Heiki Kelp (64) on Võrus tuntud inimene, keda teatakse nii kultuurimaja Kannel kauaaegse direktorina kui ka kultusbändi Hetero bassimehena. Nüüdseks teame teda ka juba kui kogemustega kirjanikku. Debüüdile, bändibiograafiale „Hetero: tsentrist väljas“ (2016) järgnes Bernard Kangro preemia pälvinud „Elu ongi muinasjutt: 17 elumustrit Võrumaalt“ (2017). „Kaleidoskoop“ on autori kolmas ja värskeim jutukogu.

Raamat jaguneb kolmeks osaks. Esimene osa „Maagiline pildivõru“ jutustab Võru linnaga seotud legendidest ja legendaarsetest inimestest. See on filmilikus võtmes, lugejale avaneb lühilugudest koosnev ajaränne ja iseäralike kohtumiste jada. Kohtume sajandi alguses Võru linnas elanud kuulsa hüpnotisööri ja trikimeistri Kastrozzaga, satume nii Nõukogude aega kui ka 1930ndate aastate Võrru. Loeme teiste hulgas muljetusi Kai Leetest, vend Vahindrast, papa Kreutzwaldist ja sõdadevahelises Võrus hinnatud linnapea tegemistest. Följetonis kohvik-söökla-restoran Rannatarest kirjeldab autor humoorikalt Rannatare töökorraldust: kuidas söödi, joodi, tantsiti, lõbutseti. Päris mitme põlvkonna Võru inimeste elus tähtsat rolli mänginud toitlustusasutus rajati nõuka-aja lõpuperioodil, kui sotsialistlik ühiskonnaskord oli juba stagneerunud ja tugevasti nihkes.

Raamatu teises osas „Minu päevikud“ ilmneb taas autori muhe jutustamisoskus. Ehe ajavaim avaneb autori terava pilgu ja inimesevaatlemise oskuse abil, näidates lugejale värvikaid tüüpe Nõukogude sõjaväes ning teelolijaid loos „Hääletajad“. Sotsialismi lõpu ja kapitalismile üleminekuaeg oli täis ootamatusi ja üllatusi. Need, kes ettevõtlikult tegutsesid, said kogeda happeninglikku ajavaimu, mis on võluvalt esitatud jutus „Baarilugu“. Veste annab toonasest ettevõtlusest tõetruu pildi: kuidas ettevõtlikud inimesed suhkruvati ja vahvlitega äri alustasid, kuidas töötajaid värvati ja kuidas tuldi toime maffia katusepakkumisega. Raamatu ajahaare ei piirdu siiski Nõukogude ajaga. Ajavaimu kannab ka lugu lähiminevikust, kus võitlus koroonaviirusega pani kultuuriasutuse juhid keerulisse olukorda, kui inimeste kogunemised keelati ja haiged ühiskonnast isoleeriti. Saame osa nii valitsuse kehtestatud kriisiolukorrast kui ka isiklikust traumaatilisest haigus- ja isolatsioonikogemusest.

Jutukogu viimase osa „Ulmeilm“ vested liigituvad ulmakirjanduseks. Need lood viivad lugeja argiolustiku kirjeldustesse ja unenäolistesse seikadesse, mõnestki võiks saada lühifilmi stsenaarium.

Kokkuvõttes on Heiki Kelbi loomingu läbivaks jooneks huumor, mahlakas kõnepruuk, mida ilmestab ka murde kasutamine. Ajastukriitilise ja tundliku pilguga autor avab lugejale Võru linna ja maaga seotud olustikud ja värvikad inimesed. Mõned följetonlikus stiilis vested on väga filmilikud, autor valdab hästi dialoogi, mis võiks olla suurepäraseks materjaliks ka inststseneeringule. Heiki Kelp on loovestja, kes on killukesed Võrumaa inimestest talletanud tänuväärselt tulevastelegi põlvedele.

 

Autor: EGGE KULBOK-LATTIK
Viimati muudetud: 17/08/2023 08:36:41