Riigikogus oli läinud nädalal olulise tähtsusega arutelu tugevate maakoolide ja koolivõrgu teemal, pealkirjaks „Tugevad maakoolid ja tugev koolivõrk“. Vahendame, milliseid mõtteid sel kolm tundi kestnud põhjalikul arutelul kõlas ning milliseid vastuseid anti Kagu-Eesti rahvasaadikute küsimustele.

Kultuurikomisjoni esimees Heljo Pikhof ütles oma ettekandes, et õpetajaamet peab väärikuse tagasi saama. Ta märkis, et Eesti panustab teiste riikidega võrreldes haridussüsteemi kaaluka osa, kuid see ei taga õpetajate elujärje parandamist ega võimalikult head haridust, kuna koolivõrk on tasakaalust väljas.

„Liiga suured on erinevused maa- ja linnakoolide vahel, väikelinna- ja suurlinnakoolide vahel,“ lausus Pikhof. Ta märkis, et maakoolides käib umbes 25 protsenti õpilastest, samas kui maakoolid moodustavad tervelt poole kõikidest koolidest. Pikhof osutas, et seetõttu on õpetajad maal sageli alahõivatud, ning lisas, et maal on rohkem ka kvalifikatsioonita õpetajaid. Pikhof märkis, et seevastu suurlinnades, eelkõige Tallinnas ja Tartus, on õpetajaid puudu ning see puudujääk on eestikeelsele õppele ülemineku ja kaasava hariduse tõttu suurenemas.

Pikhofi sõnul on koolivõrgu korrastamine paratamatu, aga see ei pea tähendama väikekoolide lausalist sulgemist. „Maakoolide kadu oleks hukatuslik mitte üksnes Eesti regionaalarengule, vaid majandusele tervikuna, kaitsevõimele, Eestile üldse. Me peame leidma uue, Eestile sobiva tegutsemismudeli,“ toonitas Pikhof ning tunnustas arenguseire keskuse tööd uuringute ja ettepanekute tegemisel. „Üks lahendusi hõrealade jaoks võiks olla mitmeotstarbeline ja energiasäästlik kogukonnamaja, kus asub väike kodulähedane kool ja kuhu mahuvad ära ka teised olulised teenusepakkujad. Seal võivad vabalt olla raamatukogu, seminari- ja kultuuriruumid, kus peetakse kooliaktusi ja külapidusid, aga mida võib ka välja rentida, et kogukonnamaja saaks teenida lisatulu.“

„Kindlasti nõuab arutamist mõte, kas ja kuidas saaksid kaks või ka rohkem omavalitsust pidada ühist kooli,“ lausus Pikhof. Ta viitas, et laste elukohta ja mõistlikku koolitee pikkust silmas pidades on koolide jaoks sobivaimad asukohad tihti mitme omavalitsuse piiri lähedal. „Välja töötada tuleks ka lahendused, kuidas kohalikud omavalitsused saaks kamba peale rajada ühiseid kooli- või kogukonnamaju,“ sõnas Pikhof. Ta lisas, et lähestikku asuvate koolide ja valdade tihedam koostöö võiks appi tulla ka õpetajate piirkondliku üle- ja puudujäägi tasakaalustamisel.

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas tõi välja, et Eesti on üks väheseid riike, kus haridussüsteem on ehitatud alt üles – Eesti haridus on vanem kui Eesti riik.

„Meil on üle Eesti kohustus ja ka kokkulepe, et me tagame ühesuguse hariduse standardi, ühesuguse hariduse kättesaadavuse nii kvaliteedi kui ka selle mahu poolest. Igas Eestimaa nurgas on võimalik saada ühtemoodi hästi kvalifitseeritud õpetajalt ühtemoodi hästi haridust, ühesuguse õppekava ja ühesuguste mahtudega,“ selgitas Kallas ühtluskooli põhimõtet. Ühtluskooli kõrval tõi ta Eesti hariduse aluspõhimõtetena välja autonoomia, teadusel põhinemise ning hariduse ja õpetajate kõrge staatuse.

