Küsitlus

Kas külastad sel suvel Eestimaa suvelavastusi?

Roosid Eesti riigile: fragmente vabariigi sünni aegadest, 31.

Karl Parts.

Soomusrongide hall kardinal Karl Parts
Pärast kapten Anton Irve surma jätkas soomusrongide divisjoni juhtimist alampolkovnik Karl Parts. Partsi alluvusse kuulusid laia- ja kitsarööpalised soomusrongid, soomusautode kolonn, Kuperjanovi partisanide pataljon, skautpolk, Kalevlaste Maleva, Võru kaitsepataljon ning kõik kahurväe üksused. See oli juba Irve ajal, kui sellele divisjonile allutati pärast Petseri vallutamist veel 2. ja 7. jalaväe polk. Kõiki tähtsamaid lahinguid lõunarindel oli juhtinud oma elu lõpuni kapten Anton Irv isiklikult. Juba enne tema langemist Lätimaal alustati kõigi Lõuna-Eestis paiknevate soomusvägede ja väeüksuste formeerimist. Pärast põhjalikumat soomusvägede koosseisu uuendamist sai soomusrongide divisjonist soomusrongide diviis. Diviisi üldjuhiks jäi pärast Irve langemist alampolkovnik Karl Parts. (J. Remmelgas)

See oli avalik saladus, et Karl Parts oli oma alluvate suhtes toores ja hoolimatu komandör. Kuidas Partsi karjäär ohvitseri tasemele ja sealt soomusrongide ülema kohale kulges, on jäänud tänini läbipaistmatu halli sfääri taha, kuid kuulujutud selle kohta ei kannatavat isegi trükimusta. Nii on kommenteerinud A. Nieländer Partsi sõjaväelist karjääri. Kuid üritame igaks juhuks siiski seda alampolkovnik Partsi halli maski kuidagi hajutada ja selguse mõttes kas või ühe silmaga piiluda selle taha.

Jätame mõneks ajaks kõrvale meie kodused kohad Viljandis, Valgas ja Võrus ning uudistame, mis suunas on arenenud sündmused Venemaal. Loodame leida sealt ka lõngaotsa kolonel Partsi iseloomustamiseks. Petrograd oli veel endiselt Judenitši valge armee käes, kuid ka punased üksused olid lausa Petrogradi väravatel. Sellises kriitilises olukorras ei jäänudki Judenitšil muud üle, kui pöörduda abi saamiseks vana hea tuttava, Eesti vägede ülemjuhataja Laidoneri poole. Kuid aidata sai meie võitlev riik üksnes strateegiliste võtetega – vallutada punastelt Pihkva linn, tõmmates sellega tähelepanu Petrogradilt Pihkvale.

Kokkuleppel ülemjuhatajaga usaldati suurima löögijõu andmine soomusrongide divisjonile koos soomusautode kolonniga. Koostööküsimuste arutamiseks tuli siis loodearmee ülemjuhataja kindral Judenitš isiklikult soomusrongide diviisi ülema kolonel Partsi jutule. Kuna asi puudutas ka soomusautode kasutamist pealetungil, siis ühiste huvides nimel oli kolonni ülema Nieländeri kohalolek paratamatu.

Kindral Judenitš ja alampolkovnik Parts kohtuvad Eesti soomusrongis
„Parts võttis kindrali vastu äärmiselt ebaviisaka käitumisega. Ta oli üleolev ja närviline ning hoolimata halvast vene keele oskusest ei kasutanud tõlgi abi. Ometi jäi kindral rahulikuks ning suutis isegi vastast manitseda sõnadega: „Rahustuge, härra polkovnik, palun!” (muidugi oli see öeldud vene keeles). Läbirääkimised toimusid ühes rongi vagunis. Oli piinlik olla tunnistaja.“ (Nieländer).

