Küsitlus

Kas oled ümbrikupalka saanud?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Põhjanaabrite pealinn: Mannerheimi majamuuseumist Saarineni jaamahooneni

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Jõuluturg Senati väljakul, keskel Aleksander II mälestusmärk. Foto: Mari-Anne Leht

Jõulueelse lühikese päevaga jõuab põhjanaabrite pealinnas Helsingis osa oluliste vaatamisväärsustega tutvuda küll, kuid seda vaid linna hästi tundva inimese seltsis.

Tallinnast Helsingisse suunduvale Viking Line’i laevale oli Soome iseseisvuspäeva õhtu eel minejaid nii palju, et see üllatas sagedasemaid sõitjaidki. Kuid 6. detsember oli põhjanaabritel ju puhkepäev ja seda kasutasid ilmsed paljud sisseostude tegemiseks Tallinnas. Laeval tähistati riigi 102. sünnipäeva nii, kuidas keegi õigeks pidas, kuid hümni lauldi hingest.
Õhtul oli Helsingi mõnes piirkonnas vaikne, vaid presidendipalee ümber oli liiklus tihe.
Ööl vastu laupäeva hakkas vihma sadama, mis pesi eelmise päeva tolmu tänavatelt. Kolm eestlannat, kaks neist Eestist, ootasid Vantaa Länsimäki elurajooni ühes korteris vihma vähenemist. Kui sadu veidi järele andis, sõitsime Vantaalt metrooga kesklinna.
Esimeseks sihtkohaks Senati väljak: Helsingi toomkirik ja selle jalamil tsaar Aleksander II mälestusmärk.
Seest lihtne ja hele ristikujuline kirik on siin seisnud 19. sajandi keskelt, pea samast ajast on ka mälestusmärk Venemaa edumeelsele tsaarile.
Teada on, et bolševikud hävitasid Venemaal kõikide tsaaride mälestusmärgid, kuid Soome nende hävitustöö õnneks ei jõudnud ja tänu sellele saab siin näha Aleksander II kõrgel postamendil seismas. Jõulueelsel ajal oli tsaari mälestusmärgi ümber jõuluturu kioskid, kus kaupade hinnad õhukese rahakotiga eestlasi ostma ei meelitanud.
Soome suurvürstiriik oli Vene tsaaririigi osa 1809. aastast, kui Vene-Rootsi sõja tulemusena läks Soome Rootsi alt Venemaa alla, olles seal 1917. aasta veebruarini. Kuid tsaaririigist vabanemine ei toonud Soomele kohe iseseisvust, vaid hoopis kodusõja kohalike punavõimu pooldajate ja nende vastaste vahel.
Oli nn soome valgete õnn, et just selleks ajaks jõudis kodumaale Venemaal õppinud ja seejärel tsaariarmees teeninud kindral Carl Gustaf Emil Mannerheim, kellel oli selleks ajaks seljataga 30aastane kogemus nii sõjapidamisest kui ka erinevatest eluvaldkondadest tsaariaegsel Venemaal, Poolas ja mujalgi.
Kui Soome 1917. aasta 6. detsembril enda iseseisvaks kuulutas, tekkis kohalike punaste pooldajate ja nende vastaste vahel vaen, kodusõda puhkes järgmise aasta jaanuaris.
Jaanuari keskel andis parlament kindral Mannerheimile volituse valitsusvägede moodustamiseks ning kodusõda lõppes mai keskel valitsusvägede võiduga punaste üle, keda toetas punane Venemaa.

Mannerheimi majamuuseumist kaljukirikuni

Kodusõjast, talve- ja jätkusõjast mõeldes ja rääkides ei pääse ükski soomlane ega ajaloohuviline mõistagi mööda marssal Mannerheimist, kelle ratsamonument avati Mannerheimintie ääres kesklinnas tema 93. sünnipäeval 4. juunil 1960. aastal.
Au soomlastele, et nad riskisid ratsamonumendi avada ajal, kus see oleks võinud idanaabrit väga häirida, sest oli ju marssal võidelnud kodusõjas Soome punaste ning talve- ja jätkusõjas Nõukogude vägede vastu.
Graniidist alus on üle kuue meetri kõrge. Selle peal on pronksist Mannerheim oma viimasel hobusel, nende kõrgus on kokku üle viie meetri. Ei ühtegi lauset, ühel küljel tema eluaastad 1867–1951, teisel vaid trükitähtedega perenimi. Mannerheim suri Lausanne’is Šveitsis ja puhkab Hietaniemi kalmistul Helsingis.
Marssali majamuuseum asub saatkondade rajoonis Kaivopuistos, kuhu pääseb trammiga. Maja ruumidega saab vaid giidi saatel tutvuda.
Meil vedas, sest saime liituda pisikese soomlaste rühmaga. Maja alumise korruse ühes otsas on suur söögituba, teises sama suur töötuba, keskel fuajee ja kaminatuba, teisel korrusel magamistuba ja muud ruumid. Giidi sõnul ei ole ruume marssali, kelle kasutada maja oli 1924. aastast 1951. aastani, muudetud. Mõned teise korruse toad on näituste tarbeks kohandatud. Pildistamine on majas keelatud.
Fuajees, mis marssali ajal oli vastuvõturuumiks, näeb tema kahte marssalisaua ja kümneid jahitrofeesid. Töötoa keskel seisab massiivne kirjutuslaud, mille kõrgel tagaküljel on erinevad kirjad ja joonised.
1870ndatel valminud maja kuulus Karl Fazerile ja selles olid korterid. Mannerheim lasi maja enda vajaduste järgi ümber ehitada. Muuseum avati majas 1951. aasta novembris.
Kaivopuisto oli tsaariajal lühikest aega idapoolse eliidi suvituskoht, praegu teatakse seda ka saatkondade rajoonina, seal asub ka Eesti saatkond.
Tagasiteel muuseumist saame trammiaknast imetleda jõulutuledes Helsingi kesklinna.
Omanäoline ja samuti külastamist väärt on tänavu 50aastaseks saanud kaljukirik. Kaljukirik on kivisse raiutud sakraalhoone, mille saal on ringikujuline, kuppel vasest ja klaasist, läbi selle pääseb valgus saali. Hubane kirik, kus ei tunne ennast maadligi surutuna, nagu enamikus luteri kirikutes Eestis ja mujalgi.
Muidugi astusime sisse Eliel Saarineni 20. sajandi alguses projekteeritud raudteejaama kesklinnas. Väljast pilkupüüdvas majas on ruumi nii inimestele kui ka müügikohtadele ning hoones jagub uudistamist ja õhkugi piisavalt, sest jaam on ikka jaama moodi, mitte mingi uberik, nagu see on Tallinnas.
Saarineni töid on ka Eestis: pealinnas kultuuriministeeriumi maja, Lutheri vabriku sööklahoone ja tema ainus siinpool ookeani valmis ehitatud sakraalhoone, Pauluse kirik Tartus. Saarineni Suur-Tallinna projekt jäi paraku ellu viimata.
Tänu põhjanaabrite pealinnas töötavale Evele (perenimi toimetusele teada) oli päev Helsingis väga sisukas.

 

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 12/12/2019 08:53:00

Lisa kommentaar