„Matmisalad on hoolikalt valitud, et viia keskkonnariskid miinimumi,” kinnitas keskkonnaamet, et teiste seas ei pea põlvamaalasedki muretsema enda kodumaakonda rajatavate sigade massikalmistute pärast. Kriitikud leiavad, et Põlvamaa matmiskohad on valitud lohakalt ega vasta kaugeltki sellistele vajadustele, nagu nõuab kümnete tuhandete sigade haud.

Lõppeval suvel sai Eesti seakasvatussektor ühe hoobi teise järel. Augusti algul sai Nurme seafarm Viljandimaal inimeste avaliku protestimise kohaks, kui põllumajandus- ja toiduamet (PTA) teatas juuli lõpus vajadusest hukata seal seoses sigade Aafrika katku leiuga 4500 looma. Teate järel kogunesid sigala juurde meeleavaldajad, kes nõudsid kordusteste ja hukkamise ärajätmist. Kuigi kordustestid kinnitasid katkuviiruse olemasolu ja hukkamisotsus kinnitati, jäi see esialgu viibima. PTA ja ettevõtte Vireen töötajad liikusid Tartumaale Ilmatsalu sigalasse, kus vajas hukkamist ja Väike-Maarja loomsete jäätmete töötlemise tehasesse transportimist 2000 looma. Pärast seda liiguti Põlvamaale 6700 loomaga Kuula sigalasse, kus katk tuvastati 13. augustil.

PTA asus kehtestama viibimiskeelde erinevate seafarmide ümbruses, aga läinud nädalal lahvatas siiski uus pauk: sigade Aafrika katk tuvastati Eesti suurimas seafarmis Ekseko ja Nurme farmi järelevalvetsoonis asunud Piiskopi farmis. Hukkamisele määrati 27 000 siga.

Ekseko poegimissigala tagab ca 45% Eesti seakasvatuse püsimise. Nakkuse levimine farmis on suureks löögiks kogu Eesti seatootmisele, mis mõjutab suurel määral meie isevarustatust ja toidujulgeolekut. Maag Agro juhatuse liige Priit Dreimann sõnas, et olukord on kahetsusväärne.

„Ulatuslik hukkamine Ekseko farmis katkestaks terviktootmise ahela ja peataks sigade kasvatamise farmis märkimisväärselt pikaks ajaks. Kahjuks on tegemist riigi mõõtu kriisiga, mis on siiani suurim Eesti seakasvatuses,” tõdes ta.

Kokku on käesoleval aastal kümnes taudikoldes nakatunuks tunnistatud üle 54 650 kodusea.

Läinud reedel teatas PTA, et sigade Aafrika katku likvideerimisel võib käiku minna Läti loomsete jäätmete tehase kasutamine ja ka matmine.

PTA märkis, et taudi leviku piiramiseks võetakse kasutusele kõik lubatud alternatiivsed meetodid. Taudi tõttu hukatud loomade matmisest on varasemad kogemused, millest on õppust võetud. Läti loomsete jäätmete tehase kasutamine vähendaks PTA teatel oluliselt taudi likvideerimisele kuluvat aega.

PTA peadirektori Raimo Heinami sõnul ei ole taudi tõrjumine praeguses olukorras kiirelt teostatav, küll on seda lähipäevade ettevalmistustegevus. Tegeletakse samal ajal mitme lahendussuunaga ja tegutsetakse samm-sammult.

„Amet koostöös partneritega teeb hetkel ettevalmistustöid matmispaikade võimalikuks kasutuselevõtuks. Samuti on alustatud läbirääkimisi Läti loomsete jäätmete tehase kasutamiseks. Loomulikult rakendatakse Vireeni kogu võimsust. Meil peavad olema selle kriisiga hakkama saamiseks toimivad lahendused ning selles osas tööd käivad. Loodan, et Eesti inimesed on mõistvad ning saavad aru, et sigade matmine ei ole antud olukorras välistatud, kuid sobivad kohad on varem kaardistatud ning neis kohtades on keskkonnariskid kõige väiksemad,“ selgitas Heinam.

