Bakuu kesklinn. Foto: erakogu

„Aserbaidžaan ja Bakuu – miks just sinna?!“ Sellise küsimuse esitasid mulle teatava imestusega väga paljud tuttavad, kui kuulsid, et plaanin reisi just Bakuusse. Minu vastus nendele pärimistele oli nii mõnegi inimese jaoks silmiavav: kui soovid näha, kus toimub äärmiselt huvitava rajaga (linnasisene) F1 vormelietapp; kus toimus 2012. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus, milleks ehitati spetsiaalne kontserdihall (Kristallhall); kus peatselt lehvib maailma suurim riigilipp või kust on pärit maailma üks tuntuim malemeister Garri Kasparov ja suur laulja Muslim Magomayev.

Bakuu, mis asub Eestist ca 3500 kilomeetri kaugusel Musta mere ääres, ei ole eestlastele raskesti avastatav – kui olete sõitnud või lennanud Riiga, siis olete Bakuust vaid otselennu kaugusel. Kuigi Aserbaidžaan nõuab riiki sisenejalt viisat, pole ka see probleem, sest selle saab enne reisi soetada ca 25 euro eest, täites internetis vajaliku vormi.

Etteruttavalt vajab mainimist, et kuigi linn asub Musta mere ääres, mis võib tekitada elevust meres supelda, siis ujumisnaudingut on võimalik kogeda vaid linnast väljas ja juuni keskpaigast alates. Avalikesse randadesse tuuakse selleks ajaks spetsiaalne liiv, et pakkuda parimat rannakogemust. Üldjuhul võib kesklinna merega ääristatud parkides jalutades kergesti märgata meres õlilaike ning seetõttu seal ujujaid ei näe.

Astudes Aserbaidžaani pinnale, saab ilmselt iga saabuja aru, et tegemist on suursuguse riigiga, kus kõik on ette võetud sellisel moel, et see paneks külastajad imestama ja nähtust rääkima. Juba Bakuu lennujaam on omaette vaatamisväärsus. See on suur klaasist kompleks, mis on väliselt väga keeruka arhitektuuriga ning üldiselt tundub kui suur klaasist loss. Loomulikult püütakse igal võimalikul viisil eksponeerida oma riigi lippu.

28 meetrit allpool merepinda asuvas Aserbaidžaani pealinnas on kõik mittesuursugune peidetud kõrgete kivist aedade taha. Näidatakse vaid seda, mis on ilus, suurejooneline ning jõukas. Sellest tulenevalt on tegelik elu Bakuu kesklinnas väga hästi peidetud ning turistile jääbki mulje, et linnas ongi kõik kõige uuem, ilusam ja, nagu eespool mainitud, suursugune. Tõsi, linn on ka äärmiselt puhas ning selle eest hoolitseb suur hulk inimesi, kes juba varavalges, luud käes, tänavaid koristama asuvad.

Bakuu võib rahulolevalt end kutsuda ka roheliseks pealinnaks, sest linnas on väga palju parke, mis on ülimalt hoolitsetud ning kus ei puudu imeilusad purskkaevud ja tuntud inimeste monumendid. See kõik teeb linna, kus elab umbes 2,5 miljonit elanikku, väga nautimisväärseks ega tekita tunnet, et liigud külg küljes teiste inimestega ja nende liikumistrajektooris. Seda enam, et kuigi pealinnas on tänu suurtele ja hästi hoolitsetud parkidele palju ruumi ja õhulisust, läbivad linna väga suured automagistraalid ja autosid on Bakuus väga-väga palju.

Liiklus kriitikat ei kannata: sõiduridadest ei hoolita, keeratakse, millal vaja ning kus vaja, sest signaalinupp aitab alati (mitte suunatuli). Tänavatel liigutakse tihti selliste autodega, mis oma välimuse põhjal võiksid pigem garaaži jääda. Ilmselt utsitab autojuhte sõitma ka see, et bensiiniliiter maksab umbes 0,4 eurot. Sellest tulenevalt on ka taksosõit väga odav (Bolti taksod on Bakuus kenasti esindatud).

Paljudele seostub Bakuu kõrgete ja modernsete klaasist pilvelõhkujatega, millel kõigil on elemente Aserbaidžaani kultuurist ning kus varsti lehvib ka maailma suurim riigilipp. Bakuus on aga ka suurt imetlust vääriv vanalinn, kus mitmed hooned on UNESCO maailmapärandi nimekirjas, näiteks Neitsitorn. Vanalinn on kitsaste tänavatega ja huvitava arhitektuuriga ala, kuhu üleautostatud Bakuu lubab väikese sissepääsutasu eest ka autodel sõita, mis ei tee seal liikumist just eriti nauditavaks.

Vanalinnas leiab imelisi kohti, kus kohalikku toidukultuuri nautida. Aserbaidžaani toit on väga maitsev – osatakse teha häid lambaliharoogasid ning pakkuda maitsvaid köögivilju. Juhul kui tekib soov nautida teisi kööke, siis leiab lihtsasti ka Gruusia, Türgi ja Ukraina söögikohti, mille tase on samuti imetlusväärne. Võrreldes Eestiga on kõik odav: väga korraliku söögikorra saab kindlasti vähem kui kümne eurot eest.

See, kes Aserbaidžaani valitseb ja kuidas ta seda teeb, on linnapildis peaaegu igal sammul näha. Kuna sel aastal täitus praeguse Aserbaidžaani presidendi Ilham Aliyevi isa Heydar Aliyevi sünnist 100 aastat, siis seda tähtsat aastapäeva tuletatakse pealinnas peaaegu igal sammul aegsasti meelde. Aliyevite pere on Bakuus igal pool nähtav: presidendi suveresidents asub Bakuu kesklinnas äärmiselt suurel territooriumil ning loomulikult on näha vaid suursuguse hoone fassaad, sest kõik muu on peidetud võimsate kivimüüride taha.

Üks Bakuu maamärke, nende kultuurikeskus, on president Ilham Aliyevi allkirja põhjal tehtud ehk hoone kuju on tema allkirjast inspireeritud. Arvestades seda, et Aserbaidžaanil on ka asepresident, kes on presidendi abikaasa, ning kogu perekond omab suurimaid ehitus-, mobiilside- ja õlifirmasid, siis nad saavadki enda suursugusust kogu riigis erineval viisil näidata.

Kui liikuda aga pealinnast välja, avaneb tegelik elu: lambad, lehmad kiirteedel, igas aiakeses õlipump, gaasi- ja õlitorud igas aias ja üle sõiduteede, ilmselt muldpõranda ning välikäimlaga hütid jms, mis on kesklinnas ilmselt mittevajalike silmapaaride eest kõrgete kivimüüridega eraldatud. Aga eks iga riik ongi kontraste pakkuv. Bakuu on igal juhul linn, mida peab külastama – kliima on seal suurepärane, vaatamisväärsusi palju ning inimesed sõbralikud. Lisaks pakub imetlust see, kuidas on Bakuu visuaali põhjal tehtud kogu riik suursuguseks ning ahvatlevaks.

 

Autor: ANU KIKAS
Viimati muudetud: 10/08/2023 09:30:58