Küsitlus

Kas psüühiliste erivajadustega inimeste kodu sobib rahvarohkesse elamurajooni?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Filmist „Suvi” tuntud rehielamu kaob maapinnalt

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Hinni talu rehielamu 13.08.2019. Foto: erakogu

Hoolimata ebaseadusliku lammutamise eest ähvardavatest sanktsioonidest ja muinsuskaitseameti tagajalgadele ajamisest võtab perekond Rätsep filmist „Suvi” tuntud Hinni talu rehielamu juppideks lahti ja paneb hoiule kohaliku puidutööstuse lattu.

„Tahan väga, et rehielamu säiliks, meie pere jaoks on see erilise tähendusega, paraku oli lahtivõtmine ainuke võimalus hoone lagunemisest päästa,” selgitas talu omaniku, näitleja Tõnis Rätsepa poeg Ott Rätsep radikaalset otsust. „Kui kogume piisavalt raha, renoveerime hoone nii, nagu soovisid meie eelkäijad ja soovivad lapsed, aga lähiaastail seda aga kindlasti ei juhtu.”
Ott Rätsep võttis ligi poole sajandi pikkuse kemplemise muinsuskaitseametnikega kokku nii: kui riik nõuab kaitsealuse hoone renoveerimist mitmeid kordi kallimal viisil, kui omanik seda omal jõul tehes, siis andku riik selleks ka raha. Kui ei anna, siis ei jää hoone päästmiseks muud üle kui ise ohjad haarata. „Raha tilgutamine avariitöödeks, kui hoone jääb ikka avariiliseks, on riigi rahakoti kurnamine,” hindas Ott Rätsep.
Enne kui Rätsepad hakkasid üle 150aastast muinsuskaitsealust rehielamut koost lahti võtma, andsid nad sellest muinsuskaitseametile teada. Teate peale sõitsid 6. augustil kohale kolm kõrget ametnikku ja keelasid hoonet edasi lammutada, väites, et seda ei tehta ametiga kooskõlastatud projekti alusel. „Väide on vale, projekt ja tegevuskava on muinsuskaitseametiga kooskõlastatud,” ütles Ott Rätsep. „Hinni talu restaureerimise põhiprojekt näeb ette, et „hoone restaureerimisel tehakse uus maakividest vundament. Seinad, talastik ja sarikate süsteem võetakse koost lahti”.”
Miks siis muinsuskaitseamet tagajalgadel on? Konks on selles, et muinsuskaitsealust hoonet tohib koost lahti võtta vaid ettenähtud korras ja seda võivad restaureerida vaid ameti pädevustunnistusega ehitusettevõtted. Omanikud seda teha ei tohi, oskavad nad siis ehitustööd või mitte.
„Ilma põhjalike uuringute ja edasiste tegevuste professionaalse läbimõtlemiseta on vähe tõenäoline, et hoonet õnnestub soovitud kujul restaureerida,” põhjendas muinsuskaitseameti Põlvamaa nõunik Anu Lepp.
Ametiga kooskõlastatud projektis on kirjas kohustus panna rehielamule uus laastukatus, restaureerida ümarpalgist välisseinad ja rajada hoonele uus maakivist vundament. Kui mõni tunnustatud ehitusettevõte hoone renoveeriks, läheks see omanike hinnangul maksma kuni 250 000 eurot. Kuna sellist hiigelsummat pole kusagilt võtta, hakkasidki isa ja poeg hoolimata muinsuskaitseameti vastuseisust tööga ise pihta.

Muinsuskaitseamet venitas saatuslikult kaua
„Nad võtsid katuse maha ja hoone on nüüd ilma käes, vihma sajab. Nii ei tohi teha,” oli Anu Lepp ärevil teisipäeval, kui ta veel ei teadnud, et nädala jooksul, kui ta üritas kriitiliseks kiskunud olukorrale mingit lahendust välja mõelda, ei istunud Rätsepad käed rüpes, vaid kiskusid nendega sarikatest naelu välja. „Omanikel peaks olema ka taastamiskohustus. Mis tingimustel, selles üritame kokkuleppele jõuda.”
„Riigil on vähe raha ja omanikud on jäärapäised,” hindas Anu Lepp rehielamu lattu viiva tüli põhjusteks. Ta heitis Rätsepatele ette, et nad pole oma raha rehielamu päästmisse peaaegu üldse panustanud, mistõttu on hoone hooldamata ja avariilises olukorras juba aastaid. „Siin on konfliktikoht,” nentis Lepp. „Päris palju töid oleksid nad saanud ise teha, ilma suurte kulutuste ja spetsialistide vajaduseta, näiteks pinnasele õige kalde andmine ja sademevee hoonetest kõrvalejuhtimine. Kui lauda katuse alt oleksid märjad heinad välja visatud, oleks olnud koormus majale tunduvalt väiksem jne.”
Muinsuskaitseamet on toetanud Hinni talu rehielamu renoveerimist 20 aasta jooksul üle 41 000 euroga, mis on üks suurimaid eraisikutele eraldatud toetusi, lisaks on omanikud saanud ohtralt nõu.
Ott Rätsep ütles, et toetustest on üle 9000 euro kulunud paberimäärimiseks, sh renoveerimisprojekti koostamiseks. Ülejäänu eest on tehtud avariitöid. „Oleme korduvalt teinud ettepaneku arvata talu muinsuskaitse alt välja,” ütles Ott Rätsep. „Mõõt sai täis ja võtsime muinsuskaitse enda kätte.”
Süüdistusi oma panuse puudumise kohta peab ta alusetuks. „Isa sai talu oma vanatädidelt kingituseks viimase püsielaniku surma järel 2003. aastal,” sõnas ta. „Kohe asusime hooldama ja remontima.”