„Meie esmane ülesanne on tagada seafarmide ellujäämine. Kuna taastumine on pikk, toetame tootmispotentsiaali taastamist eriti neis farmides, kus on hukatud põhikari,“ lausus regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras.

Ministri sõnul on prioriteet seakasvatusfarmide tootmispotentsiaali taastamine, et aidata neil üle elada pikk sissetulekuta periood. See tähendab otsest abi uute nooremiste soetamiseks. Minister teeb valitsusele ettepaneku leida selleks vajalikud vahendid riigieelarvest.

Eesti Maaülikooli veterinaarse bio- ja populatsioonimeditsiini professor Arvo Viltrop sõnas, et Läti loomsete jäätmete tehase kasutamine ja matmise ettevalmistamine on igati õiged sammud. „Loomad tuleb hukata võimalikult kiiresti, et nende liigseid kannatusi vältida. Läti võimekuse kasutamine on hea võimalus lisaks Vireenile. Inimlikult mõistan, et keegi ei soovi oma elukoha vahetusse lähedusse matmispaika ja selliseid inimasustusele lähedasi kohti ei planeerita. Matmist kasutatakse juhul, kui teisi variante pole, ja siis tuleb arvestada, et loomad maetakse korrektselt põhjavee suhtes ohutus kohas. Sigade Aafrika katku oht ei ole veel möödas ning ei ole välistatud, et lisandub uusi kodusigade koldeid,“ lisas ta.

Keskkonnaameti peadirektori asetäitja keskkonnakasutuse valdkonnas Erik Kosenkranius kinnitas, et amet on kriisi lahendamisel ja keskkonnariskide maandamisel toeks nii tõhusa metsseajahi korraldamise kui hukatud loomade keskkonnaohutu kõrvaldamise korraldusega. „Hukatud kodusigade hävitamiseks on keskkonna seisukohalt parim lahendus Vireeni spetsiaalne tehnoloogia. Kui seda võimalust kasutada ei saa, on valikus Läti loomsete jäätmete tehas ja matmine. Matmisalad on hoolikalt valitud, et viia keskkonnariskid miinimumi,” ütles Kosenkranius. „Jätkuvalt on fookuses ka metssigade arvukuse vähendamine, eriti sigalate lähipiirkondades.“

Üks matmispaikadest määrati Saaremaale, üks Viljandimaale Õisu kanti ja kaks Põlvamaale: Põlva valda Räpina metskonda ja Räpina valda Ilumetsa metskonda.

Tarvitses eestlastel vaid lootuse Lätile panna, kui lõunanaabrite juurest saabus teade, et seal on leitud sigade katk 20 000 seaga farmis. Teisisõnu: lätlastel võib endalgi sigade hävitamise võimekust vaja minna ja meile ei pruugi ressurssi jaguda. PTA reageeris küllalt kiiresti ja asus Õisu kandis sigade massisurnuaeda ette valmistama.

PTA kehtestas esmaspäeval sigade Aafrika katkuga seoses Viljandimaal Põhja-Sakala vallas potentsiaalse matmispaiga territooriumil ja selle lähiümbruses viibimiskeelu. Võimaliku matmispaiga läheduses liikumine on ajutiselt piiratud. Viibimispiirangu eesmärk on vältida mistahes kogunemisi ja seeläbi taudi levikut tõkestada.

Matmispaiga ettevalmistamine on PTA teatel aeganõudev töö, mistõttu tuleb Viljandimaal alustada vastavaid töid, et põhjalikult valmis olla juhuks, kui kohta päriselt peaks vaja olema. „Matmispaiga kasutamine on lahendus, mida rakendatakse ainult äärmisel vajadusel ja ainult siis, kui muud võimalused on ammendunud,“ selgitas PTA peadirektor Raimo Heinam.

Viibimiskeeld kehtestati ka droonide lennutamisele matmispaiga kohal.

Eeltoodud matmispaiga ümbruses kehtestatud viibimiskeeld tähendab, et alal võib viibida vaid tööülesannete täitmiseks ja katku ohjeldamiseks. Viibimiskeeluala tähistatakse infotahvlitega. Inimesed suunatakse sellelt alalt välja. Kui juhiseid ei täideta, võetakse ühendust politseiga.