Haridusvõrgu põhimõtetest rääkides osutas haridusminister, et meie koolid on väga erinevad, mis annab ka lapsevanematele valikuvõimaluse. „Sõltuvalt sellest, milline kogukond on, on meil kuueklassilised, väga väikesed, pisikesed algkoolid, meil on eraldi riigigümnaasiumid, suured gümnaasiumid, meil on piirkonna põhikoolid, kus on erinevad kultuurilised eripärad, ning meil on pedagoogilisi erinevusi koolidel,“ loetles Kallas. Ta sõnas, et koolivõrgu puhul peab lähtuma ka põhimõttest, et ennekõike väiksemate laste jaoks peab kool olema kodu lähedal, samas kui gümnaasium on ülikooliks ettevalmistuse koht ning pole mõeldud kodulähedase koolina.

Minister märkis, et meie koolivõrk kujunes välja 1980. aastatel tollase plaanimajanduse ja rahvastiku paiknemise järgi ega vasta jätkuvalt sellele, kuidas rahvastik praegu paikneb. Ta lisas, et ka nn torukoolid ehk 1.–12. klassiga koolid pole tänapäeva sobiv koolimudel, kui just pole tegu erisuunaga kooliga. Kallas rõhutas, et koolivõrku on vaja korrastada, jälgides hariduse ja haridusvõrgu aluspõhimõtteid ning pidades silmas kaasava hariduse põhimõtteid. Tema sõnul vajab lahendamist ka vastutuse jagunemine riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel koolivõrgu korrastamise osas.

Kilingi-Nõmme gümnaasiumi direktor Erli Aasamets ütles, et Eestis on suured hariduslikud erinevused, mis on kahtlemata tohutud väljakutsed, aga loovad samas kultuurile ja riiklusele hea ja laia tausta.

Aasametsa sõnul on Lätiga piirnev Saarde vald üks hõredaima asustustihedusega omavalitsusi, kus on koolivõrku pidevalt ja teadlikult korrastatud. „Meil on hea kogemus haridusvõrgu korrastamisel,“ lausus ta. „Oleme jõudnud järeldusele, et meie Surju kool koos lasteaiaga on optimaalne. Me oleme jõudnud järeldusele, et selle pindala peale ja selle asukoha peale, kus me asume, on meie gümnaasium optimaalse suurusega.“

Eesti linnade ja valdade liidu juhatuse liige, Tori vallavanem Lauri Luur rääkis oma kogemustest koolivõrgu korrastamisel Pärnumaal. Tema sõnul oli koolivõrgu korrastamine enne haldusreformi keeruline ülesanne, seda eriti näiteks ühe kooliga valdades.

Luur kõneles elanike ja õpilaste arvu vähenemisest ning koolivõrgu korrastamise paratamatusest omavalitsustes. „See, et koolivõrku on vaja optimeerida, on ka omavalitsusjuhtidele selge. Keegi ei arva, et selliselt on võimalik edasi toimetada,“ lausus Luur. Ta toonitas keskuste arendamise vajadust ning tõi esile, et Pärnu maakonnaplaneeringus on välja toodud tugipunktid ehk tugitoimekeskused, kuhu on mõistlik panustada, et tagada maaelu jätkumine. Luur nentis, et maapiirkonnas, kus elanike arv pidevalt väheneb, ei ole lihtne suuri investeeringuid teha, et näiteks gümnaasiumihoonet rekonstrueerida või uus ehitada.

Tulevik on kogukonnamajade päralt?
LõunaLeht annab ülevaate sellest, milliseid küsimusi esitasid ja milliseid vastuseid said Kagu-Eesti regioonist riigikokku valitud saadikud.

Anti Allas: Pean ausalt, siiralt tunnistama, et teie ettekanne mõjus minu kui väikestesse koolidesse, väikestesse maakoolidesse uskuja hingele palsamina. Lihtsalt siis vahelduseks sellele mustvalgele käsitlusele koolide reformimisest, mida riigi tasandil valdavalt levitatakse. Ma arvan, et see mustvalge käsitlus mõjub maaelule hävitavalt. Aga minu küsimus on see, et äkki te võtaksite siis kontsentreeritult kokku arenguseire keskuse visiooni maakoolidele aastal 2024. Milline see võiks olla?

Heljo Pikhof: Ma arvan, et visiooni aastani 2040 on meil kõigil siin saalis üsna raske, kuidas ma ütlen, võib-olla ette näha, ja ma loodan, et arenguseire keskus on selle visiooni loonud, ja ma väga loodan, et me selles suunas hakkame ka liikuma.

