Suve eel võttis USA prestiižne ajakiri Time luubi alla pagulaste ümberpaigutamise Eestisse ja keskendus Põlva vahetuvatele pagulasperedele. Kuigi kõik kirjutatu ei pruugi vastata eestlase ettekujutusele meie eluolust, pakub see kirjatükk huvitavat sissevaadet äsja saabunud pagulaste mõtlemisse, nende lahkumise ja jäämise motiividesse, hinnanguid tugiisikutelt ja muidugi ka suurriigi ajakirjaniku muljet meie kodumaast.

Põlvas, külakeses sügaval Eesti maapiirkonnas, nagu Time nimetab, olid mais asunud end sisse seadma Iyman Ateek ja tema meheõde Taimaa Abazli. “Elu Euroopas on väga teistsugune sellest pildist, mis me endale ette kujutasime, kui lahkusime Süüriast,” lausus Iyman. “Me olime idioodid.”

Kui Iyman ja Taimaa 2016. aasta 17. veebruaril Türgist kummiparvega Kreekasse teele asusid, arvasid nad, et ühinevad mõne päeva pärast Saksamaal oma sugulastega. Selle asemel jäid nad Euroopa Liidu suletud piiride taha valele poole lõksu. Pärast ligi aasta aega põgenikelaagris elamist pakuti neile ümberpaigutamist Eestisse, ja ainult Eestisse. “See tundub nagu korraldatud abielu,” lausus Iyman.

Enamik Kreekast ümberpaigutatuist eelistanuks minna Saksamaale, Rootsi või Prantsusmaale, kus on õitsvad immigrantide kogukonnad, pikk pagulaste vastuvõtmise ajalugu ja jõukas majandus. Selle asemel on paljud neist saadetud väiksematesse, vähem jõukatesse ja homogeensematesse riikidesse nagu Eesti. Selle tulemuseks on sotsiaalne eksperiment, kus perekonnad nagu Iymani oma tõugatakse ette valmistamata võõrasse kultuuri, millel on väljastpoolt tulijatega väga vähe kogemusi.

Tingimused Eestis

Eesti pakub ühte laialdasematest integreerimispakettidest Euroopas, see sisaldab igale perele möbleeritud korterit kohe saabumisel, keelekursusi, koole, tõlketeenuseid ja eraldi tugiisikut, kes juhendab uussaabujaid nende sisseseadmisel. Seda lisaks töötu- ja sotsiaaltoetustele, mis on saadavad kõikidele Eesti kodanikele. Leedu näiteks ei paku majutust ning sealset kasinat toetuspaketti vähendatakse pooleni peale kuut kuud.

Sellegipoolest näib, et Eesti suuremeelne kaheaastane toetuspakett ei pruugi olla piisav. Arvestatav osa Eestisse vastu võetud 150 pagulasest on Euroopa lahtisi piire ära kasutades juba lahkunud, et ühineda sugulastega või otsida paremaid võimalusi mujal. Hoolimata sellest, et nad riskivad nii jääda ilma toetustest ja võimalusest taotleda varjupaika.

Time’i hinnangul panustab Eesti oma prestiiži nimel edukale integratsioonile. Riik on hakanud taipama, et selleks, et „korraldatud abielu” toimima panna, tuleb vaadata materiaalsetest vajadustest kaugemale ja nuputada välja kultuurilised aspektid, mis muudaksid ajutise peatuspaiga koduks.

Eestis on üks Euroopa väikseimaid moslemi kogukondi ega ole ühtegi mošeed, kuigi pealinnas on palvesaal. Halal-liha, mida moslemid süüa võivad, on väljaspool Tallinna keeruline leida. Aga nagu Iyman ja Taimaa, on enamik pagulasi paisatud riigi väiksematesse linnadesse ja küladesse.

Ent rahulik üksindus, mida eestlased nii kõrgelt hindavad, ainult rõhutab süürlaste isoleeritust. Nemad eelistavad lärmakat suhtlemist suurtes kogukondades ja usukaaslaste lohutust. Küsimusele, kas kaunis metsamaastik akna taga ei paku mingit kompensatsiooni, vastas Iyman Süüria ütlusega: “Isegi paradiisis ei ole inimesteta lõbus.” Eesti ühissõidukeiski on nende meelest matuselik vaikus.

Kui põgenikud oleksid tulnud otse Süüria lahinguväljadelt, hindaksid nad Time’i meelest sooje kortereid ja heldeid toetusi rohkem. Ent enamik uutest saabujatest on veetnud aasta Kreekas lõksus ja oodanud vaevarikkale teekonnale triumfeerivat lõppu, kuna on sotsiaalmeedia kaudu näinud Saksamaale või Rootsi läinud pagulaste õnnestumisi. Külmade talvede, endasse tõmbunud inimeste ja piiratud majanduslike võimalustega Eesti ei vasta nendele fantaasiale ega isegi Iymani ja Taimaa endisele mugavale keskklassi elule Süürias.

Jääda või lahkuda?

Said Karam Abbes, Eestisse kümnendi eest tulnud marokolane, annab uutele saabujatele araabiakeelset orientatsioonitundi. Ei lähe kaua, kui tuleb teemaks fundamentaalne lõhe selle vahel, mida Eesti arvab, et pagulased vajavad, ja mida nad ise tahavad.

Abbes on just esitlenud pagulaste toimetulekutoetusi, kui diskussioon jõuab tomatite väljapressijalike hindadeni kohalikus poes. “Paistab, et me hakkame siin piiri peal elama. Kui me ostame lastele riideid, ei jää meil piisavalt toidu jaoks. Ja kui me ostame toitu, ei suuda me raha säästa,” leidis Iyman. Teised noogutasid nõustumiseks.