PTA lisas veel, et matmispaikade asukohtade valikul tuginetakse keskkonnaameti tellimusel valminud Eesti Geoloogiateenistuse uuringule. Välditakse põhjavee reostuse ohtu ja valitakse kohad, mis asuvad elamupiirkondadest ja veekogudest piisavalt kaugel. Keskkonnaalane sobivus on hinnatud koostöös spetsialistidega.

Räpinlased kritiseerivad matmispaikade valikut
„Vaata see PTA käis nüüd välja suure töövõiduna, et nad on kõik välja mõelnud ja neil on nüüd kohad, kuhu matta metsikus koguses searaipeid,” informeeris LõunaLehte Räpina kodanik multitalent Aapo Ilves.

Jaa, üks neist Ilumetsa Räpina vallas, tõdes toimetaja.

„Sellega on selline värk, et tegelikult nad ei ole absoluutselt tööd teinud. Need on need üksikud murelikud omavalitsused, mis kümme aastat tagasi esimese katkupuhangu ajal mõtlesid oma kohalikele sigalatele. Et kui jamaks läheb, siis kuhu nad need raiped matavad. Siis RMK-ga koos otsiti mingid kohad välja. Ja siis nüüd PTA käib selle välja nagu suure, suure mõtte, talgu tulemuse ja töövõidu. Aga mastaap on umbes sada korda suurem,” jätkas Ilves.

„Et siis tegelikult on töö absoluutselt tegemata. Ja Kagu-Eesti tuleb jälle meelde ainult siis, kui on vaja pommitada või raipeid matta. See ei ole okei,” märkis räpinlane.

Ilves viitas Räpina vallavanema Enel Liini sotsiaalmeediapostitusele, kust selgub, et tõepoolest paistab PTA sedakorda olevat kiirustanud ja mastaape mitte arvestanud.

„Aasta oli 2015, kui Eestimaal möllas seakatku esimene laine. Olin siis Veriora vallavanem ja meie valla territooriumil oli töötav sigala,” meenutas Liin läinud laupäeval. „Nii mõnelgi korral kogunesime maakonnakeskusesse, et kriisikomisjonis arutada tegevusi, juhuks kui katk jõuab meie maakonna sigalatesse. Arutati ka võimalikke matmiskohti. Üheks valikuks oli koht Kikka metsades. Selle koha nn väljaarendamisega lubati tegeleda. Katkulaine võttis tuure maha ja asi soikus.”

„Aasta on 2025 ja näen mina AK uudistest, et see koht on taas valikus ühena vähestest Eestimaa peal. Tõsi, 27. augustil informeeriti mind, et matmiskohtade leidmisega ja ettevalmistamisega hakatakse tegelema. Oleme täpselt seal kohas, kus kümme aastat tagasi. Aga ülepeakaela tehtud asjad lähevad enamasti aia taha ... Koht, kuhu matta 100 tonni loomseid jäätmeid, ei ole ühe kassi maha matmise koht. Lisaks on meil piirkonnas suur kanala, suured veiselaudad, ka neil võib sellist olukorda ette tulla, et vaja on matmiskohta. Kas tõesti ei saanud neid töid varem kaalutletult ja rahulikult teha, vaid alles siis, kui häda suur?” küsis vallavanem.

PTA: sigade matmiseks välja valitud kohtades on keskkonnariskid kõige väiksemad
LõunaLehe küsimustele vastas põllumajandus- ja toiduameti loomatervise ja -heaolu osakonna juhataja Olev Kalda.

Milline on tänane (esmaspäevane) seis Eesti suurima farmi 27 000 sea hukkamise ja korjuste likvideerimisega? Kas veetakse Lätti või esialgu saab Vireen veel hakkama?
Kuna pühapäeval tuli teade Lätis tabandunud farmist, kus on ca 20 000 siga, mis vaja hukata, ei ole Läti partneri kasutamine lähinädalatel Eestis võimalik.

Sigade hukkamise ja kahjustamisega tegeleb Vireen ning teeb seda ka edaspidi.

Taudi leviku piiramiseks võetakse kasutusele kõik lubatud alternatiivsed meetodid. Tegeletakse paralleelselt mitme lahendussuunaga ja tegutsetakse samm-sammult.