Arenguseire keskus on öelnud, et aastal 2040 maakoolid enam õpetajate pärast ei konkureeri, vaid teevad koostööd. Koole ei sulgeta, sest KOV-id on asutanud siis kogukonnamajad. See tähendab ka hariduskulude osas kokkuhoidu. Kogukonnamajad suudavad end edukalt ülal pidada, rentides ruume välja nii oma liikmetele kui ka teistele huvitatutele, näiteks seminarideks, konverentsideks, laste huviringideks, seal võivad tegutseda ka täiskasvanute spordiringid või siis trennid. Selline kooli eelarvestamine hõlmab ka aktiivselt ise tuluteenimist ja seetõttu oleks võimalik ka nendes maakoolides maksta õpetajatele suuremat palka. Arenguseire keskuse nägemus on, et kogukonnamajas võib paikneda külaraamatukogu, funktsioneerida nii kooliaula kui kultuurimaja ja seal võivad asuda ka renditavad ruumid täisealistele, see tähendab lapsevanematele, kes toovad oma lapsed kaugemast metsatukast hommikul kooli ja viivad õhtul koju. Ja lapsed liiguvad kogukonnamajade vahel ja selle tagab hästi korraldatud koolibussitransport.

Rääkisin enne ka sellest, et ei ole ilmtingimata vajalik, et igas kogukonnamajas oleks hästi varustatud ja tipptasemel füüsikaklass ja nii edasi – see ei ole ka eriti võimalik. Arenguseire keskus on öelnud, et ühes kogukonnamajas oleks tipptasemel füüsikaklass, teises keemialabor, kolmandas keeletasku. Ja kohalik omavalitsus ei pea tagama igas koolis samu õppetingimusi, vaid igal kogukonnamajal on, iga kogukonnamaja koolil on oma tugevus, oma identiteet. See eeldab ka ühtset kohaliku omavalitsuse ülest tunniplaani, kus näiteks seitsmenda klassi õpilased viiakse füüsikapäevale ühte kogukonnamajja ja nii edasi. Nüüd on arenguseire keskus ka seda välja toonud, et 2040. aastal on klassiruumis sellised tehnoloogilised lahendused, mida praegu ei pruugi veel olemaski olla, nii et õpilastel ei ole enam tingimata vaja tavalisse klassiruumi tullagi. Nad õpivad osa aineid virtuaalklassis oma kodus. Ja kui õpilane ei saa füüsiliselt kooli tulla – kas ta on siis haige või on lumetorm või on hariduslik erivajadus –, et siis tal on oma kodus juurdepääs parimale eestikeelsele haridusele.

Ja nüüd õpetajakoolitus, et see oleks kättesaadav Tallinnasse, Tartusse kolimata, mis hoiaks ka loomulikult noori maal kinni. Et see oleks kohakeskne. Ja näiteks, et Ida-Virumaal on õpetajakoolitusse integreeritud energeetikaõpe, Setomaal seto kultuuripärandi põhine õpe ja juba algklassidest saati arendatakse õpilastes kogukonnatunnet ja soovi oma kogukonda, oma elupaika, oma kodukanti tagasi tulla.

Ka see, et õpetajaamet on igati hinnatud, paljud maakoolides õppivad, kogukonnamajades õppivad õpilased soovivad tulevikus siis tagasi maale elama tulla ja ka tööle. Õpetajat toetavad tema töös digimaterjalid ning veebiõppe vahendusel saab kasutada ka teistes piirkondades elavate õpetajate abi.

Kuueklassilise kooli meede
Igor Taro: Meil Kagu-Eestis Põlvamaal on olnud ka oma nii-öelda Metsküla kool, Kauksi kool, mis pandi sellest õppeaastast kinni. Sealne kogukond otsis väga aktiivselt pikka aega lahendusi koostöös omavalitsusega või üritas astuda omavalitsusega läbirääkimistesse, et leida alternatiive. Nüüd ka siis, kui teavitasime omavalitsust sellest uuest riiklikust meetmest, mis puudutas kuueklassilisi maakoole, jäi omavalitsus ikkagi skeptiliseks ja hoolimata sellest, et nad näevad veel nii-öelda koolide optimeerimise vajadust, on nad leidnud, et see meede neile ikkagi millegipärast ei sobi. Samal ajal kui näiteks Setomaa vallas ollakse selle meetme asjus väga entusiastlikud. Kui hästi on omavalitsused seda meedet üldse vastu võtnud ja mis on need põhjused, miks mõned jäävad skeptiliseks?

