Küsitlus

Millisel määral plaanid tänavu kasvatada aiasaadusi?

Talvetantsupidu Gikšis

Rappinvöö, Põlva Päntajalad (tagareas vasakul) ja Helgerid pärast etteaste lõppu. Foto: erakogu

Olen seda meelt, et silmapaistvate maalikunstnike, näitlejate, muusikute ja kirjanike kõrval tuleb väärtustada ka neid kunstnikke, kelle väljendusvahendiks on elu ise. Need on kunstnikud, kes ei kasuta oma kunsti näitamiseks pintslit, peitlit, meislit, savi või mõnda pilli. Nende kunstnike väljendusvahendiks on tants, meie oma rahva tants. Sellega väljendatakse meie igapäevaelu olulisemaid väärtusi, milleks on perekond ja kodu, armastus ja sõprus, rõõm ja kurbus, töö ja puhkus ning meie imeline loodus.

Võrreldes läti rahvuskultuuri viljelejatega on meie rahvuskultuuri edasikandjad vaeslapse rollis. Kui korraldasin mõne aasta eest Tartumaa kultuuritöötajatele õppereisi Lätimaale, said kõik kuulda, kuidas Läti riik ja vähemalt meid vastu võtnud Smiltene, Valmiera ja Sigulda omavalitsus toetavad rahvuskultuuri eriti maapiirkondades ja rahvuskultuuri harrastajate välismaale esinema minekuid ning kuidas pea olematu bürokraatiaga motiveeritakse treenerite ja juhendajate tegevust.

Eeltoodut kinnitab kasvõi see, et Riiast 87 kilomeetri kaugusele jääva Cēsise piirkonnas Amata omavalitsuses asub ligi 270 elanikuga Gikši küla, mida peetakse Balti riikide tantsupealinnaks. Mäletamist mööda on selle külakese uskumatult suures kultuurikeskuses Amata peetud juba enam kui 15 aastat jaanuari lõpus või veebruari alguses talviseid tantsupidusid.

Osalemaks järjekordsel talvisel tantsupeol, alustasid ühel veebruari alguse varahommikul tantsutreener Indrek Variku juhendamisel Räpinas tegutseva naistantsurühma Rappinvöö ja segatantsurühma Helgerid ning Põlvas tegutseva segatantsurühma Põlva Päntajalad tantsijad teekonda Lätimaal Gikši kultuurimajas toimuvale talvisele tantsupeole.

Tantsupeo avasid vaheldumisi esinedes kolm Vidzeme piirkonna ja kaks Leedu rahvatantsurühma. Läti keele mitteoskamise tõttu jäid paraku teadmata tantsurühmade nimed ja muu info nende kohta. Huvitaval kombel olid Läti ja Leedu rahvatantsijate riided ja ka tantsud üpris sarnased, kuid sellele vaatamata oli, mida vaadata ja imetleda. Tantsud olid hoogsad ja publikut kaasa haaravad.

Viimastena vallutasid lava, aga ka publiku südamed Põlvamaa tantsijad. Tantsutreener Indrek Varik oli kokku seadnud muljetavaldava 12 tantsust koosneva kava, mille lõpetas Rappinvöö alustatud tantsupopurii ja millega liitusid järjestikku Päntajalgade ja Helgerite tantsijad, moodustades laval kõigi tantsijate poolt uhkeid tantsujooniseid. Olen nii mõnigi kord kuulnud, et eesti rahvatantsud on temperamendi ja emotsiooni poolest tagasihoidlikud. Nii mitmete varasemate esinemiste kui ka seekord nähtu põhjal saan kindlalt väita, et Rappinvöö, Helgerite ja Päntajalgade tantsud olid väga hoogsad ja kohati hoogsamad kui läti ja leedu rahvatantsud.

