Riina Sikkut. Foto: Elina Allas

LõunaLeht rääkis äsja Kagu-Eestit külastanud terviseministri Riina Sikkutiga (SDE) eeskätt meditsiiniteemadel, aga jõudis automaksuni välja.

Mis teid oktoobri keskpaigas Võrumaale tõi?
Visiit oli minu jaoks üks osa plaanist käia aasta jooksul läbi kõik haiglavõrgu arengukava haiglad. Nüüd tegin külaskäigu Lõuna-Eesti haiglasse, lisaks erihoolekandeasutusse ja hooldekodudesse. Üks neist oli näiteks Meiela toetuskeskus Võrus, mis on väga ilus. Hea oli vaadata, kuidas südame ja hoolega hoolitsetakse intellektipuudega noorte eest, leitakse neile igaks päevaks rakendust, osa neist töötab. Peaksime seda tüüpi tuge pakkuma kõigile intellektipuudega noortele Eestis.

Kuidas on olukord muude teenustega, näiteks abiga psüühiliste erivajadustega inimestele? Kuivõrd Võrumaa erineb selles vallas muust Eestist?
Eesti tervishoius on üks suur mure ja see on tervishoiutöötajate puudus. Olenevalt piirkonnast võib mure iseloom olla erinev. Perearste on puudu eelkõige maapiirkondades. Ida-Virumaal ei ole praegu näiteks ühtegi psühhiaatrit. Aga Tallinnas-Tartus on väga suur õdede puudus. Võrumaa puhul tuleb pingutada, et leida eriarste, kes tuleksid siia teenust osutama, aga Lõuna-Eesti haigla toimetab väga tublisti. Oli kena näide ka noorest Ukraina arstist, kes juba on keelt õppinud ja Eesti inimeste tervise nimel töötab. Olukord Võrumaal ei ole praegu kuidagi kriitilisem või kehvem kui mõnes teises Eesti maakonnas.

Viimased paarkümmend aastat on maakonnahaiglad olnud hirmul sulgemise ees. Näiteks Põlva haigla. Kas see oht on ikka olemas?
Suurt sulgemisringi ei ole kellelgi plaanis. Koroonakriis muutis asju. Kui enne koroonat nähti maakonnahaiglate rolli teistsugusena, siis koroonakogemus näitas: selleks et kriisideks paremini valmis olla, on meil tegelikult vaja igas maakonnas üldhaiglat, mis ka kriisiolukorras oleks punkt, kust arstiabi saada. Koroonaajal võimaldasid maakonnahaiglad ka regionaalhaiglate koormust leevendada. Haiglavõrgu-plaanid peaksid valmis saama järgmise aasta suveks, aga mingeid sulgemisotsuseid sealt küll ei tule.

Külastasite ka Setomaad. Kas seal tulid esile teistsugused mured, võrreldes muu Kagu-Eestiga?
Ühelt poolt on see tõesti Eesti kõige kaugem nurk. Kahtlemata on seal omapärad: vahemaad on suured, neil on aastaid olnud mure perearsti leidmisega ja et ei jagataks inimesi ümbritsevate nimistute vahel ära. Mured on teravad, samas on seal väga tugev kohalik identiteet. Eesti mõistes paistab silma initsiatiiv, kuidas kohalikud koolid ja lasteaiad on viidud kohaliku toidu peale. Tegelikult me võiks selleni igal pool Eestis jõuda.

Olete kindlasti kursis, et varsti militariseeritakse tegelikult pool Võrumaad ja siin on juba praegu võõrriikide sõjaväelased. Kas pole ohtu, et võõramaalased võtavad kohalikelt elanikelt ravikohad ära?
Tõesti, Venemaa sõda Ukrainas on Eestit mõjutanud valdkondi läbivalt. Tervise vallas on need mõjud olnud võib-olla tagasihoidlikumad. Kui laiendati Tapa kaitseväelinnakut, kus käib ja elab palju liitlasvägesid, siis tegi Rakvere haigla vastavad investeeringud erakorralise meditsiini osakonda, et olla paremini valmis, kui midagi juhtub. Ma detailselt praegu ei tea, aga arvan, et koostöös kaitseväega on võimalik, et investeeringud tulevad ka Võru haiglasse.

