördus ühel hetkel sümbolismi, sest pidas figuuridest olulisemaks värve. Just seepärast ei leiagi tema hilisematelt maalidelt konkreetseid nägusid. Rothko õppis Yale’i ülikoolis inseneri- ja õigusteadust, hiljem kolis New Yorki. Chagalliga, kes emigreerus Saksamaa kaudu Prantsusmaale, ei kohtunud ta kunagi.

Keskuses on praegu eksponeeritud kuus Rothko originaalmaali, mis kuuluvad kunstniku lastele. Nende rentimine on väga kallis ja keskus sai need näituse tarbeks kolmeks aastaks. Ent näha saab ka paljusid reprosid. Just praegu on muuseumis väljas ka üks Edvard Munchi originaalmaal. Kunsti on aga näha linnas igal sammul mujalgi.

Saatuse aed Kokneses

Selles, et lätlased viitsivad kodaniku tasemel vaeva näha ja üheskoos midagi ära teha, annab kinnitust ka Koknesesse (Riiast poolteist tundi sõitu kagu poole) Daugava jõe kaldale ja sellel asuvale saarekesele rajatav Saatuse aed. Aed on kingitus Lätile 100. aastapäeva puhul, kinnitab giid Benita Rugaine.

Idee autor on üks metseenist ärimees, kes elab Venetsueelas ja kelle pere saadeti Siberisse. Just selles kohalikult omavalitsuselt renditud 22 hektari suuruses aias meenutatakse poliitiliselt represseerituid, kuid vaadatakse ka tulevikku: osa aiast kuulub minevikule, osa tulevikule.

Puid päris igaüks siiski sinna istutama ei pääse, sest vastasel korral saaks park väga ruttu täis. Küll aga saab sel suvel aia keskele rajatavale mäele igaüks lilli annetada ning kõigest 15 euro eest osta aeda ka oma nimega teekivi (võimalik osta ka internetist ning eestlaste nimesid on kividel märgata mitmeid). Parki paistavad kätte ordulinnuse varemed – selle linnuse lasi ehitada piiskop Albert, ent varem asus siin muistsete lätlaste puust linnus.

Kõlab küll uskumatult, aga kogu Saatuse aias on ametis vaid üks aednik. Seetõttu käivadki päris paljud inimesed rühmade kaupa vabatahtlikult aias abiks. Eelmisel reedel imeilusa kevadpäikese käes, kui kogu Lätis oli teist päeva riigipüha, tulid üheksa naist koos meeste ja lastega siia appi. Enamiku nende vanavanemad küüditati. Nad käivad siin tööl, et mälestus esivanemate raskest saatusest ei kaoks. Naised mäletavad veel sedagi aega, kui Saatuse aed oli ainult suur põld.

Ogres aga asub põnev noorte meeste idufirma Aerones, see valmistab suuri droone, millega saab ette võtta nii mõndagi. Näiteks jaksavad need vedada lumelauaga sõitvat inimest või aidata veejuga tulekahju korral juhtida sinna, kuhu tuletõrjujad oma vahenditega ei pääse. Selle firma droonid on saanud kuulsaks juba üle kogu maailma.

126 sammu vabadussamba tippu

Aga nüüd otsaga tagasi pealinna Riiga, kust reis algas. Nimelt tuli suureks üllatuseks paljudele, et tuntud Läti vabadusmonumenti, mis näeb ju väliselt üsna peenike välja, pääseb ka sisse ja lausa tippu ronima. Ka suurem osa lätlasi ise ei tea seda ja tavakülastaja sisse ei pääsegi.

Tippu viib täpselt 126 sammu kitsas koridoris, mis omakorda koosneb viieastmelistest plekist treppidest. Ei mingit lifti. Aga kui üles ronitud, siis selgub, et väikestest akendest väga head vaadet ei olegi.

Riiast parima vaate saamiseks soovitab filmiprodutsent, stsenarist ja ajakirjanik Gints Grube külastada hoopis baari Skyline Elizabete tänavas. Grube teeb Läti 100. aastapäevaks parajasti filmi noortest, kes on sündinud taasiseseisvumisajal, ja kinnitab, et noor põlvkond on väga patriootlik.