Olles küll kriitilise pilguga, pean tunnistama, et meie tantsijate meisterlikkus oli fantastiline, ja seda hoolimata tõigast, et lava, millel esineti, oli kohati libedavõitu ja nii mõnigi Läti tantsija oli libisemise tõttu tasakaalu kaotanud. Tundsin rõõmu, et minu arvamust kinnitas ka arvukas Läti publik, kelle aplaus saatis kõiki meie rühmade esitatud 12 tantsu, ning tantsupopurii esitamise järel muutus tunnustus võimsaks ja kestvaks aplausiks.

Aplausi lõppemise järel tänati kõiki tantsurühmi ja tantsutreenereid, nende hulgas ka Põlvamaa tantsurühmade treeneriks olevat Indrekut lillede ning suupistete ja maiustustega täidetud suurte karpidega. Eraldi öeldi tänusõnu ka tantsurühmade eestvedajatele, nende hulgas Rappinvöö eestvedajale Ülle Galkale, Helgerite eestvedajale Kati Tootsmanile ja Põlva Päntajalgade eestvedajale Timo Varikule. Loomulikult tänati ka Räpina loomemaja juhatajat Leo Kütti, tänu kellele see huvitav reis teoks sai.

Lisaks osalemisele Gikši talvisel tantsupeol oli Leol ette valmistatud Lätimaa tutvustamiseks huvitav programm, mille käigus said kõik rahvatantsijad tutvuda 1973. aastal Koiva jõe ürgoru kaitseks rajatud Koiva rahvuspargi kaunima osaga, mis on seotud Ligatne piirkonna ja Cēsise (Võnnu) linnaga.

Esimesena seadsime sammud Līgatne lähedal üheksa meetri sügavusel asuvasse Līgatne punkrisse ehk tuumavarjendisse, mis lõplikult valmis 1980. aastal. Varjendis olid loodud igapäevaeluks kõik vajalikud tingimused 250 inimesele elamiseks kolme kuu jooksul. Tervelt 30 aastat ei teadnud isegi viiekorruselise taastusravikeskuse töötajad ja külastajad, mis asub nende jalge all – niivõrd paks oli varjendit varjanud saladuseloor. Läti taasiseseisvumise järel säilitati see punker muutmatul kujul ja nüüd on sellest saanud üks Lätimaa turismimagneteid.

Edasi liikusime 1815. aastal ehitatud Līgatne paberivabrikusse, 20. sajandi alguses rajati sinna ka ainulaadne töölisküla. On imetlusväärne, et paberivabriku juhtkond tegi kunagi kõik selleks, et luua oma töötajatele soodsad elamistingimused.

Matkajuhina saan öelda, et Līgatne linna keskel asub ligi 50 meetri kõrgune ja 250 meetri pikkune paljand, see on märkimisväärne arvukate liivakivisse uuristatud koobaste poolest, milliseid näeb kõige paremini jõel olles või vastaskaldal liikudes. Neid koopaid kasutasid vabrikutöölised keldritena.

Pühapäeva alustasime tutvumist Cēsise vanalinnaga. Ajaloost teame, et 1209. aastal asusid ristisõdijad rajama Võnnu ordulinnust. Teada on, et enne Ümera lahingut piirasid eestlased ristisõdijate käes olnud Võnnu muinaslinnust 1210. aastal, kuid ei suutnud seda vallutada. Vanalinnas on palju ajaloolise väärtusega hooneid, aga ka väga moodsaid, kuid vana arhitektuuriga hästi sobituvaid maju.

Peale kosutavat ja väga maitsvat lõunasööki Glendelokis võtsime suuna Valmierast ligi paarikümne kilomeetri kaugusel Koiva lisajõe Abulsi kaldal asuvasse Trikātase külla. Leol oli seal kokku lepitud osalemine aktsiaseltsi R Chocolate šokolaadi valmistamise õpitoas, kus igaüks sai valmistada ja kaunistada uhke šokolaaditahvli. See pani fantastilise punkti meie kahepäevasele Läti reisile, mille peamine eesmärk oli siiski osaleda talvisel tantsupeol ja leida uusi sõpru Lätimaa rahvatantsijate hulgast.

 

Autor: JÜRI VARIK, SK Sun Dome juhataja
Viimati muudetud: 15/02/2024 08:46:01

Lisa kommentaar