MS Baltic Queen ootamas järjekordset turistilaari. Foto: Sten Sang

Säästulõbusõit Rootsi Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval – kes küll veedab suure aastapäeva laeval? Selle ülestäheldamise käigus õnnestus reporteril hankida otsaette korralik muhk ning veenduda, et meie väike Eesti on ikka väga kaunis koht elamiseks!

Bussiga Tartust Tallinnasse jõudnud, lõid kõhud kenasti pilli. Otsustasime streikivaid soolikaid meelitada Sikupilli keskusest leitud burgerirestoraniga. Põliste tartlastena pidime lõuad põrandale imestama, kui nägime teeninduskiiruse asemel täielikku teenindusaeglust. Meiega tegelev roheliste juustega neiukene lihtsalt loivas tuima järjekindlusega ringi ning vahepeal tekkis mulje, et kui läinuks jalgsi pealinnast Tartusse burgeri järele, oleksime selle mitu korda kiiremini kätte saanud.
Laeval seadsime end mõnusalt sisse. Olime teinud üsna napid reisieelarved ja vastavalt sellele varustasime end kodunt kaasa võetava söögikraamiga. Minu arsenali kuulusid paarisajagrammine pakk kiirkartuliputru, kiirnuudlid, mesi ja pähklid. Pudelivahukoort ka, sest seda on hea piima asemel hommikul kohvi peale vuhistada.
Kajutiuksel ilutseb eeskiri, mille kohaselt reisija isiklikud elektriseadmed ja muusikavahendid konfiskeeritakse. Oma veekeetjat on seega keelatud kaasa võtta, aga kuidas sa muidu kiirnuudleid valmistad ... Õnneks jäid meile reisi lõpuni alles ka telefonide akulaadijad ja naiste juuksesirgendajad.
Soovitusena käin välja meelelahutusjookide soetamise otse laevalt. Tegin ise rahakotivaenuliku sammu ja haarasin sadamapoest ploki tujutõstvat rüübet. Jõudnud hiigelpaati, tabas hinnašokk terava noodina otse puperdavasse südamesse: seal maksis sama märjuke 70% vähem. Nutsin sisimas ja lohutasin end, et majandust peabki turgutama.

Pill pika peo peale
Kiire esmatiir Balti Kuninganna sopilises sisus viis meid kokku 24-aastase Katriniga, kellele suisa järele jooksin ja pildile palusin. Neiu haaras LõunaLehe reporteri tähelepanu kahara lipuvärvides seelikuga, mille tema kinnitusel olevat õmmelnud ema.
„Ta valmistas nii mulle kui endale samasugused sinimustvalged peorüüd! Rootsist liigume edasi Austriasse suusatama ja riigi sünnipäeva peame just seal!” rääkis blondide kiharatega spordisõber. Samal õhtul kohtusime veel Ibiza diskobaaris, kus mõlemad end hingetuks tantsisime! Rahva suureks rõõmuks kõlas seal Aropi „Kiki-Miki” ja imestasin, et hetkega tekkinud tantsumüdin ja kaasa huilgamine laeva kursilt ei eksitanud.
Diskoreisilt tagasi jõudsime kolmest öösel. Tubli üksteist tundi kvaliteetmeelelahutust päädis sellega, et jutuvada ei tahtnud kajutis kuidagi lõppeda, ja et ma suulistele korraldustele ei allunud, lendas läbi pilkase pimeduse mu pehme lauba poole plastist veepudel. Kolks ja vaikus! Sekund hiljem polnud ma enam tavaline heledanahaline eestlane, vaid vikerkaarevärvides ükssarv.
Vaatamata öisele intsidendile saabus järgmine hommik vääramatu kindlusega ning laeva parfüümipoes õnnestus eredalt valgustud peeglist oma otsaesisel sinist plärakat kogu suuruses imetleda.

