Kahe Tõnissoni ühine afäär
Loodetava iseseisvuse nimel tuli valgel valitsusel nii mõnigi kibe karikas tühjendada. Eriti siis, kui 1919. aasta suvel enamlased murdsid läbi Eesti kaitse lõunarindel. Ainult tänu polkovnik Viktor Puskari julgusele, otsustavale sekkumisele ja ettenägelikkusele, nagu on täheldanud ülemjuhataja kindral Johan Laidoner ajakirjanik Voldemar Kuresele, õnnestus läbimurre Lõuna-Eestis kinni lappida ja enamlased tagasi tõrjuda. Polkovnik Puskar (1889‒1943), Vabaduserist I/1) oli üks väheseid sõdurite hulgas tõeliselt lugupeetavaid ja võib-olla isegi armastatud väejuhte, keda ainult pea- ja sõjaminister ei saanud sallida tema objektiivse kriitika tõttu Aleksander Tõnissoni nõrga juhtimise pihta Viru rindel ja Jaan Tõnissoni küündimatu välispoliitika kohta.

1920. aasta sügisel, Rahvaerakonna neljanda valitsuse koosseisu ajal, kui esimest viiulit mängisid valitsuses mõlemad Tõnissonid, tagandati polkovnik Puskar kaitseväest avaliku skandaaliga. Pealegi oli pea- ja sõjaministri ebasoosing Vabadussõja kangelase Viktor Puskari vastu niivõrd ebaõiglane, et polkovnik Puskari tagandamine kaitseväest toimus kõigi määruste vastaselt: ettenähtud reglementi rikkudes jäeti polkovnik Puskar kindraliks ülendamata. Karistusena kõrgemale ohvitserile ja Vabadussõja teenekale kangelasele oli see avalikkuse ees nii ennekuulmatu blamaaž, et põhjustas isegi rahuaegses olukorras erakordse skandaali ja äratas laialdast tähelepanu.

Puskariga samal aastal lahkus ka ülemjuhataja Johan Laidoner kaitseväest, mis ei jäänud isegi Nõukogude poolel tähele panemata ja reageerimata. Sellega tekitasid Tõnissonid Eesti riigi julgeolekus 1920. aasta sügisel Jaan Tõnissoni peaministriks oleku ajal Eesti valitsuses täieliku kaose ja armees julgeoleku vaakumi, mida peagi tuli valitsusel raskelt kahetseda. See oli Tõnissoni tõeline fopaa ja allakäik riigi juhtimisel, mis tekkis tema valitsemise ajal, kui ka Laidoner oli juba märtsis 1920 kaitseväest lahkunud.

Kuid sõjaraskusi tuli kanda ka rindemeeste seljataga, tagalas. Esimesed, kes pidid neid taluma, olid naised koos lastega, pereemad, kes esimesel võimalusel ruttasid koos teiste naistega juba varahommikul leiva- või piimasappa.

„Igasuguste tarbeainete puudus hakkas end tugevasti tunda andma. Liha müük – nii kauplustes kui ka sööklates – oli normeeritud kolmele päevale nädalas. Mäletan suuri suhkrusabasid, kuigi olid juba sisse seatud nii suhkru- kui ka petrooleumitšekid. Olemasolevad tagavarad ei katnud enam tšekke. Samuti mäletan pikki piimasabasid. Oli terav puudus seebist ja kõikidest medikamentidest. Sellest ajast on mul mälestusi sabades seismisest, õieti istumisest mööda välistreppe ja jooksmisest leivavankri järel. Nisujahu osteti ikka veel talupoegadelt, see päästis olukorra. Ka kartuli- ja juurviljapuudust ma ei mäleta. Riietega joonduti küll ainult vanade ümbertegemisele.” (Elsbet Parek, „Minu koolipõlve Tallinn 1916‒1922”, 1999).

