Küsitlus

Kas sa kasutad autoga sõites navigatsiooniseadmeid?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
11°
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
11°
Antsla
Valga
10°
Räpina
Tõrva
10°
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Sügistunnid Lääne-Harju vallas ehk Vasalemmast Keila-Joani

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Keila juga. Foto: Mari-Anne Leht

Miks külastada kodumaal Lääne-Harju valda? Sest seal on piisavalt seda, mille nägemine rikastab ja rõõmustab, ning paiku, mis meenutavad lähiminevikku.

Sõitu Padise suunas alustame Annelyga 10 000 elanikuga Keila linnast. Haapsalu maantee viib mööda Vasalemma häärberist, millest on teele näha vaid torn, täites justkui häärberit vaatama kutsuja rolli.

Kahe-, osaliselt ka kolmekorruseline, kuid viiekorruselise torniga uusgooti stiilis häärber on paekivist ja mõjub materjali tõttu pisut raskelt, kuid ometi suursuguselt. Väljast on 1892.–1894. aastal ehitatud mõisahoone korras, ilmselt tänu sellele, et siin töötab 1922. aastast tänini kool.

Kuigi ühest aknast paistis elektrivalgus, olid kõik uksed mõistagi suletud. Vaid aiapoolsest küljest saime läbi ukseklaaside saali kiigata. Tekst infotahvlil ütleb, et häärberi lasi ehitada Saku töösturi Baggehufwudti poeg, kelle isa ostis vana mõisamaja Padise mõisnikelt von Rammidelt.

Vasalemma ja Padise häärberi vahelisele alale jääb Rummu. Vasakule poole jäävad hallid, väsinud hooned, ilmselt jäänukid vanglast. Kuigi on võimalus minna 2013. aastal suletud vangla ruume uudistama, ei mahu see meie plaani, nagu ka kunagise karjääri kohale tekkinud tehisjärv, kus veest on näha mõne hoone ülemine osa.

Kui Vasalemma häärberi juures oli meie kõrval veel paar huvilist, siis Padisel on neid juba kümneid.

Padisel on peale kloostri muudki
Padise mõisa karjakastell on esimene, kuhu kiikame. Vasakule jääb söögikoht, kuid meie sinna kohvi jooma ei pääse, sest ruumid on pulmapeoks reserveeritud. Meil lubatakse lahkelt kõndida ringi mõisaaegses valitsejamajas, kus asub ka Padise I-punkt, kuni kolmanda korruseni. Saame teada, et renoveerimise käigus ehitati majale teine korrus ja lastele mängunurk ehk madal kolmas korrus peale.

Padise kahekorruseline häärber on väljast lihtne ja sooja kollase värviga kaetud. Von Rammid on Padisel elanud vähemalt 400 aastat, kuni mõisate riigistamiseni. Ja üllatus! Padise häärber kuulub nüüdki von Rammi suguvõsa järeltulijale, Karl von Rammile. Kümme aastat tagasi tuli ta Ameerikast Padisele ja elab läheduses, mitte häärberis.

Mõisas on hotell ja restoran. Ja selleski majas on eelmisel õhtul olnud pidulik üritus, millele viitavad uksel olev silt „Reserveeritud” ja maja ees seisvad autod.

Häärberi vastas asub klooster. Kui häärberipoolsest küljest ei saa kloostri seisukorrast midagi aru, siis vähese uudistamise järel selgub, et vähemalt pool hoonest, kui mitte rohkem, on varemetes. Krüpt, kirik, söögisaal ja veel paar ruumi on säilinud, kuid tühjad, ja hallide seinte tõttu mõjuvad nukralt. Krüpti igalt seinalt leiab pühitsusristi kujutise. Kaks neist on valgustatud, kahe kontuure märkab seinte ülaosal kergesti.

Kloostriaegse kiriku ühte otsaseina asetatud toolid annavad aimu, et hallide seinte ja halli lae all toimuvad kontserdid, mida Annely ka kinnitas.