Vabadussammast tasub sellegipoolest vaatama minna, seda enam, et see asub bussijaamale* nii lähedal: Vabaduse (Brivibas) tänavas, mis on olnud ka Revolutsiooni, Hitleri ja Lenini tänav. Huvitav on jälgida, kuidas iga tunni tagant vahetub vahtkond. Monumenti valvama on aga valitud Läti kõige pikemad ja kenamad sõdurid, kes ei tohi valvamise ajal isegi „vuntsi liigutada”.

Uhiuus rahvusraamatukogu

Uus ja uhke hoone on Riias Läti rahvusraamatukogu, mis avati augustis 2014. Nagu raamatukogu direktor Anna Muhka (perekonnanimi Eestist) seletab, asub kogus kaks miljonit raamatut ning hoones on kõikvõimalikud saalid, kultuuri- ja filmikeskused jms.

Aatriumis on näha klaasi taga riiulitel 6000 raamatut, mille lätlased kogu riigist on raamatukogule annetanud. Annetada paluti mitte suvalist makulatuuri, vaid inimestele tähtsaid ja väärtuslikke raamatuid. Oma naise kirjutatud raamatu tõi raamatukokku ka USA endine asepresident Joe Biden. Ruumi sellistele raamatutele riiulitel veel jagub. Raamatute viimiseks Riia kogumispunktist uude rahvusraamatukogusse moodustati inimkett, kus anti kilekotti pakitud raamatuid käest kätte edasi. Moodsa ja valgusrikka hoone arhitekt Birkerts soovis just nimelt, et raamatukokku sisenedes oleksid ka raamatud näha.

Hoonel on 13 korrust ja väliselt peaks see endast kujutama klaasmäge ühe muinasjutu järgi, kus see, kellel õnnestus klaasmäe tippu pääseda, sai omale printsessi ja pool kuningriiki. Lätlased ise aga kutsuvad maja pigem valguse lossiks – ühe tuntud läti laulu järgi, mida oskavad kõik.

Praegu asub rahvusraamatukogu esimesel korrusel Läti saja aasta juubeli keskus. Selle rahvusvaheline projektijuht Leonarda Kestere jutustas, mis Lätis aasta jooksul toimub. Kusjuures koostööd tehakse ka Eestiga. Rohkem kui 800 üritusega üle Läti ja isegi kogu maailma soovitakse tugevdada ka lätlaste identiteeti. Aastatel 2017–2019 kulutatakse tähistamisele lausa 22,3 miljonit eurot ehk kolm eurot iga lätlase kohta.

4. mail algatati ka uus traditsioon, milleks tegid ettepaneku tavalised lätlased ise: valge laudlina päev. See tähendab, et kõik lätlased on üles kutsutud kogunema sel päeval oma sõprade ja sugulastega valge laudlina ja ilusaimate nõudega kaetud laua taha, et maitsta parimaid sööke julgete riigimeeste auks, kes 100 aastat tagasi tõid riigile vabaduse. Just 4. mail 1990 võeti Lätis vastu ka iseseisvusdeklaratsioon, et väljuda Nõukogude Liidu võimu alt.

Läti 100 aasta juubeli kulminatsioon saabub uhkete pidustustega 18. novembril 2018, kui vabariik saab täpselt 100 aastat vanaks.

 

* Paljud võrokesed ilmselt ei teagi, et ka Luhamaalt on võimalik bussiga Riiga saada ja tagasi. Lux Expressi buss sõidab liinil Moskva-Luhamaa-Riia ja vastupidi. Luhamaalt väljub buss igal hommikul kell 9 (tasub varem kohal olla, sest kui buss jõuab piiri ületada planeeritust varem, saab see varem startida) ning Riiast väljub Luhamaa poole buss igal õhtul kell 21. Võrumaalt Tartu bussiga Riiga minek tähendab ligi kaks tundi kauem bussides istumist.

 

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 11/05/2017 06:00:23