Esimesed vabatahtlikud on saabunud ...
Vahepeal olid üle Tallinna jõudnud Valgast Võrru ennast 5. soomusrongile munsterdanud Rootsi vabatahtlikud, kes asutasid end Irboska frondile minema. Transpordi ootel oli poistel mõni tund aega Võru jaamas ja linna ääremaal ringi uudistada. Kella kolme paiku Võrru jõudes hakkasid poisid tajuma, et nad olid jõudnud juba sõja värsketele jälgedele. Pool Võru väikesest jaamahoonest oli rusudes. Mürsuaugud siin ja seal ning põlenud hoonete müürid andsid tunnistust hiljutisest lahingust. Oodatav rong võis peatuda tunni ringis, kuid see ootamime võis kesta ka järgmise hommikuni, kuni mingi vedur Mõnistest võiks kohale ilmuda. Juhuse ajel jõudis poisteni sõnum, et peatuse ajal pakutakse ühes lähedases kroonu majas teed ja võileibu, mida hommikust saati näljased poisid ruttasid kohe kasutama.

Kohalike sõdurite taustal paistis silma saabunud täienduse erinev keelepruuk ja väljanägemine. Korraliku vormiriietusega äratasid nad otsekohe kohalike tähelepanu halvasti ja räpaselt riietatud Eesti sõdurite ja ohvitseride hulgas.

Lepassaare väikeses ja armetus jaamakeses lõppes vabatahtlike sõit rinde läheduse tõttu. Seepärast jäi kogu lootus sanitaarrongile, mille liikumisest – kas tuleb või läheb – polnud vähimatki aimu. Pealegi valdasid kohalikud ainult eesti või vene keelt, nii et tuli jälgida üksnes sündmuste käiku. Aga jälgi pealegi, kui jaamahoone oli viimase võimaluseni täis magavaid sõdureid ja väljas valitses näpistav pakane. Kui siis mingi ulualune, näiteks sidumispunkt, leitigi, siis selgus, et ruumid olid kütmata. Kütmisvõimalusi uurides tuli seegi mõte maha matta, sest aknaklaasid olid mürsuplahvatustes purunenud.

See oli rindelähedane reaalsus Võrumaal, mis kuningriigist saabunud seiklejate entusiasmi aitas mõnevõrra maha jahutada. Kui sanitaarrong saabus, oli peatus nii lühiajaline, et viimastel poistel tuli hüpata juba liikuvale rongile.

Pärast lühikest ja sujuvat sõitu jõuti öösel kella kahe paiku Petserisse. Öisele ajale vaatamata kihas jaamaesine haavatutest või puhkusele sõitvaist sõdureist. Ooteruumi külmal tsementpõrandal lebasid haavatud veristes ja määrdunud mundrites, oodates saabuvat transporti evakueerumiseks. Silmates neid korratult lamavaid kogusid külmal betoonil, võis aimata, et see oli üle pika aja üks esimesi rahulikke päevi nende lühikeses elus pärast väsitavaid ja unetuid öid rindel – lumes, külmas ja näljas. Lamades haavatutena külmal „tsimmetil“ pidid need haletsemisväärsed verised olevused vaevlema ükskõikses teadmatuses, mis nende kannatusi veelgi süvendas. Viletsad, lahjunud ja piinatud. Mõned raskelt haavatud korisesid ja oigasid. Neil hetkeil – tajudes surma lähedust – vaikis jaamahoones seegi vähene kõnesumin.

Surm teeb kõik üheväärseks, ka surma lähedus. Selle aimuses ei tuntud mingit aukraadi või teenistusastme vahet. Seal vaevlesid sõdurid ja ohvitserid segamini külmal põrandal, teadmata sedagi, mida lähemad tunnid või minutid võivad tuua. Üht sõdurit, kellel mürsukild oli rebinud ära vasaku käe ja vigastanud paremat, toitis tema saatusekaaslane, kes ise oli jalast raskesti haavatud. Hoone kõrvalruumist kanti parajasti välja ohvitseri laipa, kuuldavasti oli ta saanud raske kõhuhaava. Surnute kogumiseks oli kõrvalteel varuks kaubavagun, kuhu eeloleval päeval tuli kanda veel mitmeid tardunud inimkogusid. Kõik see vaatepilt jättis noortele sõjameestele kõheda tunde, sest võib-olla mõne päeva pärast võib ehk nii mõnigi nende hulgast lahkuda samal teel ...

