Siin tulijat tervitab järvedest kee
ja Otepää kuplitelt Kastumäe torn.
Taamal laialt looklevad ristuvad teed,
ees Hirvesaar ehteis – see Suurjärve pärl.

Käib kitsas õuerada laia ilma,
mis kannatus on kaduv ehavalu –
kuis minnes sume sillerdus jäi silma,
täis kurbust pisarlaugne kasesalu.

Siit ikka mindud, viidud, võõra võetud,
kel kalmudes seiskunud aegade kell.
Kadunud kojad muremulda maetud,
kestab mälestus lastes – murtud ja hell.

Kaunis Kooraste park, me kohtumispaik,
lõke kesk kaskede lehiste värve.
Kõrgustes kangastub kurb-igatsev laik –
justkui lapsena jälgin jäätuvat järve.

Hetkeks oleme rõõmsad, hingelt suured –
andestame hüdrale, kes meid neelas.
Kaduvikku kaovad sugupuu juured,
kased veel kohavad koduses keeles.

 

Autor: VAMBOLA RAUDSEPP
Viimati muudetud: 07/03/2024 08:56:53