Eesti rahvuskirjanduse ühe looja Kristjan Jaak Petersoni (1801-1822) sünniaastapäeval 14. märtsil tähistatakse emakeelepäeva. Petersoni mälestusmärk Tartus Toomemäel. Foto: Sander Säde / inglise Vikipeedia

Emakeel, kodumaa, ühine minevik – need on kolm alussammast, millel püsib eesti rahva olemasolu. Rahva heaolu huvides tuleb teha võimaluse korral ka mitmesuguseid hankeid, aga mitte kunagi nende sammaste arvel.

Kolm sammast peavad püsima muutmatult, sest need on kandnud eesti rahvast hallist minevikust tänapäevani. Need hoidsid meid koos ühtse rahvana ka siis kui meie üle valitsesid võõrad võimud ja lootustki parematele päevadele polnud.

Oma keel, oma maa ja oma minevik seovad inimesi rahvaks. Need kolm on vajalikud püsimajäämiseks eriti väikerahvastele. Suured rahvad ja impeeriumid või nende iseseisvunud kolooniad elavad mõne aja ära ka laenatud keelega.

Kuid eestlastel on emakeel, mida on rääkinud meie eelkäijad põlvest põlve vähemalt kaks tuhat aastat. Seda tõendavad Andrus Saareste (1892-1964) keeleajaloolised uuringud (A. Saareste, „Kaunis emakeel I“, Lund, 1952 ja „Kaunis emakeel II“, Stockholm, 1959).

Keel, maa, minevik hoiavad koos rahvast, aga on seotud saatusühtsuses ka omavahel. Kui üks kaob, kaovad ka teised – kaob rahvas. Tänapäeval on jälle ohus kõik kolm: emakeelt ohustavad üha kasvav võõrsõnade, laensõnade sissetung ja üha kahanev emakeelne sõnavara, kodumaad ohustab riigipiiride kadumine ja enneolematu sisseränne (globalism), minevikku ohustab mineviku kadumine ajaloo üha uute ümberkirjutamiste, sündmuste ja tegelaste lõputute ümberhindamisega (relativism).

Emakeele kadumine on seda ohtlikum, et toimub aeglase järjekindlusega ja osaleme ka ise selles, samastame selle arengu- ja karjäärivajadusega, seltskondliku suhtlemisega, lihtsalt me harjume sellega. Kuigi vahel märkamegi, et Tuglase, Tammsaare teost või Gustav Suitsu luulet on meil juba raskem mõista kui giidi inglisekeelset juttu turismireisil. Vaatamata maailma avardumisele, aheneb meie elutunnetus, me võõrdume kodumaast.
Kodumaale on piirid sama loomulikud nagu maalile raamid, ojale säng, järvele kaldad ja merele rannad. Piiritu on vaid Venemaa. Piirid on loomulikud ja seaduslikud, piirideta kaob õigus maailmas ja rahvas upub maailmamerre.

Ohtlik nagu piirideta riik on igale riigivalitsusele ka ajaloo pidev ümberkirjutamine ja mineviku ümberhindamine. Seegi pärineb Nõukogude ajast: Venemaal on iga uus valitsus alati parem ja targem eelmisest ja kõik äpardused aetakse eelnenu kaela. See tava jätkub ka taastatud Eesti riigis: kõik sõjaeelse Eesti vabariigi valitsejad olid lühinägelikud, kogenematud, saamahimulised, äraostetavad – õiged olid vaid, keda võimu juurde ei lastud (bolševikud, vapsid). Selline seletus mõjub hulkadele rusuvalt ja selle pinnalt suhtuvad hulgad kahtlustavalt ka praegustesse valitsusjuhtidesse: kui juba meie iseseisvuse loojad ja Eesti riigi ülesehitajad olid poolkaabakad, mis teist siis rohkem loota, lugege ise oma ajalehtedest!... Ühesõnaga on Eesti mineviku mustamine ohuks meile kõigile, rahvale ja valitsusele.

Tuntud baltisakslasest ajaloolane Georg von Rauch, kes õppis Tartu ülikoolis 1922-1927, manitseb ajaloo autoreid oma „Balti riikide ajaloo“ (1935, Tallinn) eessõnas: kes läheneb minevikule vaoshoitult, imetluse ja kurbusega, näitab oma lugupidamist eelkäijate vastu ega jäta lugejat ilma lootusest.

Just sellist, jätkuvat, eelkäijaid mustamata minevikukäsitlust vajab eesti rahvas ja Eesti valitsus.

Kuid emakeelepäeva puhul tuleb meenutada veel kord uhkusega, et eesti keel, mida me räägime, on vanim keel Euroopas, mida kinnitavad prof Saareste tekstid:

* Umbes 2000 aastat tagasi Kristuse sünni järel jutustati: oli mehellä kurja nainõn, ken soimasi, kirosi hommikosta õhtakonnik ninkä peksi meestä. Meesi kandati aigastaigan, kandati toisõngik, kolmandõlla…

* Umbes enne jüriöö ülestõusu jutustab sama lugu: oli mehelä kurjan nainõn, ken sõimas, kiros hommikosta õhtoni, ningä peksi meestä. Mees kandati aigast aigan, kandati toisenki, kolmanella…

* Rootsi (18. saj) ajal jutustati sama lugu nii: Oli mehel kuri naine, kes sõimas ning kiros hommikost õhtani ning peks meest. Mees kannat aasta, kannat teisegi, kolmandel…

Loo lõppu saab lugeda näiteks ka Arvo Mägi „Eesti rahva ajaraamatust“ lk 167 (Tallinn, Koolibri, 1993).

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 21/03/2024 08:39:17