„Peale rootslaste oli rongil veel paar-kolm eesti ohvitseri – tagasihoidlikud, nõudlusteta ja harimatud mehed, kellest näis, et nad vaevalt millestki muust teavad, kui ainult sõdimisest ja sõdurielust. [---] Samal ajal hämmastas neid see, et olime vabatahtlikult tulnud sõtta Rootsist, kus valitseb rahu ja kord ja kus kõike on saadaval (!!) ‒ ja tulnud sellisesse viletsasse põrgusse ja sellisele rongile, mis oli niisama vaene ja vilets kui Eesti ise – ja et tahtsime võidelda niisuguse maa vabaduse eest.“ (Einar Lundborg)

Lihtsameelse lugeja võib sellise jutuga kergesti ära petta. Näe, kus on abimehed! Surmapõlgavast kangelasmeelsusest lausa pakatamas! Ainult üks väikene detail, mida ei tasu unustada vabatahtlikkuse kõrval: palgasõdur, vabatahtlik palgasõdur, mõrtsukas, kellele oli vaja teenistust ja raha, mida rikkas kuningriigis näis nappivat. Ning siia see koer ongi maetud. Nagu Lundborg meenutab, koosnes meeskond enamasti noortest poistest, kes paljud olid vabatahtlikud – palgamõrtsukad ja lihunikud, nagu Eesti ajalugu neid tunneb.

„Nad teadsid, et soomusrongidel saab kõrgemat palka kui teiste relvaüksuste juures, ja teiseks teadsid nad ka seda, et soomusrongi sõdur kunagi ei ela sellist koeraelu kui eesti jalaväelased rindeüksustes ja rindel. Et soomusrongidel teenimine tähendas ka suuremat eluohtu, seda kinnitas rongil makstav kõrgem palk.“ (Lundborg)

Kinnitas ka midagi muud. See oli ikka raha ja raha, mille pärast sõditi isegi võõral maal. Põletati võõraid külasid ja hävitati elusid, mis tõi palgasõdurile vere hinnaga teenitud raha ja andis talle tuult tiibadesse. Ah et venelased ka? Jah, ka nemad! Samas meenuvad ühe inglise ajakirjaniku sõnad, kes oli näinud juhtumisi pealt, kuidas Saksa konvoi halastamatult mõnitas räbaldanud Vene sõjavangi üheainsa suitsukoni eest, mille inglane oli talle ulatanud. Kus ja millal, ei mäleta, kuid nagu eilne päev on meeles tema sõnad: „Ma annan venelastele kõik andeks, kõik, kõik, mis nad ka ei teeks, kui nad ükskord Berliini jõuavad.“

Vaatamata lugematutele ohvritele nad sinna ka ükskord jõudsid. Nii mäletan inglise korrespondenti, kui suure sõja lõpp oli veel mägede taga.

Uderna lahing
Punaste kahurituli oli sel päeval tabavam, kui seda tavaliselt olime kogenud. Külmunud mullakamakad lausa lendasid ja puud raudtee kõrval purunesid pilbasteks. Äge kahurituli kestis juba üle paari tunni. Mürsukilde sadas kilinal vastu vaguni soomust. Kõik olid ärevil ja ootel rünnakuks, kuid tulejoonele minek oli võimatu. Tee oli purustatud ja parandamiseks polnud lootust enamlaste tiheda tule tõttu. Kohati olid ka relsid minema viidud. Ning siis tuli see kõige halvem asi.

Esimene mürsk lendas vedurisuitsu peale paarsada meetrit üle. Teine – veduri kohale kraavi, kolmas vist samuti üle rongi ja neljas – otse vedurisse. Kuuldus kärgatus, siis kohin ja sahin. Mitmekümnemeetrine aurusammas kerkis veduri kohal üles. Veduri terasuksed olid lääbakil. Kuuldusid plahvatused ja terase ragin. Põlev vedur ripakil ustega oli nagu haavatud suur must lind laiali tiibadega. Leegid lõid välja veduri tendrist ja punkreist, kus põlesid koks ja küttepuud. Oli karta, et pärast tabamust algab punaväe rünnak rongi täielikuks hävitamiseks. Seda siiski ei juhtunud ja soomusronglastel oli mahti oma ridu koondada.