Kui piinlikke ja ebamugavaid olukordi Karl Partsi jõhkrast käitumisest alluvatega või koostöös loodearmeega võis lugeda ajutiseks ja mööduvaks takistuseks, siis juhtimisraskused rongide ja kolonni töö kooskõlastamisel kuulusid kindlasti püsivate ja raskemate juhtumite hulka. Nendes reeglites takerdumine kõige otsustavamal hetkel võis Eesti kõige suurema tulejõuga väeüksuse koostöö ja efektiivsuse viia ühe hetkega madalseisu. Sellest tulenevalt tundus igati põhjendatud või lausa hädavajalik soomusautode kolonni allutamine otseselt kindralstaabile. Tehnilise baasina tulid Valga asemel kõne alla Tapa või Tartu, kus olid oluliselt avaramad võimalused vigastuste parandamiseks ning kulunud osade uuendamiseks. Sama hästi pakkusid need linnad võimalusi ka kolonni peakorteriks.

Nii oli mõtisklenud kapten Nieländer ja avaldanud oma kaalutlusi kindralstaabi ülemale kolonel J. Rinkile. Usalduslikud suhted kolonel Rinkiga olid vähemalt kümneaastasele ajaproovile vastu pidanud sellest ajast, kui nad koos olid teeninud Tartus Krasnojarski polgus, ja soomusautode kolonni ülemana võis ta vabalt esineda oma ettepanekuga heale sõbrale ja endisele teenistuskaaslasele. Kolonel Rinki otsus oli selgemast selgem: koostagu Nieländer oma ettepaneku kohta kirjalik märgukiri ehk memorandum ja esitagu see koos põhjendustega sõjavägede ülemjuhatajale Laidonerile.

Pahaaimamatult talitaski Nieländer selle nõuande järgi, kujutlemata, missuguse tormihoo see asjalik ja igati pädev märgukiri soomusrongide divisjonis esile kutsus. Partsi vihapurskes väljendus kokkuvõtlikult tema teenistuslik puudujääk. Üks imelik röövel, kelle nimi on kapten Nieländer, soovivat röövida temalt diviisi soomustatud väeosa – soomusautod. Ning just selline mees teenivat juhtumisi alampolkovnik Partsi enda alluvuses. Kus olid tema enda silmad ja kõrvad, et sellist ülbet kaptenit polnud ta varem diviisis märganud? Ilmselt üllatas see avastus ka polkovnik Partsi ennast.

Alampolkovnik Partsi „esimesed triibulised“
Nieländeri tüüpi isiksusele, kes püüdles soomusautode kolonnile iseseisvat ja operatiivset juhtimist, oli võõras venepäraselt rusikaõigusele tuginev Partsi käsuliin. See polnud üksikjuhtum, vaid esmajoones meeskondlikult tõrjuv psühholoogiline taust soomusrongide ülema vastu, mille teravik nii või teisiti oli suunatud Partsile. Kuigi kujunenud olukord oli määrustikuväline, saabus ka järgnenud kättemaks sellele ülbele polkovnikule sama määrustikuväliselt ja alandavalt, nagu „avalikud esimesed triibulised“. Selle alatu vingerpussi mängisid Partsile puhtalt kätte tema enda moirad, keda ta sama vääritult ja alandavalt oli kohelnud nagu oma soomusronglasi. See juhus näis saabuvat moirade tellimise peale, nagu „jumal masinast“ – deus ex machina – soomusdiviisi esimesel aastapäevapeol Valgas, vääramatult ja mõnitavalt alampolkovnik Partsile.

„Puhkusel viibides sain eraviisiliselt teada, et Partsil on minu suhtes kurjad kavatsused,” on meenutanud Nieländer. Nieländeri asemele määras Parts soomusautode kolonni ülemaks leitnant Ojassoni, kes polnud varem autoroolis istunudki, rääkimata soomusautode tundmisest. Ojassoni enda tegevus soomusautol algas meeskonna arreteerimisega – no comments! Samas tunnistab Nieländer, et tal on isegi siiralt kahju kolonel Partsist, kelle isiku ebameeldivasse valgusse seadmisel oli oma osa andnud ka soomusauto Kalevipoeg komandör kapten Einar Lundborg. Teisi ohvitsere esile tuues, mainimata sõnakestki kolonel Partsist, võis ka selline olla alluva tänu oma komandörile.