Amet koostöös partneritega teeb ettevalmistustöid matmispaikade võimalikuks kasutuselevõtuks. Ettevalmistused matmiskohas ei tähenda, et matmiskoht ilmtingimata kasutusele võetakse.

Mismoodi valiti välja Eesti sigade matmispaigad?
Matmispaikade asukohtade valikul on lähtutud keskkonnaameti tellitud Eesti Geoloogiateenistuse uuringust, mis on tehtud mitmed aastad tagasi. Välja valitud kohtades on keskkonnariskid kõige väiksemad.

Mida kujutavad endast sigade matmispaigaks valitud kohad Põlva ja Räpina vallas – raiesmikud, vanad karjäärid?
Tegemist on olukorra lahendamiseks mõeldud matmispaigaga, mille kasutamine tuleb kõne alla vaid äärmisel vajadusel – näiteks juhul, kui loomsete jäätmete tavapärane käitlemine katkeb või taudipuhangu ulatus seda nõuab. Praegu on aladel noorendik.

Kuidas tagatakse matmispaigal seakatku leviku vältimine – et matmise ajal ei kanduks viirus pinnasesse ja sealt edasi loodusse; et metsloomad korjuseid üles ei saaks tuhnida; et tehnika ehk autod ja ekskavaatorid ei levitaks viirust?
Matmine toimub kindlate nõuete kohaselt, sh matmise sügavus, maetavate loomade paigatus, katmine desinfitseeriva ainega (nt kloorlubi) ja katmine piisava pinnasekihiga. Matmispaiga ümber rajatakse loomade ligipääsu vältimiseks aed.

Võimalikul matmispaigal on kehtestatud viibimiskeeld. Ala ümbrus tähistatakse. Kui peaks toimuma matmine, siis tööde lõpetamise järel piiratakse ala ka aiaga.

Kas või millal matmispaigad kasutusele võetakse?
Matmispaiga kasutusevõtu otsustab amet ning teavitab sellest kindlasti avalikkust.

Uudishimuküsimus kodanikult: kui seafarmis toimub sigade hukkamine ja ruumide desinfitseerimine, siis mida tehakse nakatunud farmi lägaga?
Läga segatakse kloorlubja või seebikiviga, mis hävitab viiruse. Kui ei ole võimalik desoainega tõhusalt segada, tuleb jätta 42 päevaks.

***
Aapo Ilves elab seakorjuste kõrval ja salvestas loo „Viimane siga”
Räpina multitalent Aapo Ilves (54) salvestas äsja koos ansambliga Veriora Raudvara stuudios muusikapala „Viimane siga” (fraas loost: „Viimane siga – viimane liha!”). Laul pärineb 1980ndatel tegutsenud ansambli Mõra (Linte kultuurimaja kärerokkansambel) repertuaarist ja selle autor oli Ilvese varalahkunud bändikaaslane Toomas Põllu. Aapo Ilves märkis, et tänapäeval seakatku tingimustes võiks Põllut pidada prohvetiks – toona ehk 1985. aasta paiku aga narriti selle looga hoopis Brežnevi toitlusprogrammi. Bändimeestel oli stuudios kaasas ruigav kummipõrsas.

Ilvesel on sigade ja loomakorjustega ka väga otsene isiklik seos.

„Ma elan ju lõpnud loomade matmispaiga peal,” pajatas ta. „Mina elan hobuste peal, maja ees oli sigade osakond ja siin kõrval, kus Urmas Klaas elas, seal olid lehmad.”

Multitalent rääkis, et tema kodumajast Räpinas Võhandu tänaval asub üle tee tellishoone, kus praegu tegutseb mööblipood, aga kus omal ajal töötas veterinaarravila.

„Ja siis need, keda ära ei ravitud, need maeti üle tee,” rääkis räpinlane. „Kui me veel siin põldu pidasime, siis meil iga kevadkünniga tuli hobuseid välja: kapju, kabjaraudu ja luid. Klaasi maja vundamendis on lisaks kividele vähemalt kaks-kolm lehmaskeletti. Ja kui minu maja ees muruplatsi buldooseriga tasandati, siis tulid searoided välja.”

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 08/09/2025 08:15:34