Käike ja käigukesi on kloostri varemetes ohtralt, nagu oli ammusel ajal siin ruumegi. Kloostri lähedal infotahvlil on kirjas, et Padise on väheseid Euroopas, kuid ainus põhjamaades säilinud keskaegne kindlusklooster. Klooster rajati 13. sajandi teisel poolel Läti Daugavgriva kloostri majandusmõisaks, järgmisel sajandil tulid ka mungad siia. Padise ehitati järk-järgult valmis 14. ja 15. sajandil. Paik sobis hästi eraldatust soovivatele tsistertslastele.

16. sajandi keskel, Liivi sõja puhkedes võttis Saksa ordu kloostri üle ja muutis linnuseks. Kloostri pärast pidasid lahinguid Rootsi ja Vene väed, kuid peale sõda loobus Rootsi kuningas kloostrist kui kaugel asuvast ehitisest. 1622. aastal läänistati hoone Thomas Rammile, kes muutis endise kloostri suguvõsa residentsiks, ja suguvõsa elas selles pikalt. Järgmisel sajandil ehitasid Thomas Rammi järglased kloostri lähedale mõisa, milles praegu toimetab Karl von Ramm.

Ingerisoomlaste kurvast saatusest jõudis killuke Harjumaale
Eestlaste sugulasrahva ingerisoomlaste Klooga lähedal Põllkülas asuv pisike kalmistu-mälestuspaik, nende traagilise saatuse üks märke, jäi meie teele, mõistagi ei saanud sealt uudistamata mööduda. Teeviit on esimene, siis infotahvel ja sadakonna meetri järel metsa ja võsa vahel hooldatud alal mälestusmärgid juhtunule ja siinkandis jäädavalt lahkunutele. Kuidas sattusid ingerisoomlased Kloogale, Põllkülla ja Paldiskisse?

Viimase suure sõja ajal vallutasid sakslased ingerisoomlaste alad. 1943. aasta sügisel valmistus punaarmee muu hulgas ka sakslasi Ingerimaalt välja ajama. Sakslased alustasid sama aasta oktoobris ingerisoomlaste evakueerimist Soome, vahepeatusteks sai Eesti põhjarannik.

Meie sugulasrahvas toodi rongiga Eestisse, et nad Paldiskist laevaga Soome saaksid sõita. Vastuvõtulaagrid asusid Paldiskis, Põllkülas ja Kloogal. Kelle tervis üles ütles, need jäid Eestimaa mulda puhkama, oletatavalt võis neid olla 2000 inimese ringis. Paldiski õigeusu kalmistul on ingerisoomlaste ühishaud.

Soome jõudis üle 63 000 ingerisoomlase, kuid enamik neist ei saanud sealset elu pikalt maitsta. Soome ja Nõukogude Liit sõlmisid 1944. aasta septembris vaherahu. Viimase kohaselt kohustus Soome loovutama liidule tema kodanikud, kelleks olid ka ingerisoomlased. Tulenevalt vaherahu sellest punktist saadeti loomavagunitega Soomest Nõukogude Liitu tagasi ligi 56 000 ingerisoomlast, kellest kodukohta, nagu neile oli enne tagasisõitu lubatud, ei pääsenud keegi. Nad viidi Kalinini oblastisse, Ida-Karjalasse kuni Sverdlovskini.

Üle 7000 inimese pääses siiski tagasisaatmisest, osa neist oli juba ettenägelikult jõudnud Rootsi minna.

Põllküla väikeses ja vaikses metsatukas on suur valge rist ja kaks mälestuskivi. Ühel on kiri: „Siin puhkavad 1941–44 sõja jalust päästetud, ent Soome teekonnast väsinus sajad ingerisoomlased.” Teiselt kivilt loeme: „Ingerimaa soomlaste järelpõlv mälestab hukkunuid ja tänab aastail 1942–44 läbi viidud päästeoperatsiooni juhti (Kaitera portree – toim) prof Pentti Kaitera.“

Põllkülast Klooga poole sõites tuleb mõne kilomeetri järel pöörata paremale, üle kilomeetri sõita, siis jõuab Klooga holokausti memoriaalini. Selles piirkonnas olid laagris juudid, kelle sakslased 1944. aastal sügisel hukkasid. Kuigi memoriaal valmis seitse aastat tagasi, oli siin hukatud juutidele juba varem mälestusmärke püstitatud. Ka need on alles.