“Inimesed, te teate, mis toimub teie riigis,” vastas Abbes. “Te olete siin, sest te otsite turvalisust, ja see on ainus, millele peaksite hetkel mõtlema.” Viimaks ta lisas, et kui nad on eesti keele ära õppinud, peavad nad, isegi naised, tööle minema, et elada mugavat elu. Võimalusi teenida kohe samas suurusjärgus palka kui oma kodumaal on professionaalidel napilt.

Taimaa abikaasale on demoraliseeriv töötada täiskohaga selleks, et teenida palka, mis on võrdne riigipoolsete toetustega. Integratsioon, ütles ta orientatsioonigrupile, ei ole prioriteet. “Minu eesmärk on tagasi Süüriasse minna. Ja ma pean tööd tegema, et selleks võimeline olla. Ma pean säästma raha, et saaksin tagasi minna ja uuesti üles ehitada, mis ma kaotasin,” väitis mees.

Ta kuulis, et Saksamaa on pagulaste jaoks palju parem riik. Seal mitte ainult ei pakuta rohkem rahaabi, ta on lugenud internetist, et migrandivõrgustiku kaudu on palju lihtsam leida hästitasustatud tööd. Ruum jäi vaikseks ja pagulased vaatasid Abbese poole jutu kinnituseks. “Vahel annab šeik Google valeinformatsiooni,” ütles ta peale sügavat hingetõmmet.

Veebruaris levis sotsiaalmeedias kuulujutt, et Saksamaa võtab vastu kõik pagulased, kes saabuvad enne 15. märtsi, nagu see juhtus ka 2015. aastal, kui ligi miljon inimest valgus aasta jooksul riiki. Kuulujutt oli vale: kui pagulased on ELi skeemi järgi ümber paigutatud, ei saa nad asüüli paluda mujal.

Aga ahvatlus osutus vastupandamatuks. Vähemalt viis perekonda pakkisid asjad ja lahkusid. Eesti valitsus luges mais veel kolme neist reisil olevaks, sest nende lahkumisest polnud möödas üle 90 päeva. Aga Amjad Wahem, üks neist, kes jäi, teadis paremini. Sissetuleku ja sularahata perekond ei võta lapsi koolist, et minna puhkama. Nad läksid riskima Saksamaaga.

Amjadi jaoks pole see loogiline. Ta jäi ühendust pidama ühe perekonnaga. Pereisa kiitles linnulaulu kuulmise ja hea ilmaga, aga pere on tagasi pagulaslaagris ja lapsed ei saa käia koolis. Amjad raputas pead. Miks riskida kaotada Eesti turvalisus Saksamaa pagulaslaagri nimel, kus sa ei kvalifitseeru isegi pagulastoetusi saama? “Mul on ambitsioonid, ma tahan saada kellekski, teha midagi, aga ma ei luba endal kaks korda samasse auku kukkuda,” ütles ta. “Siin on turvaline. Mu lapsed on õnnelikud siin. Inimesed on väga kenad. See pole Eesti süü, et me oleme siin. Eestile tuleb anda võimalus.” Aga Taimaa abikaasa pole kindel, et siinne on seda võimalust väärt.

Integratsiooni eeldused

Eesti ümberpaigutamisprogrammis töötav naine ütles Time’ile, et paljud asjad tehakse õigesti, kuid läbi kukutakse ootustele vastamises. Küsimusele, kui palju eduka integratsiooni juhtumeid naine on näinud, vastas ta: “Ausalt? Null.”

Ta argumenteeris, et enamikul riikidel on ühesugused väljakutsed, isegi Saksamaal. “Vahel ma tunnen, nagu me võistleks unistusega,” ütles ta. Õnnestunud integratsioon ei juhtu tema meelest enne järgmist põlvkonda, kui koolis käivad lapsed kasvavad suureks, õpivad keele ja lähevad ise tööle. Et sellesse punkti jõuda, on vaja, et perekonnad jääksid paika. Isegi need madala palgaga töökohad pakuvad parimat suunda integratsiooni õnnestumiseks, leidis ka Eesti Pagulasabi juht Eero Janson.

Erinevalt ülejäänud Euroopast, kus antimigrantlik poolehoid kasvab, on Eesti näinud veel vähe tagasilööke, hindas Time. Sellegipoolest põhjustavad lood “reisivatest” pagulastest kuvandiprobleeme. Korteriomanikud rendivad väiksema tõenäosusega pagulastele, kes jätavad mulje, nagu nad võiksid lahkuda, ütles Janson. Koolidele on vastukarva võtta õpilasteks lapsi, kes ei jää kauaks.

“Ma mõistan, et siin on raske. Meil on samamoodi,” ütles Põlva töötu ema Aike Juks. Ta ei ole kibestunud, et pagulased saavad samu toetusi nagu tema, selle asemel kahetseb ta, et nad ei jää piisavalt kauaks, et õppida, kuidas toime tulla, ja nautida, mida Eestil on pakkuda.

Kui pagulaspere kolis tema kõrvalkorterisse, tegi ta kõik, et neid soojalt vastu võtta. Ta aitas neil korterit möbleerida ja andis neile head talveriided. Nad lahkusid keset ööd. Kui uus perekond võttis nende koha, tegi ta samuti. Ka nemad lahkusid. Taimaa ja tema mehe saabudes ei olnud Juksil enam midagi anda. Võib-olla ei ole sel vahet, ütles ta õlakehitusega. “Uus pere ei jää ka tõenäoliselt väga kauaks.”

 

Autor: Tõlkinud ja toimetanud AKSEL LÕBU
Viimati muudetud: 03/08/2017 11:14:37