Rahataotlemise nõiaringist sai kõrini
Ott Rätsep hindas, et nii halvas olukorras hoone puhul pole võimalik teha remonti jupikaupa (nt vahetada hakatuseks katus), pingutused saada kasvõi vaid hädapärase tööjärgu teostamiseks toetust on aga liiva jooksnud.
„Küsisime toetust meie kultuurimälestiseks kuulutatud esivanemate talu taastamiseks EV100 juubeliaastaks, valminud olid eritingimused ja restaureerimise põhiprojekt,” selgitas Ott Rätsep. Toetusetaotlus oli 81 678 eurot, ise lubasid Rätsepad lisada 18 900 eurot. Muinsuskaitseamet taotlust ei rahuldanud ja määras selle asemel järjekordse toetuse avariitöödeks – 16 716 eurot, millest Rätsepad meediakära saatel loobusid.
„Kui Rätsepatel on tõesti omalt poolt 18 900 eurot välja panna, siis selle summa eest koos toetusrahaga oleks saanud rehielamu heaks päris palju ära teha,” leidis Anu Lepp. Kvalifitseeritud ettevõtete kaasamise vajalikkuse kohta küsis ta retooriliselt: „Hambaid ravima lähete ju ka hambaarsti juurde, mitte naabrimehe poole, kel kodus hambapuur on?”
Anu Lepp leidis ka, et aastate jooksul olnuks võimalik saada lisatoetusi teistest fondidest.
Küsimusele, miks pole rehielamu renoveerimiseks küsitud näiteks euroraha, vastas Ott Rätsep, et see eeldaks perekonna põlistalu loovutamist MTÜ-le või OÜ-le. „Aga oleme sellegi läbi teinud, kusjuures ei anna see mingit lisagarantiid, et toetusi üldse saad,” selgitas ta. „Proovisime kunagi EASist raha saada. Nõuti äriplaani, pea veerand hindest tuli loodavate töökohtade eest jne. Sisuliselt mitte ükski toetatav tegevus ei olnud mälestise taastamisega seotud. Kui oleksime kirjutanud kokku mingi utoopia rahvusvahelisest konverentsi- ja rekreatsioonikeskusest, siis ilmselt oleks raha antud. No aga kui president Ilves jäi oma talus nende nõudmistega hätta, siis meile oleks tegevusega kaasnenud veelgi kiirem pankrot.”

Riik tõstab raha ühest taskust teise
Muinsuskaitseamet õigustas ebapiisavaid toetusi sellega, et suuri summasid nad jagada ei saa: näiteks tänavu sai amet terve Eesti peale restaureerimistoetusteks jagada 1,3 miljonit eurot. Kagu-Eestist sai suurima toetussumma Vastseliina piiskopilinnus Kagutorni konserveerimistöödeks (40 000 eurot).
Nii linnus kui paljud teised toetatud hooned kuuluvad aga riigile endale. „Sisuliselt tõstab riik omanikutoetuste raha ühest taskust teise,” nentis Ott Rätsep. „2018. aastal maksis riik endale tagasi ca 95% Valgamaa, ca 80% Võrumaa ja ca 50% Põlvamaa toetustest. Näiteks Soomes on selline skeemitamine rangelt keelatud.”
Anu Lepp vastas, et riigile toetuste eraldamise puhul on need läinud sageli (reformimata) riigimaal asuvate linnusevaremete konserveerimiseks.
„Põlvamaal on viimase kahe aasta jooksul saanud toetust vaid üks vallale kuuluv mälestis, Tilsi mõisahoone, ülejäänud toetusesaajad on eraomanikud,” ütles ta.

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 15/08/2019 09:46:32

Lisa kommentaar