Ene Rämmeld koos poja Tarahiga Kiek in de Kökis poja fotonäituse avamisel päeval, kui ema tähistas oma juubelit. Foto: Elina Allas

Kolmkümmend kuus aastat tagasi kolis Kanepi kandis üles võetud kuulsas Eesti filmis „Libahunt” Tiinat mänginud Ene Rämmeld Pariisi. Ometi tuli ta oma 70 aasta juubelit tähistama Eestisse ja jõudis kolm päeva enne seda, 9. jaanuaril veel Võru raamatukogus lugejategagi kohtuda ja koos pojaga külastada Võrumaa muuseumi.

31. jaanuaril 1981 emigreerus Ene Rämmeld koos poja Tarahiga Prantsusmaale. Ees oli seal juba abikaasa ja poja isa, tuntud filmirežissöör Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar, kellega Ene küll enam kordagi koos elama ei hakanud, aga kellega ka mitte kunagi abielu ei lahutanud. Mees suri kaks aastat tagasi jaanuaris ja on Eduard Wiiralti kõrval alles teine eestlane, kes on Pariisis maetud kuulsale Pere Lachaise’i kalmistule.

Kuigi Pariisi minekust on möödunud väga palju aastaid ja ligi 50 aastat on möödas ka Leida Laiuse „Libahundi” (1968) filmist, mäletatakse Ene Rämmeldit ikka veel just selle filmi järgi.

Sama palju küsitakse aastaid hiljem ka tema emigreerumise põhjuste kohta, kuid nendest küsimustest on ta nii tüdinud, et palub kõigil lihtsalt lugeda tema raamatuid. Neid on tal nüüdseks ilmunud neli, kusjuures alles viimane neist on ilukirjanduslik. Kuid kes Enet paremini tunneb, leiab ka teda selle seest.

Kuulujuttude keskel

Kõigest hoolimata liigub Ene ümber igasugu kuulujutte. Kasvõi seegi, et näitleja Meelis Rämmeld on tema poeg. Olgu öeldud, et tal on siiski vaid üks poeg Tarah (45), hüüdnimega Lurbu, ja naine meenutab oma vanaema ütlust, et kui ühel päeval sinust ei räägita head ega halba, siis oled kadunud inimene.

Meelis Rämmeldiga kohtus Ene siiski aastaid tagasi Viljandis kohvikuterrassil ja sai teada, et Meelis on tema isa kauge sugulane.

Eks teatud kuulujuttudele aita ta kaasa ka ise. Nii näiteks väisas tema juubelipidu nädal tagasi neljapäeval Tallinnas Kuku klubis Tallinna TV ja Ene otsustas kaamera ette minna halli parukaga, varjates oma nooruslikku punast pead.

Energiat näikse tal jätkuvat sama palju kui poole noorematel, sest kes ikka pärast veiniõhtut Ervin Õunapuu ja Heino Seljamaaga Tallinnas jaksaks liinibussiga peaaegu neli tundi Võrru logistada, et lugejatega kohtuda.

Mis aga puutub raamatutesse, siis tõuke kirjutamiseks sai ta enda sõnul tuntud filmirežissöörist Leida Laiusest tehtud filmist, millega Ene ei tahtnud sugugi nõustuda. „Mul tekkis vimm, et ma pean ütlema oma tõe mingitest asjadest,” tunnistas ta.

Nii kirjutaski ta oma esimese raamatu, kus peale Leida Laiuse – inimese, keda ta väga austas –, räägib ka näiteks Evald Hermakülast.

Nüüdseks on valmis saanud neli raamatut. Aga punaste kaantega raamatu kohta ütleb ta, et ei suuda seda ka mitte meetri kauguselt vaadata, sest raamatus on palju kirjavigu, mis jäid millegipärast parandamata.

Inimesed õhutavad teda järgmist raamatut kirjutama, aga seda pole ta siiski veel alustanud, sest kirjutamine võtab tema sõnul kohutavalt palju aega. Esimest raamatut kirjutas ta näiteks nii, et oli kaheksa tundi tööl, suhtles inimestega igas keeles, siis tuli koju, magas pool tundi ja kirjutas kella kahe-kolmeni öösel.

Poeg tõlgib ja luuletab

Tema poeg Tarah on aga näiteks tõlkinud prantsuse keelde Karl Ristikivi ainsa luulekogu „Inimese teekond”, mis ilmus Prantsusmaal eesti- ja prantsuskeelsena. Ta on tõlkinud teisigi eesti luuletajaid ja ka ise avaldanud oma luulet.

Poeg, kes fotokunstnikuna esineb nime all Tarah Montbélialtz, töötab praegu Pompidou kunstikeskuses ja tegeleb fotograafiaga.

Mullu oli tema näitus üleval isegi Veneetsias ning ema sünnipäeval nädal tagasi avas ta Kiek in de Kökis oma Veneetsia-teemalise fotonäituse. Seda tahab ta näidata ka Võrus. Just seepärast käiski ta läbi Võrumaa muuseumist, et siinseid näitusesaale üle vaadata.

Prantsuse keel tuli raskelt kätte

Võrumaa keskraamatukogus meenutas Ene Rämmeld oma Prantsusmaale kolimise aegadest seda, et prantsuse keele mitteoskamine tegi elu meeletult raskeks, sest paar esimest aastat ei suutnud ta selles keeles üldse suhelda.

„Esimene ehmatus oli see, et prantsuse keel on nii paganama raske,” räägib Rämmeld. Enne Pariisi oli ta ainult paar kuud Lauri Leesi juures kursustel käinud, kuid sealt saanud pagasiks vaid prantslaste luuletusi ja laule.

