Igor Taro.

Eks ole omaette irooniline, et Eesti rahvusliku ärkamise keskpunkt asus ajaloolisel Liivimaal, tänapäeva Lõuna-Eestis. Kui Eesti riigi sündides oli meie rahvuslikku identiteeti kandnud siinne poliitiline ja vaimne eliit, siis nüüd leiavad ministeeriumid, et Kagu-Eestisse pole riiki tarvis.

Riigiasutuste ümberkolimise kava ette valmistades on selgunud kahetsusväärne tõsiasi: muudest Eesti piirkondadest on kõige vähem ihaldusväärne kant Kagu-Eesti. Samas on meie piirkond kogu riigi julgeoleku seisukohalt vähemalt sama oluline kui Ida-Virumaa. Nähtavasti pole asutuste üleviimise kavandamisel esikohal olnud riiklik mõtlemine, vaid ametnike mugavus. Ilmselgelt tasuks meelde tuletamist, miks Eesti riik üldse loodi ja millist eesmärki see kannab.

Meie rahva olemise viis on kodeeritud sõnadesse Eesti-maa, kodu-maa, maa-kodu, maa-kond. Oleme ikkagi paljuski maa-usku, kuid mitte kitsas paganlikus tähenduses. Me usume ja armastame seda maad rohkem kui keegi teine. Meile meeldib avarus ja omaette olek samaaegselt. Linna lähme tihti sunni tõttu – tööle või asju ajama. Ka linnaelamist otsides on eelistatud rohelus ja privaatsus. Isegi enda arust igipõline linlane ihaldab vähemalt kahel korral aastas maale – jõulu- ja jaaniõhtul.

Maad pole võimalik hoida selleks kaheks korraks, kui elu selles hääbub. Maamajandus ei taastu endises vormis mitte kunagi. Vaatame tõele otsa – maaelu hääbumist soodustavaid protsesse pole võimalik täiel määral tagasi keerata. Ja samas pole meil põhjust ka nendega lihtsalt leppida ja lasta asjadel omasoodu minna. Kui tuletada meelde Eesti Vabariigi põhiseaduse üht olulisimat nõuet kaitsta eesti kultuuri, siis mis muu see kultuur ongi, kui meie rahvale omane olemise viis.

Selleks et Eestimaa veel kestaks, mitte vaid üksainus Eesti linn, peab selle erinevates otstes olema võimalik hästi elada, töötada, ettevõtlust edendada ja lapsi kasvatada ning aeg-ajalt meelt lahutada. Maakonnad on olnud Eestimaa haldusjaotuses muinasajast peale. Need piirkondlikud üksused on meie ühiskonnale nii omased, et isegi nõukogude võim ei suutnud Eestit oblastiteks jagada. Samamoodi poleks pikka iga kolme või nelja regiooni Eestil. Poolteist tõmbekeskust riigi kohta näitab selget vajadust ühtlase maakondade võrgustiku järele. Pärast haldusreformi ja maavalitsuste tegevuste lõpetamist tuleb mängu Eesti haldusjaotuse uudismõiste – maakonnakeskuse omavalitsus. Sellest annavad tunnistust mitmed eelnõud ja suundumused, millega käesoleva aasta esimeses kvartalis maavanemate eesistujana tegemist tegin. Juhtumisi langeski maakonnareformi põhilise läbivaidlemise aeg just sellele perioodile.

Maakonnakeskused peavad muutunud olukorras hakkama etendama uut rolli – täitma piirkonna keskse omavalitsusena neid ülesandeid, mida pole võimalik teisiti omavalitsustele jaotada. Maavalitsused kaovad, kuid maakonnad ja nende keskused jäävad. Selles olukorras kasvab vajadus maakonnalinnade rolli taas mõtestada. Ei saa enam tegeleda ainult enda omavalitsuse asjadega – tuleb mõelda üle linna- või vallapiiride. Ka teised maakonna omavalitsused peaksid seda rolli võtma loomulikuna, kuna keskuse edukusest sõltub ka tagamaa elujärg.

Valdav osa Eesti inimestest elab lähemale maakonnakeskusele ligemal kui 50 kilomeetrit. See on iga päev sõidetav distants. Kui lihtsamad omavalitsuslikud teenused jäävad praegustesse vallamajadesse, siis ühegi riigiteenuse saamiseks ei peaks inimest sundima liikuma kaugemale kui lähimasse maakonnakeskusesse. Loodetavasti on maanteeameti liiklusregistri büroode sulgemise katse teistelegi riigiametitele piisavalt hoiatav näide, et proovida midagi seesugust ka tulevikus.

Ka riigiasutuste toomine maakonnakeskustesse võimaldaks neis töötada nii linnas kui külas elades. Maakonnad tuleb suureks tagasi teha ja see pole mitte loosung, vaid maa-Eesti ellujäämise küsimus.

Riigisektor on aastaid liikunud vastupidises suunas ja tekitanud olukorra, kus vastuvoolu ujuvatel ettevõtjatel on järjest keerulisem survele vastu panna. Käes on absurdne olukord, kus eraettevõtja peab tippspetsialisti maakonda meelitamiseks talle peale maksma, kuid ametnikule võib riigiasutus Põlvas, Võrus või Valgas arvestada kolmandiku võrra väiksema summa kui Tallinnas. Kuigi transpordile ja toidukaubale kulub maapiirkonnas isegi rohkem raha.

Maakondade ja keskuste küsimus toob päevakorrale haldusreformi järgmise etapi. Esimene pole veel rakendunud, kuid nagu iga paberile pandud idee, on seegi juba moraalselt vananenud. Kahtlemata saavad uued omavalitsused võimekamateks. Ja kuigi seadusandja riigikogu nägi soovitusliku eesmärgina ette suuremate kui 11 000 elanikuga omavalitsuste tekkimist, siis praegu oleme silmitsi veel terve hulga juhtumitega, kus ületamata jäi ka kõige madalam, viie tuhande elaniku latt. Maakondlikud omavalitsused saavad aasta lõpus teoks Saaremaal ja Hiiumaal, kuid mujal pole ilmselt küsimus mitte kas, vaid millal – järgmise nelja, kümne või kahekümne aasta pärast.

Eks nende ülesannete lahendamine paneb paika, millisena meie lapsed Eesti Vabariiki näevad. Ühtegi muudatust ei vii ellu ainuüksi riigikogu, valitsus või ministeeriumid. Paljuski oleneb maakondade tulevik ka sellest, kes maakonnakeskuste etteotsa tulevad – kas lihtsalt ühe omavalitsuse juhtijad või laiema piirkonna eestvedajad. Mitmed käimasolevad muutused loovad tuleviku keskkonda ja sedagi, kas aastakümnete pärast on seda riiki siinmail veel alles.

 

Autor: Igor Taro, Põlva maavanem (IRL)
Viimati muudetud: 30/03/2017 06:42:51