Olev Ritson ühega oma auhinnakarikatest. Foto: erakogu

23. septembril saanuks 95aastaseks Lõuna-Eesti spordimees Olev Ritson, kellega õppisin koos Tartu ülikoolis ning suhtlesin uuesti iseseisvuse taastanud Eestis.

Olev Ritsoni lapse- ja koolipõlv möödus väikeses Mangu külas Pikasillal – Mulgimaa „väravas”. Tema kalurist isa Jaan rajas sajandivahetusel Väikese Emajõe suudme lähedale väikese renditalu ning tööka mehena aitas ülal pidada ka poolõde ja poolvendi, kes kõik olid temast nooremad.
Olev oli teine laps perekonnas. Vanema õe kõrvalt õppis ta varakult lugema, arvutamine sai selgeks poes isa abistades. Viieaastaselt tutvus ta tuntud näitlejatega, kes suviti puhkasid ja andsid etendusi nende külas. Olev läks 1931. aastal Pikasilla algkooli. Juba enne kooli suusatanud ja uisutanud poiss lülitus 1. mail 1933 võistlussporti: ta startis täismeeste kõrval paljajalu 1000 meetri jooksus kohalikel kergejõustikuvõistlusil. Järgmisel suvel võistles ta visetes, tõugetes ja heidetes omatehtud kadakase oda, kivist kuuli ja kettaga. Suvel 1935 said spordihuvilised poisid ehtsad odaotsad, ketta ja kerge kuuli, samuti mängisid igal pühapäeval koolimaja juures võrkpalli.
Jätkates 1936 õpinguid Tõrvas, olid talle eeskujuks võimlemise ja riigikaitse õpetajad Artur Palgi ja Herbert Nugis. 1939. aastal osales Olev 1000 meetri jooksus ja odaviskes Eesti mängudel, kuid ei pääsenud lõppvõistlusele, sest tal polnud naelkingi. Odaviskes tuli ta kahel aastal oma kooli meistriks, muudel aladel jäid tema tulemused alla kooli parima sportlase Ago Roolain Mikkelsaarele omadele (1922–1944), kes langes Eesti idapiiri kaitsel.
Lõpetanud kevadel 1941 keskkooli, võitles Olev 6. juulist septembri keskpaigani koos teiste noortega eesti rahvast terroriseerinud hävituspataljoni ja punaväe jõukude vastu, jõudes niiviisi kuni Eesti põhjarannikuni. Kui sakslased likvideerisid Eesti üksused, algas 29. septembril 1941 Olev Ritsoni sõjameheelu Saksa armees. Saanud suvel 1943 Ukraina steppides raskelt haavata, tuli tal ennast ravida Saksamaa haiglais 5. maini 1944, misjärel määrati ta 20. diviisi tagavarapataljoni terviseparanduskompaniisse. Pärast Saksa vägede taandumist Eestist algas 22. septembril 1944 tema metsavennaelu. 30. juunil 1945 purustas NKVDlane läbi ta parema käe, mis jäi liikumatuks. Jäänud pärast isa äkilist surma koju, pöördus ema NKVD Tõrva voliniku, isa noorema poolvenna poole. Olev saadeti arstliku komisjoni ette, kus ta tunnistati punaarmeesse kõlbmatuks. Siis võttis Olev ühendust närviarstidega ning jaanuaris 1946 Tartu närvikliinikus tehtud keerulise lõikuse järel hakkas tema käsi tasapidi liikuma. Olnud 9. augustini haiglas ravil, vormistati ta 16. augustil kliinikusse tööle meditsiinistatistikuna. Kui 1946. aasta lõpus moodustati Maarjamõisa kliinikute majandusjuhataja koht, anti see Olev Ritsonile, kes hakkas korraldama meditsiinitöötajate spordivõistlusi. Töötanud kliinikus oktoobrini 1949, kutsus Lembit Järv, klassikaaslane Tõrva gümnaasiumist, ta tööle Tartu autobaasi, et ta seal kontrolöriameti kõrval hakkaks korraldama spordivõistlusi. Kui autobaasi remondiosakonnast moodustati autoremonditehas, pakkus vastne direkor Järv Olevile tööd seal. Juba 1950. aasta algul valiti ta tehase kehakultuurikollektiivi esimeheks. Varsti tõusis autobaasi spordikollektiiv linna parimaks ja sai Moskvast aukirjagi. Olev Ritson edutati autoremonditehase plaaniosakonna juhatajaks.