Klooga rand ei üllata millegagi, küll aga üllatab ranna kõrval asuv Kloogaranna küla, kust läbi sõites jääb mulje, nagu oleks paljudest paikadest suur torm üle käinud. Suured puud on tükati maha võetud ja asemele on kerkimas majad. „Üle kümne aasta tagasi oli siin vaikne suvilarajoon, kus alalisi elanikke oli napilt ning uusi eluasemeid ei ehitatud,” ütles Kloogaranna külast tosina kilomeetri kaugusel elav Annely muutuse kohta.

Schloss Fall ehk Keila-Joa loss
Keila-Joal oli laupäeva pärastlõunal palju huvilisi, kuid päev varem oli Viru tänav Tallinnas justkui koroonast halvatud. Tänaval kõndisid ainult üksikud inimesed ning paaris poes, kuhu kiikasin, jutlesid vaid müüjad.

Keila-Joa on midagi enamat. Korda tehtud, väärikate minevikunimedega loss, saksa keeles Schloss Fall, ju lausa kutsus, samuti lossi kaunis ümbrus, ning oma osa oli ka päikeselisel päeval. Pilet lossi ja aeda pääsemiseks tuleb osta juba väravamajas asuvast automaadist. See muudatus on tänavu sügisel tehtud, varem saanud lossi aias piletita jalutada. Igatahes pöördus osa huvilistest väravamajast tagasi.

Keila-Joa lossi lagunemisest kirjutati aastaid, kuni 2010. aastal Andrei Dvorjaninov selle omandas. 1833. aastal keiser Nikolai I kohaolekuga õnnistatud häärber on tänu Dvorjaninovile korda tehtud ja külalistele avatud juba 2013. aastast, kolm aastat hiljem avati hotellitoad teisel korrusel.

Loss on ehitatud uusgooti stiilis. Esimesel korrusel on restoran, kaminatuba ja väiksemad toad, milles praegu on kostüümide näitus. Seintelt vaatasid vastu nii meil kui ka Peterburis tuntud kõrgest soost härrade, ka mõne daami portreed, nagu keiser Aleksander III, parun Rosen, parun Pahlen, krahv Toll jt. Lossis seintel on koopiad, originaalid on Neevalinnas Ermitaažis jm.

Soklikorrusel on püsiekspositsioon lossi viimastest omanikest, välja on pandud lossi ehitanud baltisakslasest Venemaa riigitegelase krahv Alexander von Benckendorffi (I781–1844) ja tema tütre Mariaga abiellunud vürst Grigori Petrovitš Volkonski (1808–1882) suguvõsa lugu ja fotod. 1881. aastal päris nende poeg Pjotr Grigorjevitš lossi ja see jäi Volkonskite omandisse mõisate võõrandamiseni 1919. aastal. Häärberi viimane omanik oli Grigori Volkonski, kes elas häärberi kõrval asuvas külalistemajas-kabelis elu lõpuni, 1940. aastani.

Lossi projekteeris venestunud sakslane Hans/Andrei Stackenschneider, kes on Neevalinnas mitu olulist hoonet projekteerinud. Meenutuseks, 1940. aastast algasid Keila-Joa lossile kurvad ajad, sest maja käis käest kätte (seda kasutasid omal ajal sakslased ja punaarmeelased jt) kuni 2010. aastani.

Lossile annab palju juurde asukoht Keila jõe paremal, kõrgel kaldal. Kaunis vaade avaneb häärberi tagaküljelt nii Keila joale kui ka pargile teisel pool jõge.

Häärberi kõrval asuv külalistemaja-kabel ei ole veel külastajatele uksi avanud.

Kui astume väravamajast välja, saab meie reis Lääne-Harju valda seekord läbi. Vallas elab ligi 13 000 inimest ja see moodustati haldusterritoriaalse reformi järel neljast omavalitsusest: Vasalemma, Keila ja Padise vallast ning Paldiski linnast.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 15/10/2020 09:48:05

Lisa kommentaar


Fatal error: Uncaught Error: Call to a member function get_total_time() on bool in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php:247 Stack trace: #0 {main} thrown in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php on line 247