„Põllumehed peavad oma pisaratega põldu kastma, kui viljasaagid veepuuduse tõttu hakkavad ikalduma,“ ütles keskkonnaagentuuri hüdroloogiaosakonna juhataja Jana Põldnurk 16. juuni Vikerhommikus.

Selleks ajaks polnud enamik Eestit kuu aega vihma näinud, juuni esimesel poolel oli sadanud vaid 2-16% juunikuu normist ja pikalt kestnud põud ajas nutma mitte ainult põllumehi. Kolletav muru tõi pisara silmaveerele paljudel majaomanikel, kurjakuulutavalt raksuv samblik metsa all tähistas erakordselt suurt tuleohtu ja nii mõneski Eestimaa jões oli veetase langenud ajaloolise miinimumi lähedale.

Kuigi juulikuu algus avas vihmadele taevaväravad ja kohati oli mõne päevaga sadanud rohkem kui terve eelmise kuu vältel, siis hüdroloogilised protsessid on märksa pikema vinnaga ja palju sellest veeringest on silmale hoopiski nähtamatu. Põuda mõistetakse erinevatest vaatenurkadest ja üldjuhul läbi sellega kaasneva kahju prisma, on see siis veepuudusest ikalduv viljasaak, kuivale jäänud kaevupõhjad või vee- ja hapnikupuudusest eluvaeseks muutunud veekogud.

Pikaajalised põuad on läbi ajaloo viinud koguni kultuuride ja tsivilisatsioonide hävimisele. Põua teke on aeglane ja algab sademete puudumise või nappusega ehk meteoroloogilise põuaga, mis pikemalt kestes viib omakorda agrometeoroloogilise põuani – olukorrani, kus veepuuduse all hakkavad kannatama ja kuivama põllukultuurid. Samal ajal võib hakata arenema ka sotsiaal-ökonoomiline põud, sest piirkondlikust või regionaalsest sademetepuudusest hoolimata vajab ühiskond oma igapäevaseks toimimiseks suurtes kogustes vett, seda eriti tiheasustus- ja tööstusaladel ning veekasutuse jätkudes vähenevad inimesele saadaolevad veevarud.

Põua jätkudes kujuneb lõpuks välja hüdroloogiline põud, mis viitab pinnavete ressursside defitsiidile. Põua kohta nn rahvusvahelised kriteeriumid puuduvad, kuna põua mõju on lokaalse iseloomuga ja oleneb piirkondlikest looduslikest tingimustest. Nii on Eestis, mis geograafiliselt ei ole ju teab kui suur, ometi klimaatiliselt ja looduslike tingimuste poolest vägagi varieeruv, omad põuatundlikumad ja põuakindlamad piirkonnad.

Käesoleva aasta talv oli sademeterikas ja kevadine suurvesi viimase kümne aasta veerohkemaid, ometi jätsid kuiv mai (sademeid vaid 28% normist) ja juuni (sademeid 40% normist) oma jälje ka meie pinnavete ressursile ning see mõju avaldub veel mõnda aega.

Põua üle kurtsid põllumehed ja lisaks veepuudusele kahjustasid viljasaaki ka juuni alguspäevade öökülmad, mida me pärast jaaniaegset kuumalainet enam vaevalt mäletame.

Viimsi vald on viimastel aastatel kasvava elanikkonna ja suureneva veekasutuse survel palunud joogiveega aedade kastmist piirata, nii ka sel aastal. Kui üldiselt Tallinna lähiümbruse valdades tarbevee varustusega suurt probleemi pole, siis suvisel ajal joogiveega aedade kastmine võib probleeme siiski tekitada, seda eriti põuaajal.

Saadaolev veeressurss ei ole üle Eesti ühtlaselt jaotunud, nagu ka veetarbimine. „Eesti ei ole üks suur järv, vaid vete voolamine toimub piiratud pinnavee valglates ja põhjaveekihtides. Teisisõnu, kui ühes Eesti otsas on väike tarbimine ja suured veeressursid, siis ei aita see teisi kohti, kus on suur kasutus ja koormus,“ ütles geoloogiateenistuse hüdrogeoloog Andres Marandi ERR-ile.