Rahvaste paabel
Ees ootab vallatu ringreis kaljukivises Rootsis! Sel korral oleme õppinud möödunud kevadisest kogemusest, kui püüdsime jala kesklinna tipata. Tookordne üritus lõppes maruvihaste naiste ja täiesti läbitrööbatud jalgadega.
Seekord valisime 11eurose edasi-tagasi bussireisi ja jäime kogemusega ülirahule. Kesklinna jõudes saime kohe kenakese kultuurielamuse seal liikuvast rahvast. Mõnel juhul näisid liikuvat vaid kõndija riided, kuna tema nägu oli nii tume, et sealt ei eristanud me suurt midagi. Püüdsime peas paika panna tumeda nahaga ringi liikuva massi protsenti ja saime selleks tubli kolmandiku. Selle kõrval kahvatub minu ülikoolikogemus, et vahel harva näeb mõnda eksootilisemat kaastudengit.
Kuna olime end öösel kõvasti läbi karaoketanud, siis mööda muuseume ringi triivima ei hakanud ja piirdusime hilbupoodidega. Sõber sai omale kümneka eest jaki ja viieka eest püksid ning võidukalt liikusime edasi suveniiripoodi. Tänu rändlusteenusele võtsin julgelt vastu kodumaalt saabuva telefonikõne ja sain teada, et Eestis on puudu üks pehme rippuvate jalgadega põder. Panime leitud naispõdrale nimeks Milvi ning viie euro eest vormistasime ta täieõiguslikuks Eestimaa kodanikuks.
Püksid ja põder näpu otsas, võisime välismaal viibimise edukalt lõppenuks kuulutada ja liikusime tagasi sadamabussi. Ereda elamusena jäi meelde, kuidas meie eesistuja kulmud sisaldasid sama palju karvu kui mõne mehe terve pealagi. Kohe meenus Peeter Oja Kreisiraadio tegelaskuju Alev Ström, kel samuti puhmaskulmud. Nii me üheskoos Aleviga Baltic Queeni poole õõtsusime. Meie Alevil kasvas ka nina peal korralik karvapuhmas ...
Oma teise reisiõhtu veetsime juba vaiksematel tuuridel ja mängisime kaasavõetud kaarte. Hommikul avastasime, et pool seltskonnast oli konditsioneeri tõttu saanud omale nohu ja köha. Huuledki olid kummaliselt kuivanud ja see kuivus ei taandunud ka pärast korduvat kreemitamist. Tundsime siiralt kaasa laevapersonalile, kes suisa pool kuud jutti sellises kunstõhuga laevakeres peab viibima.

Hävitajad sinitaevas
Peagi paistsid Tallinna tornid ning Rootsimaa muld sai jalgadelt pühitud. Vahepeal oli kallil kodumaal maha sadanud imekerge kohev lumevaip, mida hellalt togima asusime. Nii puhas ja nii valge! Mitte nagu mõnel pool mujal. Ega Rootsis olnud lund pea nähagi ning sealne temperatuur kõikus pigem nulli kandis. Samal ajal tervitas meid pealinnas tubli kümnekraadine pakane!
Viisime taas oma reisikohvrid bussijaama hoiule, kus ilutsesid samasugused lipuvärvides õhupallid nagu sadamaski. Üle peade lendasid sügava mürina saatel NATO hävitajad, mis tekitasid vastakaid tundeid. Mulle meenus, et kuskil on sõda, ja tekkis hirm, kas sõda jõuab peagi meie hoovi. Sõber aga tajus hoopis liitlaste pakutavat turvatunnet. Võta siis kinni, mida need hallid reaktiivid meile tähendama peaks! Pealinlased siblisid ringi pisikeste rahvuslippudega ja mõnel lehvis trikoloor paelana kaelas.
Tartusse tagasi jõudes nägime pealt, kuidas politseieskort suure undamise saatel südalinna tuiksoone sulges ja tähtis külaline tumedas autos mööda kihutas. Ju ta siis muuseumi poole teel oli, kus õhtul algas pidulik kätlemine.
Võtsime oma säästureisi kiirelt kokku ja saime aru, et Eestis on ikka pagana hea elada. Meil ei maksa pooleliitrine limonaad kolm eurot ja meie tänavatel liikudes on hea kodune tunne: vastutulija näojooned on meie omade sarnased ja selgelt eristatavad. Omamoodi muidugi hirmutas ka: kas tõesti näeb Eesti tänavapilt mõnekümne aasta pärast välja sama kirju nagu praegu Rootsis?

 

Autor: Sten Sang, sten@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 08/03/2018 08:54:33