Eriti ilmnes selline vaikimisega varjatud kangekaelsus soomusautode kolonni aastapäevapidustustel aprillis 1920. See kavandamata protest juhtus kolonni pidulikul koosviibimisel Valgas Säde teatrimajas. Märgates endise kolonniülema kapten Nieländeri saabumist, võttis leitnant Kriisa päevakohaselt sõna, kirjeldades kapten Nieländeri tegevust ja teeneid kolonnis, rõhutades ühtlasi komandöri head suhtlemist meeskonnaga.

„Ta tõstis siis klaasi, kutsudes koosviibijaid kaasa minu kui kolonni formeerija ja esimese ülema terviseks jooma.”(Nieländer) Kohale tulnud kolonni meeskond tervitas oma ekskomandöri soojalt, tõstes ta õlgadele ja hakates elagu-hüüete saatel üles pilduma. Ruumi vastaspoolel istus ka kolonel Parts oma staabi ja leitnant Ojassoniga, kes, nagu märgitud, polnud veel autorooli jõudnud.

Lugeja, peatu hetkeks, et meenutada varasemaid diletantismi ilminguid Eesti poliitilisel maastikul. Üks oli Jaan Tõnissoni seisukoht, et eesti sõnnik lõhnavat paremini kui vene sõnnik, millele oponeeris irvitusega rahvaluuleteadlane F. Eisen (1857‒1934), kes Tõnissoni naeruvääristades väitis, et saksa mõisaproua ja eesti talunaise perse küll ühtemoodi lõhnavat ning sel põhjusel polevat mingit vajadust Eestimaa eraldamiseks Venemaast. Kui kõik olid rahunenud, võttis Parts sõna ja hakkas vastukaaluks Nieländerile ülistama Ojassoni. Püüdes kirjeldada tema teeneid, kuigi mitte küll soomusautode osas, jäi ta peagi üsna hätta, sest Ojassoni teeneid polnud ka kõige parema tahtmise juures kuskilt võtta. Jäi siis vait ja tõstis klaasi Ojassoni terviseks ettepanekuga: „Hüüame talle kõva kolmekordse elagu!” [---]

„Järgnes absoluutne vaikus. Sügav vaikuse hetk paljastas silmapilgu jooksul kogu ülekohtu, mille osaline olin olnud. Kolonn oli andnud selge pildi Ojassoni ja meeskonna suhetest soomusrongil ja Partsilegi veenvalt oma seisukoha esitanud. Ka Parts oli masendav-vaikivast meeleolust sedavõrd vapustatud, et ei suutnud sellele mitte kuidagi reageerida. Ta tõstis veel kord klaasi ja juba käskivalt – hüüame Ojassonile kolmekordse elagu. Aga raske vaikus jäi murdmatuks, hoolimata Partsi ärritatud käsust.”

Igaühel, kes sellest punnseisust oleks võinud rõõmu tunda, hakkas piinlik. Polnud sel päeval vist kedagi Säde saalis, kes ihanuks olla kolonel Partsi nahas. Tol korral aprillis 1920, kui Vabadussõda oli äsja lõppenud, pidi Parts moirade tahtel taluma suurimat alandust ja võtma avalikult vastu oma „esimesed triibulised“. See oli kaotusekibedus, mida kogenud alampolkovnik polnud kogu Vabadussõja vältel vist üheski lahingus veel kogenud. See oli Partsi isiklik Waterloo. Vihahoos haaras Parts laualt oma viinaklaasi, virutas selle täie jõuga põrandale ning väljus koos Ojassoniga, saatjaskonda kaasa võttes. (Nieländer) See oli langenud komandöri lahkumine võitlusväljalt. Kuigi meeskondlikud vastuolud uue ülemaga ei lõppenud isegi Partsi taandumisel soomusrongilt, oli meeskonna alandatud väärikus taas tõstetud aukohale.