Alates maikuu teisest poolest olid jõgede veetasemed püsivas languses, kuni juuni lõpuks oli veeseis üle Eesti valdavalt juunikuu pikaajalise keskmise ja miinimumi vahepeal, paljudes hüdromeetria-jaamades isegi pigem lähemal pikaajalisele kuumiinimumile. Uus pikaajaline juunikuu minimaalne veetase või vooluhulk mõõdeti nii mõneski hüdromeetriajaamas: Pärnu jõe vesikonnas Reiu ja Audru jõel, Loobu jõel, Peipsi järve suubuvatel Separa jõel, Alajõel ja Tagajõel. Reiu jõel Laadi jaamas püsib veetase allpool pikaajalist kuumiinimumi alates maikuust, kuid tegemist on lühikese ajalooga jaamaga, mistõttu rekordeid on lihtne purustada. Loobu jõel Arbaveres mõõdeti lisaks ajalooliselt madalale veetasemele ka jaama ajaloo juunikuu väikseim vooluhulk.

Samas püsis Emajõel, Peipsi järvel ja Narva jõel veetase pikaajalise juunikuu keskmise lähedal ja hoidis üleval ka lisajõgede veetasemeid. Lõuna-Eesti jõgede veetasemetele põud katastroofilist mõju ei avaldanud ja juunikuu minimaalseid rekordeid ei sündinud. Kõige lähemale pikaajalisele miinimumile langes Mustjõe veetase Taheva vaatlusjaamas, kus juuni miinimumist jäi kuu viimases dekaadis puudu 2 cm. Hoolimata rekordite mittepurunemisest, on mõnes jaamas möödunud palju aastaid, kui juunis viimati vesi nii madal oli. Näiteks Tõlliste vaatlusjaamas oli vesi nii madal viimati 2007. aastal.

Kuid oli ka üksikuid erandeid. Põltsamaa jõel Pajusi, Ahja jõel Ahja, Võhandu jõel Kirumpää ja Tamula järvel Roosisaare hüdromeetriajaamades näitas veetase hoopis vastupidist trendi ja oli tõusuteel, kuid seda põhjustas taimestik, millel on veevoolule paisutav mõju. Ahjal hoidis veetaset pikalt üleval ka Emajõe kevadise suurvee paisutav mõju, mille tulemusena on Ahjal juba kolm kuud veetase püsinud stabiilselt pikaajalise keskmise juures.

Juuni põual võivad olla aga pikemaajalised mõjud, juulis ja augustis sünnivad tõenäoliselt uued kuumiinimumid. Seda on näha juba näiteks Kirumpää ja Roosisaare vaatlusjaamades, kus hoolimata taimestiku paisutavast mõjust olid juuli alguses veetasemed langenud allapoole pikaajalist juulikuu miinimumi.

Kui otsida vastust küsimusele, kas pinnaveeressurss langes juunis põua tõttu kriitilisele tasemele, siis võiks vastus olla eitav. Meie hüdroloogiline režiim on oma olemuselt aastaringselt niigi üpris ebaühtlane. Kevadine suurvesi moodustab tugevalt üle poole (2/3) kogu aastasest äravoolust ja ülejäänud kuud peavad leppima selle n-ö piskuga. Kevadised vooluhulgad jõgedes on kümneid kordi suuremad kui suvised. Samas on meie pinnaveed pidevas suhtluses põhjavee pealmiste kihtidega, mis suvisel madalvee perioodil jõgesid ja järvi toidavad – see on see põhjus, miks suvel jõed ära ei kuiva. Seejärel sügisvihmadega kaasnevale veerohkusele järgneb talvine madalveeperiood, kus sademed oma tahkel kujul jõgesid ei toida, kuid jõed ikkagi ei kuiva ära.

Sademevaesed mai ja juuni ei alandanud meie jõgede veetasemeid kriitiliselt, kuid pinna- ja põhjavete ressursi saadavuse ja taastumise dünaamika toimib aastate mitte päevade lõikes. Tõsi on, et viimased aastad on olnud pikaajalisest keskmisest veevaesemad ja pindmise põhjavee ressurss ei ole liiga palju toidet saanud. See silmale nähtav osa – allasadav vihm – on jõgede veetasemed nüüd küll valdavalt väiksele tõusule pööranud, kuid tegelik veeressursi taastumine ootab hoopis kevadist suurvett, mis on hüdroloogilise aastaringi kõige olulisem sündmus.

 

Autor: KESKKONNAAGENTUUR
Viimati muudetud: 03/08/2023 08:36:11