Praegu ei ole mitte midagi planeeritud?
Mina neid detaile ei tea, aga tean, et kui Tapa kaitseväelinnak kasvas, siis tehti Rakveres investeeringud. Teine muutus, mis tervishoius on: kaitseministeerium teeb Tartusse katastroofi- ja sõjameditsiinikeskuse, mis on mõeldud koolituste tarbeks, aga see tähendab, et kõik Eesti tervishoiutöötajad saavad seal täiendada oma oskusi erakorralises olukorras reageerimiseks.

Tulles sõjateema juurde, siis üha rohkem tunnevad Eesti inimesed, et Ukraina pagulased saavad paremini ravi, kas või sellepärast, et neil on aega arstil käia. Kuidas kommenteerite?
Eks inimesed ikka kurdavad selle üle, aga algusest peale on Eesti võtnud lähenemise, et kohtleme inimesi võrdselt. Kui ukrainlane siin töötab ja sotsiaalmaksu maksab, siis ta saab ka ravikindlustuse. Mingisuguseid lisatoetusi neile praegu enam ei ole. Ainuke toetus, mida maksame rohkem kui enne Ukraina sõda, on toimetulekutoetus. Riigi numbrite põhjal ei paista, et ukrainlased saaksid proportsionaalselt rohkem abi. Võrreldes Lääne-Euroopa riikidega ukrainlased Eestis suures osas töötavad.

Millal jõuab Eesti sinnamaale, et kõik riigi kodanikud saavad ravikindlustuse? Praegu kõigil eestlastel seda pole, aga pagulastel on.
Pagulastel on see ainult siis, kui nad töötavad või on töötuna arvel – nii nagu eestlased. Eestis on tõesti 4–6 protsenti ravikindlustuseta ja teist sama palju katkendliku kindlustusega isikuid, aga haigus ju ei küsi. Ma näen ka, et see on mure. See on üks selline väärtusvalik, mida me Eestis ei ole suutnud teha – tagada ravikindlustus kõigile.

Kuidas see mujal lahendatud on?
Väga paljudes Euroopa riikides on ravikindlustus kõigile või vähemalt esmatasandi abi – perearstiabi – tasuta. Eestis saavad vältimatut arstiabi kõik. Juba viis aastat tagasi analüüsis Praxis isikustatud andmeid ja selgus, et näiteks noorte meeste puhul, kellel ravikindlustust ei olnud ja kes oma tervisemuredega EMOsse pöördusid, olid kulud lõpuks kõrgemad kui samasuguste näitajatega meestel, kellel oli ravikindlustus. Sellist olukorda peaksime küll vältima, et inimene vajab lõpuks kulukat ravi. Et inimene saab ravi, on elementaarne, vaatamata sellele, millise lepingu alusel ta töötab. Aga Eestis me ei ole saanud kokkuleppele.

Kellega te ei ole saanud kokkuleppele? Milline erakond on ühtse ravikindlustuse vastu?
Seni on ainsad, kes ravikindlustust kõigile toetavad, sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond. Kõik teised toetavad seda, et kui sa maksad maksu, siis saad ravi. Kui rääkidagi sellest, et ravikindlustus kõigile, siis esimene vastuargument on: aga siis ju keegi enam sotsiaalmaksu ei maksa. See on täiesti õigustatud argument, aga tervisekassa ülesanne ei ole inimeste seadusejärgset maksukäitumist tagada. Võrreldes 1990ndatega on meil maksuameti järelevalvevõimekus oluliselt kasvanud. Ei ole vaja hoida 100 000 inimest ilma ravikindlustuseta selleks, et ülejäänud maksu maksaksid. Võiksime ikkagi anda ravikindlustuse kõigile ja maksuametil on võimalik eri meetmetega maksude maksmist kontrollida.

