Kõige pühalikuma kuusepuuga linn – Petlemm

Jeesuse sünnikoht. Foto: Anu Kikas

Praegusel ajal, mil reisimine välistatud, on hea reisidest vähemasti lugeda. Ülestõusmispühade järel miks mitte Jeesus Kristuse sünnipaigaks peetavast Petlemmast Jordani läänekaldal.

Suure tõenäosusega on Petlemm üks neid linnu maailmas, kus on ühel ruutkilomeetril enim pühalikke ajaloolisi hooneid ja kohti. Linn ise pole suur – 2019. aasta andmetel on Petlemmas elanikke vaid 36 000 –, kuid linna külastamine on raskendatud Palestiina ja Iisraeli vastasseisu tõttu. Ometi, keerulistest sanktsioonidest hoolimata, elu linnas eksisteerib ning märgata on ka arvukaid turiste, mistõttu on linnas näha uute majutusasutuste kerkimist.

Selleks et Palestiinasse jõuda, lendasime Tel Avivi, kus pärast kiiret passikontrolli läbimist ulatati sinine kaart, mis märgib isiku sisenemist Iisraeli. Meie autojuht ütles hiljem, et see on väga-väga oluline paberitükk, sest selle kaotamise korral võib riigis n-ö kinni istuda vähemalt kuu (ühe soomlasega olla nii juhtunud). Seepärast hoidsime seda paberilipikut hinge hinnaga ning Petlemmas oldud nelja päeva jooksul pidime kaarti näitama ehk korra, kui soovisime Jeruusalemma külastada.

Tundmatuseni muutuv ümbrus
Lennujaamast kulus umbes poolteist tundi sõitu kiirteed mööda, et jõuda Petlemma. Kiirtee kõrval oli märgata väga palju mahajäetud sõjamasinaid, mis olid valgustatud ning pidid märkima riigi eest vere valamist sõdades.

Mis seal aga salata, Palestiina piiri ületamisel dokumenti ei kontrollitudki ning saime lihtsalt ja peatumata üle piiri sõita. Ümbruskond aga muutus tundmatuseni. Lagunenud majad, prügimäed, kitsad räpased tänavad, autod teiste numbrimärkidega (sh märksa kehvemad automargid), sõiduteed nagu kuumaastik – see oli märk, et jõudsime Palestiinasse, Petlemma.

Küngastel kõrguva linna kitsaid tänavaid ehivad pargitud autod. Kroonijuveel on peaväljak, kus asuski ilmselt maailma kõige pühalikum kuusk, mille tuled süütas esimesel advendil Palestiina peaminister Mohhammad Shtayyeh ise. Muide, väljak on renoveeritud Venemaa abiga ning palestiinlased ootavad 2020. aastal president Vladimir Putini visiiti Petlemma. Ühtlasi on venelaste rahaga renoveeritud kohaliku omavalitsuse ruumid ning venelastesse ja nende abisse suhtutakse väga suure austusega.

Palestiinlased on oma külaliste vastu äärmiselt sõbralikud, kostitavad neid alati kingituste ja söögi-joogiga, kusjuures alkoholi tarbimine on lubatud ning samuti ei pea naised Palestiinas oma juukseid, õlgu jms katma. Peaaegu alati mainitakse igas vestluses ära ka see, kuidas Iisrael nende kodumaad represseerib.

Palestiinlased Iisraeli niisama lihtsalt minna ei saa. Isegi turistid peavad valima, kas ületavad piiri kõndides või lähevad bussi või autoga. Kui piiri ületavas bussis on mõni palestiinlane, siis peab ta piiril spetsiaalses peatuses sõidukist maha tulema, et Iisraeli piirivalvurid saaksid dokumente kontrollida. Kõrvalt vaadates tundub see kõik üpris alandav.

Defitsiitne vesi
Petlemma tänavatelt võib leida imemaitsvaid falafelle (kikerhernekotletid) ning grillitud liha, kõik valmistatakse tänaval ning nähtavalt ühtegi hügeeninõuannet selleks ei kohaldata. Ometi, kõik maitseb väga hea ning terve reisi vältel ei mõjunud nende toodete tarbimine ka seedimisele negatiivselt.
Kuid piirkond ägab veekriisi lävel, sest Iisrael on riigi veevarudest ära lõiganud. Seetõttu on vesi piirkonnas väga defitsiitne kaup. Niisamuti bensiin ja diislikütus, mille hind pole teps mitte madal, vaid ulatub 1,1‒1,2 euroni liitri eest.

Palestiinas on üllatav, et kaks nii suurt usku ‒ kristlus ja islam ‒ suudavad sedavõrd kenasti koos eksisteerida. Inimestega suheldes ei või sa kunagi teada, kes mis usku on, ning sellest ei tehta ka suurt numbrit.

Kohalikus ülikoolis õpib mõlemast usust inimesi (ja mõlemast soost), tõsi, kristlaste osakaal püsib vaid 15‒20% piires. Samuti õnnestus meil külastada kohalikku kooli kuulmispuuetega lastele, kelle eest hoolitsevad katoliiklikud nunnad. Seda toetavad peamiselt Itaalia ja katoliku kirik, mistõttu enamik personalist räägib itaalia keelt.

Euroopalik Jeruusalemm
Petlemma ümbritseb demonstratiivselt püstitatud müür, mida valvavad Iisraeli sõjaväelased. Müür on Petlemma poolt seest vaadates kaetud Iisraeli-vastaste kunstiteostega, kuid see kõik annab illustratiivse tunde ja vaate, et tegemist on riigiga suure riigi sees. Rääkimata sellest, et kui külastada Jeruusalemma, satud kui maalt linna, sest tegemist on väga nüüdisaegse ja korraldatud euroopaliku linnaga, mida Petlemma kohta öelda ei saa.

Turistil, kes pöördub tagasi oma kodumaale, tuleb Iisraeli lennujaamas arvestada vähemalt kolmetunnise n-ö läbivaatlusega. Esiteks tuleb esitada eespool mainitud sinine kaart, mis vahetatakse punase vastu (riigist lahkumise tunnus), ning tuleb end valmis panna küsimusteks, nagu näiteks: „Kas moslemitelt kingitusi said?“, „Kes pakkis sinu kohvri?“, „Kellega reisisid?“, „Miks oled Türgit külastanud, kas seal on sul tuttavaid?“ jne.

Kui verbaalne kontroll on tehtud, antakse spetsiaalne kleebis, mis on kas valge (raskem kontroll) või kollane (kergem kontroll). Mina sain valge, mis tähendas seda, et turvakontrollis kontrolliti minu kohvrit umbes 20 minutit: võeti lõhkeaineproove jms. Aga mis kõige olulisem – koju pääses ikka ning õnneks polnud vaja turvalisuse pärast üleliia karta.

 

Autor: ANU KIKAS
Viimati muudetud: 15/07/2020 22:31:29