Perekond Sepp eelmise aasta esimesel septembril (vasakult): Eliise-Mariin, pereema Karin, Liis-Loreen ja pereisa Selgur. Foto: erakogu

Kahe koolilapse ema valmistub algavaks õppeaastaks ning meenutab selle valguses oma kooliaega, toonast elu ja kombeid.

Võrumaa väikeettevõtjate Karin (42) ja Selgur (52) Sepa peres kasvab kaks tütart. Liis-Loreen läheb kaheksandasse ja Eliise-Mariin gümnaasiumi viimasesse klassi.

„Augusti viimane päev on ikka veidi ärevam ja sagimist on kodus rohkem, päeva sees on ka kooliriiete valmis vaatamine,” ütles pereema Karin nädal enne kooli algust. Augusti viimase päeva lõpetab ta koogi küpsetamisega, mida süüakse koos esimese koolipäeva hommikul.

Oma esimesest koolipäevast tal midagi olulist ei meenu, küll ei ole Karin unustanud sellele eelnenud päeva õhtut. „Nutsin meeletult, sest kartsin, kuidas peale koolitunde Pikakannult läbi metsa Lasvale koju saan. Ema ja isa viisid mu oranži Žiguliga hommikul kooli, aga järele tulla enam ei saanud, sest pidid tööl olema, minul oli aga metsa ees siis suur hirm. Enam ei meenu, kuidas koju sain,” rääkis ta.

Pikakannul oli liitklassid, näiteks esimene ja kolmas olid koos. Karin oskas kooli minnes juba lugeda. Siiani on tal meeles aabitsa ühel esimesel küljel olnud read:

„Kõik on uus septembrikuus,
siis aabits uus,
siis ranits uus,
kõik on uus septembrikuus.”

Õpilasi oli siis palju ja kõik ümbruskonna lapsed ei mahtunud Pikakannule 1987. õppeaasta algul enam ära. Pikakannu koolil oli harukool Lasval, kus kohalikud lapsed paar aastat õppisid, ka Karin. Pikakannul hakkas ta taas käima neljandast klassist kuni lõpuni.

Sel ajal sõitis ka koolibuss, kuid lapsed alati sellega koju ei saanud, sest buss tuli kooli juurde kindlal ajal. Selleks ajaks ei olnud kõigil lastel veel tunnid lõppenud.

„Kevadel oli Pikakannult mõnus ligi viis kilomeetrit koolist koju kõndida, metsa alt korjasime lilli, vahel hääletasime harva liikuvaid sõidukeid, kuid ükskord saime hääletamise järel koju isegi suure K-701 ehk Kirovetsiga,” meenutas Karin.

Ta mäletab, et reedeti sõitis Pikakannule kauplusauto läheduses elavaid inimesi toiduga varustama. Koolilapsed ootasid samuti seda autot, kuid hoopis teisel põhjusel, nimelt said nad poeautost osta Kalevi täidistega nätsu- ja pumatikomme. „Käisin siis juba viimases klassis ja meid lubati ka tunnist korraks poodi joosta,” märkis ta.

Pikakannus olid Karini sõnul vahvad nääripeod. Enne pidu kaunistasid nii tema kui ka kõikide teiste klasside lapsed klassijuhatajaga oma klassiruumi. Ta märkis, et tore oli kaunistada klassiruumi koos õpetaja Hele Lõhmusega, sest lapsed tegid kõik kaunistused ise ja nii sai igaüks neist isemoodi. Nüüd on poodides palju kaunistusi, kuid sarnaseid on väga palju.

Ühiskond on palju muutunud
Pikakannu põhikoolis õppimise ajal käisid vanemate klasside õpilased sügiseti kartulipõllul mugulaid noppimas.

„Töötasime põllul neli tundi päevas ja kaks nädalat. Igale õpilasele mõõdeti kindel lõik noppimiseks ja iga täiskorjatud vaka eest anti žetoon, mille eest hiljem raha saime,” rääkis Karin. Tema mälestustes oli see igati tore aeg. Ühelt poolt oli see lastele vajalik töökasvatus, teisalt said nad teada, kust kartul tuleb, õppisid isegi sorte eristama ning töö lõpul küpsetasid endale lõkkes kartulit.

Toonased noored teadsid, kust tulevad piim ja kartul, tänapäeval arvab mõnigi linnalaps, et kogu toit tulebki poest.

„Eriti lahe oli, kui põllult tuleku järel saime suuri ja maitsvaid õunu süüa,” ütles ta.

Kuid töökasvatus oli Pikakannul au sees ka muul ajal, kevadeti ladusid õpilased puid riita, sest koolimajale andsid sooja ahjud. Suvisel koolivaheajal käidi viis-kuus korda kooliaias peenraid rohimas ja suvel tuli ka ravimtaimi korjata. Tema keskkooliaeg langes juba aega, kus õpilaste ainus kohustus koolis oli õppimine.

Usutletava pere lapsed on elanud kogu aeg maakodus, teinud maast madalast jõukohaseid töid ning tänu sellele oskavad nad tööd hinnata ja neil on kujunenud teistsugused väärtushinnangud. „Muutunud ühiskonnas on paljudel lastel ainus võimalus tööst aimu saada vaid õpilasmalevas ja sealgi saavad vähesed käia,” nentis Karin Sepp, kelle sõnul peaks rohkem lapsi õpilasmalevasse jõudma.

Lapsevanemana pooldab ta koolivormi, seda enam, et on seda ka ise kandnud. Koolivormi kandmine välistab nende laste, kellele vanemad on ostnud maailmas tuntud firmade riided koolis kandmiseks, rumala üleoleku teistest.

„Kooli minek võrdub täiskasvanute tööle minekuga ja nii koolis kui ka tööl peab viisakalt riides olema,” rõhutas usutletav ja lisas, et moekalt katkised teksad on vaba aja ja dressid spordiriietus.

Õpetajaid austati
Kogu oma kooliaja teietasid nii Karin kui ka kõik tema klassi- ja koolikaaslased kõiki õpetajaid ning suhtusid õpetajatesse austusega.

„Minu kooliajal võis õpetaja pahandust teinud õpilase nurka panna ja veidi kõrva tagant sakutada, koolitöö tegemata jätnu peale tunde jätta, kuid tänapäeval ei tohi õpetaja lapsi tehtud vea eest karistada ning nii on osal pahandust teinud lastel tekkinud karistamatuse tunne ja lugupidamatus õpetajate vastu,” arutles ta. Kui ka vanemad ei süüvi probleemi ja kiidavad laste eksisammud heaks, on õpetajatel koolis aina raskem tööd teha, lisas ta.

„Nüüd oleme olukorras, kus klassis on vaevalt kümme õpilast, kuid nendega tegelevad aineõpetajate kõrval veel ka eri- ja sotsiaalpedagoog, kahe viimase eriala inimesi mina oma kooliajast ei mäleta,” rääkis Karin Sepp.

Ta märkis, et ühiskond on nii palju muutunud, et õpetajatesse lugupidava suhtumise saavutamiseks peab nii seesama muutunud ühiskond kui ka igaüks meist väga kardinaalselt oma käitumist muutma.

„Esimese koolipäeva õhtud möödusid nii minu kooliskäimise ajal kui ka nüüd lastel õpikutele ja vihikutele ümbriste panemise tähe all,” tõi ta lõpetuseks välja ühe ühise joone toonase ja tänase vahel.
 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 27/08/2020 10:16:04