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas: Mul ei ole nii detailset infot omavalitsuste kaupa. Ma tean omavalitsusi, kes on väga positiivselt sellesse meetmesse suhtunud, sellepärast et see tõesti aitab neil koolivõrku pidada nii, nagu nemad on tegelikult koolivõrgu kujundamist ette näinud. Olen kuulnud ka omavalitsustest, kes on olnud mitte nii optimistlikud selle meetme puhul, ja meil on ka muidugi omavalitsusi, kes vaatamata sellele, et on olemas meede, mis aitaks neil neid väikeseid maakoole pidada, ei ole seda millegipärast kasutanud, on siiski teinud otsuseid neid väikesi kodulähedasi koole kinni panna. On olnud väga erinevad suhtumised. Väga-väga palju sõltub 79 omavalitsuse erinevatest hoiakutest selles suhtes. Tallinn, Tartu ‒ linnad sinna meetmesse ei kvalifitseeru. Aga maapiirkondades on olnud väga erinev suhtumine, väga erinev.

Maido Ruusmann: Fakt, et Eesti on regionaalselt ebavõrdselt arenenud, on kõigile teada. Siit arenguseire keskuse ülevaatest me näeme ka, et see majanduslik ebavõrdsus peegeldub hariduslikus ebavõrdsuses. Ma küsin ministri käest seda, kas te olete jõudnud arutada nii omakeskis kui võib-olla ka regionaalministriga seda, milliseid samme peaks astuma, et regionaalset ebavõrdsust vähendada, et ka see fakt kui selline, et meil siis äärealadel oleks targemaid lapsi, lisaks sellisele kitsale hariduskäsitlusele. Aga mida tervikuna teha, kas te olete jõudnud selle peale mõelda ja arutada?

Kristina Kallas: Ma siiski pean täpsustama seda, kas meil on hariduslik ebavõrdsus seotud sotsiaal-majandusliku taustaga ja regionaalse erinevusega. Kui me vaatame PISA uuringuid, siis PISA näitab meile mida? Jah, lastevanemate sotsiaal-majanduslik taust mõjutab seda, millise tulemuse laps matemaatikas sooritab. See mõju on kahjuks suurenev ja seal on vaja seda mõju vaadata, aga regionaalne erinevus ei ole tegelikult nii tugev. Ehk see sotsiaal-majanduslik taust mõjutab ka Tallinnas laste tulemusi ehk siis see ei ole tegelikult regionaalne. Meil tegid maakoolid PISAs parema tulemuse kui näiteks väikelinnade koolid. Et me ei saa öelda seda, et maapiirkondades, kus inimestel on väiksemad sissetulekud kui linnapiirkondades, on haridustulemus halvem. Ei ole. Maakoolid teevad tegelikult väga-väga häid tulemusi, see tuli ka arenguseire keskuse ekspertide raportitest välja.

Eesti kool on väga tõhus. Mida see tähendab? Võttes arvesse sisendnäidikuid, millega õpetajad töötavad, see tulemus on täpselt võrdne nii linnades kui maapiirkondades. Ehk siis maapiirkondade koolide õpetajad tegelikult teevad isegi kõvemat tööd, kui nii võib öelda, selle tõttu, et neil tegelikult ka see sisend, sisendvahend, -vahendid on nõrgemad, mitte õpilaste näol, vaid ka muud näitajad. Näiteks ka nendes koolides, kus on kaasava haridusega laste osakaal suurem, teevad õpilased väga häid tulemusi. Nii et Eesti koolid on väga tõhusad ja siin ei ole õige öelda seda, et ainult sotsiaal-majanduslik taust kattub regionaalpoliitiliselt geograafiaga ja selle tõttu on kuskil maakoolides nõrgemad tulemused. Ei ole.

Aga muidugi on küsimus pigem selles, et koolipidajatel maapiirkondades on vähem ressursse selleks, et tagada see keskkond, milles tegelikult need koolid toimetavad. Õpetajad pingutavad selles keskkonnas, aga ressursid on oluliselt väiksemad.

