Karilatsi küla jaanipidu. Foto: Karilatsi küla

Kagu-Eestist kandideerivad tänavu aasta küla tiitlile Karilatsi, Lüübnitsa ja Vidrike küla. Aasta küla kuulutatakse välja suvel, meie kandi külad loodavad edule omanäoliste ettevõtmistega.

Karilatsi küla Põlvamaal on ainulaadne selle poolest, et asub nii Põlva kui ka Kanepi vallas. Külavanem Maie Asur ütles, et küla kuulub kahte omavalitsusse peale 1939. aastal toimunud haldusreformi. Külas elab ligi 200 inimest, neist Põlva vallas üle 130.
Põlva vallas elava Asuri sõnul ei raskenda kahe valla territooriumil paiknemine külarahva ettevõtmisi ning mõlemad vallavalitsused on küla tegemisi toetanud.
„Meil elavad tegusad ja ideerikkad inimesed, kaasa löövad ka kooliealised, kuid osa vanemaealistest käib üritustel vähem,” ütles Asur. Küla aktiivgruppi kuulub tema sõnul 15 inimest.
Karilatsi külaselts loeb oma taassünniks 2007. aasta jaanuari. „Aasta esimesel kuul on küla aastapäevapidu, kus tänavu osales üle 80 külaelaniku, lisaks külalised,” meenutas ta.
Kokku tullakse vastlapäeval, vabariigi aastapäeval külaplatsile lippu heiskama, enne suurt kevadet talgupäevale, mille ajal koristatakse külaplats ja küla läbivate teede ääred. Volbriööl koguneb külarahvas nõidadele sobivas riietuses ja luuaga külaplatsile nõidade peole.
„Jaanipäevapeole ei ole me enam ansamblit kutsunud, sest külaelanikele meeldib sel õhtul midagi ise teha, näiteks köit vedada, saabast visata,” märkis Asur.
Karilatsi külas korraldatakse mitmesuguseid koolitusi, nagu toidukoolitus jne. Kodus küpsetavad toiduhuvilised pirukaid ja teisi tooteid, mida müüvad laatadel seltsile raha kogumise nimel.
„Me õpime naljakaid lühisketše ja playback-sõusid ning esineme nendega mujalgi,” rääkis külavanem.
Karilatsi küla inimesed unistavad külamajast, sest siiani käivad nad koos erinevates kohtades. Küla kõige tuntum koht on Põlva talurahvamuuseum.

Segaküla idapiiri vastas

Võrumaal Lüübnitsas elavad eestlased, venelased ja setud rahumeelselt, kasvatavad sibulaid ja teevad ühiselt üritusi. „Külas elavate eri rahvusest inimeste hea läbisaamise nimel tuleb teise kultuuri esindajate tähtpäevadega arvestada. Pidasime maslenitsat ehk vene vastlapäeva hiljem, kui see päev eestlastel on,” rääkis külavanem Urmas Sarja. Ta lisas, et üritusele tuldi Tallinnast, Mulgimaalt, Valgast ja mujaltki.
Ka siinsele jaanipeole tullakse üle Eesti, sest see toimub kaks nädalat eesti jaanikust hiljem ehk vana kalendri järgi. Naistepäeval annavad kohalikud naised mõne vene muinasjutu ainel põhineva etenduse. Üksteisest arusaamisega muret ei ole, sest eestlased saavad vene ja venelased eesti keelest aru.
Talgupäeva siin enam ei tehta, sest küla välisilme on kolm kevadet järjest toimunud talgute järel korras. Nüüd hoiab iga omanik krundi korras ja veidike vasakult-paremalt ka. „Üle-eestiline talgupäev jääb aega, kui meie inimesed panevad sibulad maha ehk aprilli viimasel ja mai esimesel nädalal,” lisas Sarja.
Tuntuim üritus on augusti teisel poolel Lüübnitsa sibula- ja kalalaat, mis tänavu toimub juba 19. korda. Sarja sõnul ostetakse laadalt kümneid tonne mahesibulat, mille on laadale toonud 15 kohalikku sibulakasvatajat.
Teada on ka Lüübnitsa aastavahetuseüritus, kus külalised ei mahu vahel kultuurimajja äragi. „Meie üritused on lõbusad ja organiseeritud ning inimesed positiivsed,” märkis Sarja.
Koosolekute asemel on külas kord kuus ühine teejoomine, kuhu tulevad kõik soovijad, ning sel ajal arutatakse ka küla asju. Külas on 45 majapidamist, aasta ringi elab siin üle 40 inimese ning paljud hooned on tühjad. „Kui suitsude järgi võtta, kuulub neid eestlastele üheksa. Iga päev siit keegi koolis ei käi, kuid vaheaegadel on Lüübnitsas ligi 20 last,” rääkis Sarja.
Lüübnitsa on aasta küla kandidaatide seas väikseim, külas on kaks pisikest muuseumi, tsässon, rand, sadam ja vaatetorn, kust on idapiirini 500 meetrit.

Vidrikel tehakse idee teoks

Valgamaa Vidrike külas on ligi kümnene eestvedajate rühm. „Kui keegi neist ütleb, et tal on hea idee, mille tahab teoks teha, siis see teoks ka tehakse,” ütles külavanem Ivika Nõgel.
Eelmine külavanem Marika Oeselg pakkunud välja mõtte Vidrike küla moosifestivalist, mis mullu toimuski. „Tooteid oli festivalil rohkem kui kümnest majapidamisest: moose, soolakurke, letšot ja teisi kodus tehtud hoidiseid,” meenutas Nõgel. Tema sõnul oli moosifestivali eesmärk näidata, mida kokandusega tegelejad oma kodus teevad.
„Mullu me naabreid moosifestivalile ei kutsunud, sest kui esimene üritus meil korda läheb, siis laiendame seda,” andis Nõgel mõista, et tänavu kutsuvad nad moosifestivalile tegijaid ka mujalt.
Ta märkis, et ligi 90 külaelanikku on liitnud nii üritused kui ka kooskäimise koht. Vidrike on suhteliselt noorte elanikega küla, keskmine vanus jääb 40 aasta ringi.
„Külas on nädalavahetustel avatud restoran ning samas majas toimuvad ka küla üritused. Tallinnast Vidrikel nädalavahetusi veetvad majaomanikud ei võta külaseltsilt ruumi kasutamise eest sentigi.
Omanäoline oli Vidrikel mullu toimunud lahtiste hoovide päev, mil külastati üksteise koduhoove. „Ühes kohas oli avatud lastekohvik, teises vikatiga niitmise võistlus,” tõi Nõgel näiteid. Alanud kevadel ootab huvilisi matk ümber oma küla järve.
Aasta küla kuulutatakse välja juuli teisel poolel Räpinas toimuval Eesti külade maapäeval.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 28/03/2019 09:03:38