Tulles peremeditsiini juurde, siis perearstidelt ja -õdedelt on kosta olnud, et nende tööd peetakse alaväärtuslikuks.
Iseenesest tegi Eesti 1990ndatel väga õige valiku luua perearstisüsteem ja panna rõhk tugevale esmatasandile. Kõige targemad arstid töötavad tegelikult perearstikeskustes. Nad osutavad abi kõige laiema ringi tervisemurede puhul, vaatamata sellele, et meil on perearstide puudus ning kolmandik perearstidest on praegu juba pensionieas.

Miks noored ei vali perearsti elukutset? Kas see pole noorte jaoks prestiižne?
Olen nõus, et arstide seas on oma maineküsimused, aga mul on tunne, et see on viimastel aastatel muutunud. Residentuurikohtade arvu peremeditsiinis on oluliselt suurendatud ja minu meelest võiks seda veel teha, et kindlustada uus perearstide põlvkond.

Kas olete aastate jooksul jõudnud mingi lahenduseni, kuidas perearste juurde saada, eriti maale?
Viimase viie aasta jooksul on iseenesest tehtud väga palju muutusi. Kas suudan neid üleski lugeda. Pereresidentuuri on pikendatud kolmelt aastalt neljale just sellepärast, et perearstid peavad olema väga targad, et nad õppe käigus omandaksid veel rohkem kui varem ja suudaksid paremat abi pakkuda. Kaugusetasu maal töötavatele perearstidele tõsteti hüppeliselt. Kui alguses oli perearsti juures üks pereõde, siis nüüd oleme jõudnud paljudes kohtades juba kolme pereõeni. Suur muutus on ka see, et viimase viie aasta jooksul on Euroopa maksumaksja raha eest rajatud üle Eesti tervisekeskused, kus lisaks perearstidele töötavad vaimse tervise nõustajad, füsioterapeut, ämmaemand, sageli ka sotsiaaltöötaja, et inimesel oleks ühest kohast rohkem tuge saada.

Tehnika areng on võimaldanud seda, et analüüside tegemiseks ei pea kaugele minema. E-konsultatsioon ehk perearsti konsultatsioon digitaalselt eriarstiga on hüppeliselt kasvanud. Ühelt poolt ei pea patsient sõitma ja teiselt poolt saab eriarst anda perearstile soovituse, kuidas patsienti edasi ravida.

Aga mida vastata neile inimestele, kes ütlevad, et ei saa perearsti telefoni teel kunagi kätte või et perearst on rumal?
Perearstid tegelevad ka ise teenuse kvaliteedi parandamisega. Kui meil on ligi 800 perearstinimistut, siis nende seas on erinevaid arste. Aga tervisekassa jälgib, kui kvaliteetselt nad töötavad: kas lapsed on vaktsineeritud, kas krooniliste haigustega patsiendid ja diabeetikud on jälgitud jne. Perearstid ise käivad vastastikku praksiseid hindamas.

Olgem ausad, tegelikult ei pane keegi praegu Eestis tähele, mida teeb terviseminister, ega ole inimestel aega tervise peale mõelda, sest neid masendab mõte automaksust, käibe- ja tulumaksutõusust, absoluutselt kõikide hindade tõusust. Kuidas kommenteerite?
Kahtlemata ongi inimestel praegu raske. Ühelt poolt algas see suur jama koroonaga: kellele tähendas see töökohakaotust, kellele midagi muud. Kõrged energiahinnad, Ukraina sõda, erakordselt kiire hinnatõus ja maksutõusud – need on kõik kokku langenud. Aga see, et meil on riik, kus kulud riigikaitsele kasvavad rekordtempos, haridus on maailma tipus ja tervishoid on kättesaadav 32-protsendise maksukoormuse puhul, on ime. Maksukoormuse tõusu puhul on oluline see, et jõukamad hakkaksid rohkem makse maksma.
 

 

 

Autor: Küsis ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 20/10/2023 08:36:57