Sõbrad lahkuvad soomusrongilt
Selline rõhutatud solidaarne tõrksus hakkas eriti maad võtma, kui soomusrongi nr 2 ülemaks määrati alamkapten Hugo Mölder. Rongi ohvitserkond oli tema nimetamise vastu juba diviisi staabis protesti avaldanud. Alamkapten Mölderil puudusid meeste arvates vastav lahinguohvitseri staaž ja vanus, mis tema nimetamist oleksid õigustanud. Ka Mölderile endale oli staabis sellest teatatud, et ta on meeskonnale rongi ülemana vastuvõtmatu isik (I. Raamot). Sellest tulenevalt kujunes meeskonna ja uue ülema vastastikune lähenemine teineteisele nagu vaenupoolte lähenemine tulejoonel – luuravalt, sõnaliste proovilaskudega. Ennast ta sel päeval üldse ohvitseridele ja soomusronglastele ei näidanud ega tutvustanud. Ainult õhtul võisime lugeda tema esimesest päevakäsust tema enda ametisse astumisest ja isikkoosseisu ümberkorraldustest.

Mida sellest järeldada? Esmajoones aga seda, kui sassis või olematud olid käsuliinid Vabadussõjas pidevalt ja eriti kriitilistes punktides. Oleme osutanud neile vastuoludele juba Tartu polgu formeerimisel ning hiljem Paju lahingu eel alluvussuhetes soomusrongide ja autode divisjonide operatiivsel juhtimisel. Ja mis kõige halvem, nende vastuolude lähtekoht ei johtunud mitte kohalikest oludest, vaid Eesti kindralstaabi ja kõrgema väejuhatuse küündimatusest pealinnas.

Nagu Ernst Põdder on võrumurdelises keelepruugis öelnud: „... side oli sitt ja luure lonkav“. Ning „... kuni ülemjuhataja oli Tallinnas paaril päeval sügavamõtteliselt mune süganud, võisid punased läti kütid Stalkenist juba rahulikult Taageperas olla“. (M. Õun) Nii olid Stalkeni ja Egle kõrts need kohad, kus puudulik side ja lonkav luure said saatuslikuks soomusrongide andekale strateegile ja ülemale kapten Anton Irvele.

Pärast alampolkovnik Karl Partsi lahkumist soomusrongilt ei olnud Raamot enam rooduülem, vaid kuulipildujate komando noorem ohvitser, kelleks ta oli alandatud. Kuid see polnud enam sugugi oluline, sest igaüks rongil teadis Raamoti kavatsusest pärast puhkust reservi minna, et sügisel jätkata õpinguid Tartu ülikoolis.

Järgmiseks hommikuks olid kõik ohvitserid käsutatud adjutandi kaudu ühiskupeesse, kus iga ohvitser pidi esitlema end uuele rongijuhile alamkapten Hugo Mölderile. Kuigi meeskond oli veel piisavalt protestivaimu täis, oli samas ka selge, et kõik vennalikud ja uljad ajad olid jäädavalt möödas.

„Kuna ma viibisin tollal soomusrongil sama hästi kui külalisena, siis kuulipildujakomando vastu mul erilist huvi ei olnud ja seda ma külastama ei läinud. Küll aga astusin viimast korda oma senise dessantroodu vagunisse ja vestlesin veel kord oma meestega. Jutt keerles peamiselt selle ümber, millised tulevikukavatsused olid ühel või teisel mehel. Surusin siis viimast korda igaühe kätt ja seda just mitte ilma sisemise liigutuseta, soovides vastastikku üksteisele elus head kordaminekut.” (Raamot)

Viimseid päevi soomusrongil viibides tundis Raamot end järsku täiesti võõrana võõras üksuses. Vagunid olid küll endiselt tuttavad, tuttavaid nägusidki võis kohata, kuid elul soomusrongil ei olnud enam midagi ühist sõjaaegsega. Dessant tegi päevade kaupa riviõppust ning kuulipildujate komandos tegeldi rutiinselt relva lahti- ja kokkupanemise ning osade päheõppimisega. See kõik, mis veel mõni aeg tagasi oli huvitav ja meeli erutav, oli korraga kaugeks ja võõraks muutunud. Nii lahkus Raamot sel viimasel korral soomusrongilt külma südamega, teadmises, et ta sinna tagasi enam kunagi ei lähe.

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 13/06/2024 08:36:53

Lisa kommentaar