Küsitlus

Millisel määral plaanid tänavu kasvatada aiasaadusi?

MAIT KLAASSEN: muinasjutt Eestist

Enam kui 30 aastat tagasi seisis rohkem kui sada tuhat eestlast Tallinnas lauluväljakul, lauldi hardunult isamaalisi laule ja loodeti peatsele vabanemisele. Meil kõigil oli lootus nõukogude korrast ja NSVL-ist pääsemisele, oma riigi taastamisele. See oli muinasjutuline aeg, kus inimestel oli lootus helge tuleviku suhtes laes ja valdav enamus panustas nii, kuidas jaksas. Keegi ei vaadanud kella, ei nurisenud palga üle, kuigi inflatsioon oli metsik. Kõik rabasid midagi teha. See aeg meenutas Euroopa rahvaste muinasjutte, kus alati võitsid headus ja töökus.

Pärast oma riigi taastamist, oma raha kehtestamist ja riigi toimimise korrastamist hakkas elu arenema, kiiremini kui lõunanaabritel, idanaabrist kõnelemata. Elu muutus paremaks ja paljudel hakkas tekkima tunne, et saabki vähema panustamisega. Siis tuli liitumine Euroopa liidu, NATO, Schengeni viisaruumi ja eurotsooniga. Maailm oli lahti ja seda kasutati ka uljalt ära. Väga paljud noored läksid välisülikoolidesse õppima, paljud läksid tööle nii Soome kui ka Iirimaale.

Tundus nagu koduõuel jääks kitsaks või ei rahuldanud Eestis pakutav elukvaliteet tekkinud nõudmisi, sest mujal tundus olevat parem, võimalik teenida rohkem jne. Kuigi meie ülikoolid ja koolisüsteem tõestasid oma kuulumist maailma parimate hulka, mindi siiski ja ei tuldud tagasi. Milles küsimus? Kas ei usaldatud enam enda loodud ja arendatud riiki? Võib-olla.
Samas suurenesid järjest enam erinevad toetusmeetmed nii sotsiaalvaldkonnas, tööturul, tasuta koolilõunad, vanemahüvitis ja palju muud. Tugevamaks said nii riik, omavalitsused kui ka ettevõtted. Ka inimesed hakkasid paremini elama. Kuid mida aeg edasi, seda suuremaid lootusi pandi riigile, kes pidi igas olukorras appi tulema ja sageli aitama inimesi, kes enda aitamiseks polnud kuigi palju panustanud. Ilmselt tuli see ka paljuski pettumusest, et kõik ei saanudki rikkaks ja ei saadud neid hüvesid, millele oldi loodetud. Pettumus iseenda loodud riigis suurenes.

Ma pole kuulnud kordagi kellegi riigi kiruja käest ütlust, et tema ise panustas oma tööga heaolu kasvu liiga vähe. Ikka on süüdi keegi teine, omavalitsus, riik, naabrimees või naabrinaine. Ei olda rahul pakutavate teenustega ega riigiametite tegevusega.

Mis meiega on juhtunud, et ei usuta enam ka ilmselgeid fakte, et me oleme arenenud väga kiiresti. Meie keskmised palgad, pensionid ja erinevad toetused on tõusnud kümnetes kordades. 30 aastaga on Eesti keskmine brutokuupalk tõusnud 111-lt eurolt 1832 euroni ehk 16,5 korda. Keskmine pension on 30 aastaga kasvanud ligi 26 korda – 30,1-lt eurolt 1994. aastal 774 euroni sel aastal. Hinnatase on sama ajaga kasvanud 5,42 korda ehk keskmise palga ostujõud on viimase 30 aasta jooksul suurenenud kolm korda ning keskmise pensioni oma 4,73 korda.

Samuti on meie haridus, sotsiaalhoolekanne, tervishoid ja palju muud valdkonnad maailma tasemel. Aga paljud pole ikkagi rahul. Kuid jällegi: kas keegi on endalt küsinud, kas ta on teinud kõik, et tal endal, riigil, tema lastel ja naabritel oleks parem elu? Kui rahulolematust on palju, siis pole ilmselt tehtud piisavalt.

Vägisi tekib tunne, et järjest enam hakati lugema idast pärit muinasjutte, kus kõik saadi havi käsul või ahju seljas sõites ning loll Ivan oli alati võidumees. Nendes muinasjuttudes pole tööl eriti suurt tähtsust. Äkki mõtleks ümber ja paigutaks heaolu mõõtmise kõrvale ka panustamise komponendi, mis seisneb lihtsas tões: oled panustanud, on ka õigus nõuda riigilt ja omavalitsuselt rohkem teenuseid ja ka vastupidi. Jagada on ju ainult see, mida me oleme ise tekitanud, kas maksude või mõne muu tegevuse kaudu.

Paraku hakkab üha enam silma mentaliteet kunagisest vihatud nõukogude ajast, kus hüüdlausena kõlas: me ei oota looduselt armuande, vaid võtame need ise. Parafraseerides seda loosungit, võime paljudel juhtudel kuulda viimasel ajal hõiget: me ei oota riigilt armuande, me võtame neid ise! Aga enne võtmist peame panustama, palju panustama ja seda peavad tegema kõik. Siis on ka mida võtta ja jagada. See kehtib nii looduse kui ka ühiskonna/riigi kohta.

 

Autor: MAIT KLAASSEN, riigikogu liige, Reformierakond
Viimati muudetud: 28/03/2024 09:06:59

Lisa kommentaar