Agur Seim ja Artur Linnus Vanahundiks kehastumas. Foto: Helena Kesonen

„Põnev tükk tuleb!” ütles Artur Linnus (28), kes mängib 3. augustil Setomaal Treski küünis esietenduvas tükis „Vanahunt” poolt peategelast ehk siis portreteerib värvikat jutuvestjat Feodor Vanahunti ühest küljest. „Kerge pole, aga väga meeldib!” kiitis takka teise poole kehastaja Agur Seim (38).

Mehed higistavad praegu proovides oma rolle lihvida. Lisaks Vanahundile mängivad nad vastavalt vajadusele ka kõrvaltegelasi. „Mänguline, lõbus ja ürgne,” iseloomustas Agur Seim valmivat teatrilugu. „Tekst on nii vahva, et pooleteisetunnise tüki läbimängimine läheb nagu niuhti,” lisas Artur Linnus.
Uus seto algupärand põhineb jutuvestja Feodor Vanahundi folkloorsetel musta huumoriga vürtsitatud lugudel. Taarka pärimusteater toob Helena Kesoneni lavastuses „Vanahunt“ vaatajate ette seto pärimuslikud naljalood maailma loomisest lähiminevikuni. Suvelavastuses põimuvad õigeusu dogmad tugevalt paganlike uskumustega ning pilatakse kõiki ja kõike: talupoja aplust, taevaisa hoolimatust, kirikupapi rumalust.
„Päris keeruline on lugudele n-ö liha ümber kasvatada,” tunnistas Helena Kesonen. „Vanahundi lood on juba ise sellised skemaatilised, ta pole neid lahti rääkinud. Vana aja mehe mõtteviisi tunnetamiseks peab ka pingutama – ma olen ju tänapäeva naine. Aga loodan, et etendusele jääb Vanahundi hõng siiski äratuntavalt juurde.”
Helena Kesonen rääkis, et Vanahundi maailm toimib isemoodi, regilaululike reeglite järgi. „Seal toimetavad jumal ja pühakud nii taevas kui ka maa peal ning selle keskel elab inimene oma pisikeste kirgede ja pisikeste pattudega,“ lisas ta.
Seto jutuvestja pärimuse kirjutas näidendiks Ott Kilusk, kes pälvis 2017. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse peapreemia setokeelse näidendiga „Kirvetüü“.
Feodor Vanahunt (1890–1965) ehk setopäraselt Vanahundi Höödor oli Petserimaal Vilo vallas Lõtina külas hinnatud jutuvestja ja ilma näinud mees. Ta rändas esimese maailmasõja ajal sõdurina ja pärast sõda põgenikuna mitmel pool Venemaal, Lääne-Euroopas ja Türgis ning saabus lõpuks 1921. aastal tagasi kodumaale. Rännak oli laiendanud tema silmaringi ja rikastanud tõenäoliselt ka jutupagasit. Kodukülast võttis ta naise, lõi koos temaga pere ning hakkas talu pidama. Vanahunt ei olnud mitte ainult kohalike seas kuulus jutuvestja, vaid ka pillimees, kes mõistis osavalt kannelt mängida.
1945. aastal, kui Setomaa Eesti NSV ja Vene NFSV vahel kaheks jaotati, jäi Lõtina küla Venemaa poolele. Paljud setod hakkasid parema elu lootuses Eesti poolele ümber kolima. Ka Vanahunt kolis koos naisega viis aastat enne oma elu lõppu Eestisse, ta jõudis elada Vastse-Kuustes ja Ahjal ning sinna kalmistule on Vanahunt ka maetud.
Vanahunt ühtegi teksti ise paberile ei pannud, tema lood kirjutasid üles rahvaluulekogujad 1930. aastatel. Suurem valimik Vanahundi jutte avaldati esimest korda alles 2015. aastal, kui folklorist Andreas Kalkun toimetas tekstid kogumikuks „Ilosa’ ja pogana’ jutu’”, mis ilmus Seto instituudi ja Eesti kirjandusmuuseumi ühisväljaandena „Seto kirävara“ sarjas.
Eesti Rahvaluule Arhiivis on tema jutte üle 220. Erakordse asjaoluna tõi Kalkun välja selle, et Vanahundi käest on üles kirjutatud märkimisväärne kogus roppe jutte. „Rahvapärimuse kogujad on eelarvamuste tõttu sellise osa pärimusest tavaliselt kogumata jätnud, kuid õnneks oli üks julge neiu, kes need lood üles kirjutas,“ rääkis Kalkun.

Taarka pärimusteatri etendus „Vanahunt“
Lavastaja Helena Kesonen, kunstnik Mailiis Laur, dramaturg Ott Kilusk. Valgustab Elerin Tammel, heli loob Liisa Koemets.
Mängivad Artur Linnus, Agur Seim, Eduard Tee (Vene Teater), Jekaterina Burdjugova, Kristian Põldma, Martin Tikk, Siim Angerpikk, Claus Mootse, Vootele Ruusmaa.
„Vanahundi“ lavale toomist toetavad EASi Setomaa arenguprogramm, Setomaa kultuuriprogramm, Setomaa vald, Eesti kultuurkapital, Värska Vesi, Räpina Paberivabrik, Uuskasutuskeskus, Pinest AS, OÜ Varola ja OÜ Marmil.

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 19/07/2018 09:25:25