Töö kõrvalt lõpetas ta 1962. aastal Tartu ülikooli majandusteaduskonna (koos õppisime aastail 1957–1959). Kogu vaba aja kulutas ta sporditööle, osales ise ka kergejõustikus, võrk-, korv- ja jalgpallis, tennises, suusatamises ja suunistuses. Tema juhitud spordikollektiiv esines edukalt spartakiaadidel. 1965. aastal anti Olev Ritsonile ENSV parima spordiorgnisaatori nimetus. 1967. aasta algul sai temast Tartu konservitehase peaökonomist ja direktori asetäitja ning 1976 Tartu lihakombinaadi peaökonomist. Kõigis neis ameteis tuli tal juhtida spordielu, kuid preemiareisile Soome ja õe külastamisele USAs tõmbas kriipsu peale KGB. Küll käis ta võistkondadega Armeenias, Aserbaidžaanis, Moldovas, Kasahstanis ja Kõrgõzstanis ning spordirahva ekskursioonidega Poolas (1970), Ida-Saksamaal (1972) ja Tšehhoslovakkias (1979).
1983. aastal, kui Olev Ritson oli pärast pikaajalist ameti- ja sporditööd pensionile jäänud, kirjutati temast kõige enam Spordilehes. Pensionipõlve sai ta pidada üle 23 aasta. Ka see oli teguderohke aeg: hoolitsemine vahepeal haigestunud naise ja poja eest, suvine tegevus isakodus Pikasillal, kolm kuud õe külalisena USAs (1989), kus ta pidas Baltimore’i võõrkeelte eriklasside õpilastele ettekande Eestist, esinemine mitmel pool veteranide võistlusil ning sügisel 1989 Tartu veteransportlaste klubi KEVEK käivitamine. Suvel 1990 sai ta Euroopa meistrivõistlusil Budapestis oma vanuseklassi takistusjooksus 4. ning suvel 1991 veteranide maailmameistrivõistlusil kümnevõistluses 8. koha. Käies Põhjamaade meistrivõistlusil Stockholmis, külastas ta seal oma õpetajat ja võitluskaaslast idarindel Herbert Nugist. Olevi viimane võistlusreis oli 1995. aastal Kesk-Norrasse. Olev Ritsonist sai klubi Wiking-Narva asutajaid (1993) ja kokkutulekute korraldajaid Elvas, Narva pataljoni kolme ajalooraamatu koostajaid ja levitajaid, samuti idarindel langenud meeste mälestuse jäädvustajaid, eriti Tõrvas. 2002 koostas ja toimetas ta raamatu Tõrva progümnaasiumis, gümnaasiumis ja keskkoolis 1936–1941 õppinud koolilastest sõnas ja pildis (120 lk). Ta kuulus Eesti vabadusvõitlejate liitu ja Eesti vigastatud sõjameeste ühingusse. Võidupüha puhul 1998. aastal anti talle väike rahaline toetus ning vabariigi 88. sünnipäeval 2006. aastal Kotkaristi V klassi teenetemärk. Lühike kokkuvõte Olev Ritsoni elust ja tegevusest on Eesti spordi biograafilises leksikonis.
Meie viimane kokkusaamine oli kevadel 2006, mil ta oli veel igati heas vormis. Varsti juhtus aga autoõnnetus ning ta pidi hakkama kipskraed kandma. Olev Ritsoni jäädavast lahkumisest 30. märtsil 2007 sain teada Postimehe vahendusel.

 

Autor: Ott Kurs
Viimati muudetud: 20/09/2018 09:12:25