Fookuses koostöö lapsevanematega
Mait Klaassen: Teil on väga suur niinimetatud korjeala õpilaste poole pealt. Vald ise on hästi suur ja seal elavad väga erinevad inimesed, väga erineva haridusliku orientatsiooniga perekonnad. Minu küsimus on: kuidas te suudate need pered viia sellele orientatsioonile, et nad tahaksid, et nende lastel on väga hea haridus? Kas te tegelete peredega eraldi ja kas teil on mõned lapsed ka näiteks koduõppel?

Kilingi-Nõmme gümnaasiumi direktor Erli Aasamets: Tulles nüüd nende perede juurde, siis ega meil ei ole roosiaed. Meil on täpselt samad mured, mis on kõikjal mujal. On paarkümmend protsenti peresid, kes on äärmiselt huvitatud, väga koostöövalmis ja nii edasi, ja on paarkümmend protsenti lapsevanemaid, keda otsivad politsei ja lastekaitse taga, ja kui kätte saavad, siis teinekord on nad juba elukohta vahetanud. See on seinast seina.

Ja kui te niimoodi küsite, siis tõesti, praegu Riigi Teatajas üleval olev kooli arengukava ja sihiseade aastani 2027 – seal on üheks fookusteemaks tõhusam koostöö lapsevanematega. Sest aastasest ärkveloleku ajast on laps kooli haldusalas 22–25%. Ülejäänud aeg on ta kogu aeg kuskil mujal. Nii et ootust ainult koolile panna ... Me liikluskasvatust teeme, ligimesearmastust õpetame, keskkonnateadlikkust tõstame ja riigikaitset teeme. Ja ikka seesamane streikimise objekt on praegu need ootused ja koormus, mis on õpetajatele pandud.

Liina Kersna: Teie kolleeg, Uulu põhikooli direktor Egle Rumberg kirjutas, et kui meil oleks seaduses ette nähtud nii, et õpilaste pearahade pealt arvestatud rahad oleksid seotud kooliga, mitte koolipidajatega, siis nende kooli eelarve oleks 90 000 eurot suurem, millega ta saaks kohe tõsta õpetajate palka 350 euro võrra. Aga kohalik omavalitsus jagab selle raha nendesse koolidesse, kus on vähem õpilasi ja kus on vaja tasandust teha. Teie kool on suutnud ka maksta õpetajatele suuremat palka. Kuidas teie olete sellega hakkama saanud?

Erli Aasamets: Raha tuleb jagada tehtud töö ja tulemuse järgi. Tulemus on enne tööd ainult sõnaraamatus. Diferentseeritud palgasüsteem koolis. Kust see raha tuleb või? Rahandusministeeriumi tabelist, toetusfondist. Kilingi-Nõmme ja Surju koolil natukene, seal on HEV-temaatika, me jagame alati hariduslike erivajadustega õppijate rahasid. Kilingi-Nõmme gümnaasiumile ei pea kohalik omavalitsus peale maksma. Nüüd, mis seda gümnaasiumivõrku puudutab, ma tean, siin on need koefitsiendid lihtsalt täna … Kui 2011 tehti see mudel, seda muudetud ei ole, siis kogenud inimesena ma ütleks selle mudeli põhjal seda, et 30-ga on vähe gümnaasiumit ikka pidada küll. Praegu välja käidud 100 peaks miinimum olema, aga see on nagu ka liig teistpidi. Selle jaoks, et see 20 : 80 printsiip, me iga aasta võtame gümnaasiumisse konkursiga vastu, iga aasta tuleb ka riigigümnaasiumidest meile õpilasi kas tagasi või tulevadki ära meile. Just nimelt 20 protsendile võib sobida see väiksem variant ja tänase rahastusmudeli juures nihukene, oli vist 47, kui on arukas õppealajuhataja, ütleme, 50 õpilasega gümnaasium kaugemas kohas võiks praegu mõned aastad rahulikult toimida, siis me jõuaksime oma fookusteemad suunata sinna, kus on see keeruline iga ja oleks pärast väljalangevus väiksem ja nii edasi.

 

Autor: LÕUNALEHT
Viimati muudetud: 29/01/2024 08:38:23