Vedurijuht Villman oli hukkunud ja tema abi raskelt põrutatud. Esimesed, kes Raamoti tähelepanu köitsid, olid divisjoni ülem kapten Parts ja teise rongi ülem kapten Jaan Lepp, kes pooljoostes temast möödusid. Ainsad Partsi sõnad, mille mõtet Raamotil õnnestus tabada, olid: rong tühjaks laadida ja tuli otsa. Selle peale karjus patareiülem lipnik Pallon neile vastu: „Korrat, mis teie seal hädaldate. Tuli tuleb liivakottidega kustutada ja siis katsume rongi punaste patarei tule alt ära vedada. Mina hoian vahepeal punaste patareid tule all.“

Need olid paguniteta komandöri elustavad ja elavad sõnad, mis tulid lipniku suust, kui rongiülem oli oma hänna kintsude vahele tõmmanud. Palloni või, nagu teda hüüti, Uku sõnad andsid kõigile, kes teda kuulsid, uue suuna. Välkkiirelt moodustus elav ahelik kuulipildujavagunist tendrini ja liivakotid läksid nobedasti liikvele põleva tendri suunas. See toiming osutus ainuõigeks ja peagi lämmatas liiv tule.

Järgmisel päeval algas kõigi rongide edasitung Uderna-Hellenurme ja Uderna suunas ülesandega puhastada need mõisad läti kütipolgu üksustest. Ka raudtee Puka jaama suunas, mille taha oli rünnak takerdunud, oli parandatud ja nii võisid rongid edasi sõita.

Karl Talpaku ohvriks langeb Vabadussõja Lõuna-Eesti arhiiv
Reamees Aleksander Kambergist pole esmapilgul kirjasõnas küll palju säilinud, aga nurisemiseks pole ka põhjust. Arvestades ajalist kaugust, Eestit tabanud Teist maailmasõda ning Kambergi kodu ja kogu kirjavara hävingut koos kunstnik Konrad Mäe maalidega tulekahjus 1944, pole Kambergi pere ainuke, kes oma vaimse vara ja Vabadussõja ajaloolise pärandi peaaegu täielikult kaotas. Suurim nendest – kodu, koduse vara, peaaegu uute hoonete ning isegi kinnisvara kaotus, mis teatavasti ei põle.

Sellele vaatamata on aastakümneid kestvas rahuajas osanud valitsus säilitada Eesti riigi eest võidelnud sõjamehe ja siinkirjutaja sünnikohas sõjajärgse okupantliku status quo. Siin on tegelik lähtekoht ja tasapind riigi õigussuutlikkuse ja autoriteedi hindamiseks. Okupatsioonide vaheldumine jääb ikkagi okupatsiooniks, vaata seda nii, kuidas soovid. Võime üksnes liputada sajandivanuseid ürikuid, millest pole kellelgi enam sooja ega külma, ka Eesti ega Vene riigil mitte. Üks kord on läinud, aga teine pole veel kohale jõudnud.

Alles on mõned Võru 7. jalaväerügemendi teenistuskaaslaste pühendusega mälestised. Seegi tänu vaenuvägedele, kes sõja ajal põgenike voore ei vaenanud, kuigi vastased olid Vana-Koiola nurmedel, kust hobuvankrite rivi läbi läks, lausa rinnutsi koos. Lõuna-Eesti kaitseväe arhiivi oluline osa aga hävis Tartu põlengus juulis 1941. Oluliselt küttis seda hävingut auahnuses vaevlev partisanide aferist Karl Talpak, kes oma bandega mängis kaitsetuks jäänud linna punaväelaste kahuritule alla. Punaarmee rivistas rahulikult oma patareid Raadi mäele ja andis sealt paari nädala jooksul otsesihtimisega „tuld ja tõrva“ partisanidele all-linnas, niipalju kui heaks arvas. Sellega oli kolmandik linnast maatasa ja koos sellega arhiivid. Kui sakslaste peajõud kohale jõudsid, oli linna südamik pöördumatult hävitatud.

Süüdistada polnud aga sõja oludes kedagi, sest „ise tegi“. Ainuke, mida välisandarmeeria teha sai, oli interneerida Talpaku kamp. 29. juulil 1941 rivistati Saksa välikomandandi käsul Talpaku partisanid Tartus Raekoja platsil ja ootamatust pöördest jahmunud bandiidid tehti kiiresti relvituks ja kahjutuks (väljaanne Sõdur, 1993). Täpsustamata andmetel võis Tartu tulekahjus hävida üle 30 jooksva meetri unikaalseid Vabadussõja ajaloo toimikuid Eesti Kaitseväe võitlustest Lõuna-Eestis, kultuurivaradest rääkimata. Täpsemad andmed on esitatud Valdur Rohmanni uurimuses „Kaitseväe ja Kaitseliidu arhivaalid sõjatules” (Sõdur, 1993).

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 30/11/2023 08:22:43