Õnneks võeti teda keeltekooli Alliance Française tasuta õppima, aga ta ei tohtinud kaasõpilastele iitsatadagi, et saab kalleid kursuseid ilma rahata. Ta meenutab, et läks tookord tasuta kursuse saamiseks otse keeltekooli direktori jutule, sest peale elu ei olnud tal enam midagi kaotada. Vastutasuks pidi ta iga kuu minema direktori büroosse ja andma talle põsemusi.

Olles elanud nii kaua Pariisis, tunnistab ta, et ei hakka seda keelt kunagi vabalt rääkima, aktsendist ei saa ta enda sõnul iialgi lahti.

Eesti keelt aga ei ole ta unustanud ja väga korralikku eesti keelt räägib ka poeg Tarah, kes Eestist emigreerudes oli üheksa-aastane. Paar aastat tagasi otsustas Ene minna prantsuse keele grammatikat õppima, aga need kursused kujunesid hoopis isiklikeks vestlusteks elust ja ilmast õpetajaga, kellest sai tema sõbranna ja kelle kunstigaleriis Pariisis tegi tema poeg mullu koos Ervin Õunapuuga näituse.

Ene räägib, et nii huvitav kui see ka pole, siis Prantsusmaal pole teda kunagi põhjamaalaseks peetud, vaid pigem ladinaameeriklaseks. Ka „Libahundi” Tiina rolli ei pidanud ta mitte mängima, vaid ta oligi Tiina, olles ise samal ajal päriselus väga sõnakuulelik ja korralik tüdruk. Enda teada voolab temas ainult eesti verd ja ta arvab naljatades, et nemad koos Hando Runneliga, tumedad ja tõmmud, ongi need esimesed õiged eestlased.

Pole kuhugi tagasi kolida

Pariis meeldib Enele väga ja ta arvab, et Eestisse ta enam tagasi ei koli, sest lihtsalt pole kohta, kuhu tulla.

Hiljuti käis ta esimest korda elus Londonis ja sai aru, et see linn ei ole üldse tema jaoks. Siiski plaanib ta sinna taas tagasi minna, sest kohtus seal väga toredate kokkuhoidvate väliseestlastega. Väliseestlastele esinemas käima hakkas ta juba 1984. aastal, kui vabariigi aastapäevadel kutsuti teda erinevatesse riikidesse isamaalist luulet lugema.

Pariisis on tal väikene üürikorter, aga ometi mahutab ta sinna pidevalt nii sõpru kui ka tuttavaid Eestist öömajale. Teda ennastki võttis omal ajal, kui ta oli just Pariisi jõudnud, vastu tuntud lavastaja Ariane Mnouchkine, kelle juures ta elas pool aastat, ja kuulus filmimees Claude Lelouch. Kui ta taotles koos pojaga võimalust mehele Prantsusmaale järele minna, saatsid näiteks Yves Montand ja Simone Signoret Brežnevile palvekirja, et ta Nõukogude Liidust välja lastaks.

Pariisis ei jäänud muud üle, kui tuli kõigepealt minna restorani ettekandjaks. Et keel kiiremini selgeks saada, oli ta kolm aastat tuntud karikaturisti Dadzu tütrele lapsehoidjaks Pariisi südalinnas. Nii sai ta tutvust teha ka linna ajalooga.

Kui juba keel suus, alustas ta näitlejana Prantsuse raadios France Culture (tänu omapärasele aktsendile sai rolle) ja osales kümnetes mängufilmides episoodilistes osades, mille eest maksti väga hästi.

Viimaks sai ta aastateks töökoha kuulsas Pompidou kunstikeskuses, kus võttis vastu tavalisi külastajaid, vahel aga maailmakuulsaid staare, näiteks Madonnat. Paraku aga täpselt 65-aastaseks saades pidi Rämmeld Pompidou keskusest pensionile minema, sest nii nägi tookord ette seadus. See oli talle suur löök.

Pool aastat enne Eesti iseseisvumist käis Rämmeld telekanali Antenne 2 võtterühmaga Eestis, et teha Eestist tunnipikkune film, ta tundis siis juba uusi tuuli liikumas. Filmi peab ta praeguseks vananenuks ja ka juba tollal ära rikutuks. Rämmeld sai aga vapustava võimaluse intervjueerida tookord Arnold Rüütlit, Tunne Kelamit, Jaan Krossi, Evald Hermaküla. Filmi eest teenitud raha andis ta oma õele, et too saaks osta suure maatüki koos laguneva majaga.

Kui küsida, millega ta praegu pensionärina tegeleb, vastab Ene Rämmeld: „Tegelen elamisega.”

Muu hulgas võõrustab ta paljusid eestlasi, kes Pariisi külastavad. Samuti käib palju kinos, sest tal on 20-eurone kinokuukaart, millega võib sisse astuda 60 kinosaali ja vaadata kasvõi kolm filmi päevas.

Praegu ta on alles toibumas oma ametliku abikaasa põetamisest, kellega ta küll Pariisis enam koos ei elanud, aga otsustas minna pojale appi isa põetama, sest too kannatas korraga Parkinsoni ja Alzheimeri tõve all.

„Kaks aastat on mööda läinud, ma vaevalt hakkan sellest välja tulema,” nendib Rämmeld. Ta lisab, et kõik on peas kinni. Näiteks eelmisel kevadel ütles arst talle, et tal on kolm haigust, aga ta otsustas ise, et tal pole neist ühtegi. Natuke tuli muuta vaid toitumist.

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 19/01/2017 08:28:49