Pioneerid Võrus 1950ndatel.

Algus 4. mai LõunaLehes.

Ideoloogia ja distsipliin õppeedukuse vankri ees
Koolis olime päevast päeva nagu suure pere liikmed. Kuid seda üksnes näiliselt. Siiras ja sõbralik suhtlemine ei saanud meile kunagi omaseks. Me olime küll üksteisele lähedal, kuid sellest hoolimata jäime võõraks. Õpilaste omavaheline suhtlemine koolis ei olnud päriselt keelatud, kuid ka mitte soositud. Pioneeritöö, seinaleht, Punane Rist ja Poolkuu – palun väga, ainult õpetaja silma all. Võib-olla olime ka liiga abitud, et iseseisvalt midagi mõistlikku korda saata.

Igatahes ühist sõpruskonda meie klassis ei tekkinud. Hoopis vastupidi, me võõrdusime üksteisest nii põhjalikult, et isegi klassi kokkutulekuteks ei jätkunud mingit tahtmist. Esimeseks leppimise ilminguks oli klassi esimene kokkutulek, mis toimus 54 aastat pärast lõpetamist. Kahjuks puhkas siis neljandik klassikaaslastest juba mulla all. Kaasõpilaste enesekeskne kangestus ja režiimile allutatud jäik mõttemaailm oli kooli mentaliteedi ja ideoloogia kahetsusväärne lõpptulemus.

Klassi lõhestus sai alguse pioneeritöös ja komsomoli liikmeks värbamise sildi varjus. Ülekuulamised ja poliitiline surve süvendasid usaldamatust. Õpilaste läbikäimist väljaspool kooli jälgiti salaja ja tehti vastavaid järeldusi. „Seoses õpilaste kogunemise keeluga näärivaheajal ei toimu mingeid suuremaid üritusi. Korraldatakse kino ja teatri ühiskülastusi ja sportlikke üritusi.” (Õppenõukogu protokoll 29. detsembrist 1950.) Sama kiilu taoti põhimõtteliselt koolis. Õpilaste omaalgatuslik vaba suhtlemine oli taunitav.

„Kuna õpilaste seas on rohkesti levinud markide kogumine, siis keelas kooli direktor E. Tuuling kategooriliselt margikogude koolis kaasakandmise, mida klassijuhatajail tuleb rangelt kontrollida.” (ÕN pr, 30.01.1951.) Need, kes Pätsi või Hitleri markidega olid silma jäänud, tunnistati ebaterveks elemendiks.

Sellega oleks asi võinud lõppeda, aga kahjuks mitte. Kõrge Võlsi mägi Tamula taga meelitas ja mõne poisiga suundusime sinna. Koht oli haruldaselt ilus. Olime kuulnud, et sõja ajal oli seal lõhatud laskemoonaladu või rong. Jutt oli õige, sest kus varbaotsaga sai veidi tonksatud, sealt ilmus lagedale püssirohtu. Põletasime seda kohapeal ja muist võtsime kaasa – jaanipäevaks. Nagu kiuste, juhtus olema meie hulgas keegi keelekandja. Kooli süüdistused olid tobedad, aga vääramatud. Õppealajuhataja hoiak omandas lausa hüsteerilisi vorme. Protokollidest: „Kontrollida rangelt, et õpilased lahkuksid kohe koolimajast pärast tunde, kui nad pole seotud mõne eriülesandega.”

Veidi hiljem keerati vinti juurde. „Samuti peab õp Pedaja kontrollima pärast õppetunde koolimajas viibivate õpilaste vajadust seal olla ning pidama ranget järelvalvet tööülesandeid täitma jäetud õpilaste üle.” Keeld oli igati üleliigne, sest meil polnud mingit huvi viibida majas minutitki kauem, kui tunniplaan nõudis.

Koolivaheajal olid keelatud õpilaste kogunemised. Õpetajate tegevus näärivaheajal oli allutatud täielikule kontrollile. „Kes õpetajatest ei lähe sessioonile, peab olema nõupidamistel koolimajas. (Õpetajate kohta – E. K.) peetakse ranget kontrolli. Tööst kõrvalehoidjatel arvatakse näärivaheaeg palgast maha”– direktor Üksik. Protokollidest nähtub, et õppenõukogu koosolekute viimaseks punktiks oli enamasti haridusosakonna ringkirjade arutelu. Ühe õppenõukogu koosoleku protokollis märgitakse, et 20.12.1950 tuli arutusele 25 haridusosakonna ringkirja. Need pidid saama ühe õhtuga läbi hekseldatud. Ringkirjade sisu ei kajastu üheski protokollis mitte poole sõnaga. Tähendab – sisu avaldamine oli keelatud või salajane.

Avalike arutluste põhiteemaks oli õppeedukus ja järjest rangem distsipliin. Mitte mingit vihjet metoodilisele tööle või individuaalõppele. Peab tihendama sidet koduga isikliku külastamise ja õpilaspäeviku kaudu. Klassijuhataja peab arutama klassis õppeedukust ja nõudma vastust puudulike esinemisel (miks esinenud, kuidas kõrvaldada?). Küsimused olid õiged, kuid õpilased ei olnud need, kellelt seda küsida. Selleks oli pedagoogiline nõukogu.

Oli septembrikuu ja lehmadega tuli iga päev karjas käia kuni esimese lumeni. Alles lume tulekul sai pühenduda õppimisele. Koolis arvati, et halb õppeedukus on seotud õpilaste tähelepanu hajumisega. Vaja nõuda rangelt tähelepanu tunnis ja korralikku käitumist klassis, küll siis asjad paranevad.

Erilist valvsust nõuti korrapidajaõpetajalt vahetundides. Üks range käsk käis teise sabas, kuigi pooled õpilased polnud veel lapseeast välja kasvanud. Astu vaikselt, ära müra, ära räägi, ära naera, ära jookse, ole tasa, püsi paigal – need olid kooli põhikaanonid.

Tunnis õpetaja vist ei märganud, millal õpilaste tähelepanu hajus ja kuidas kadus side klassiga. Noomiti sageli, kuid õpilased jäid endiselt tähelepanematuks ja passiivseks. „Esineb töö tegemata jätmist, lohakalt tegemist, vihikute ja raamatute välimuse korratust. Eriti on see ilmnenud V klassis, kuhu on tulnud palju uusi õpilasi teistest koolidest, kes desorganiseerivad klassi. Samuti pole need õpilased veel harjunud koolis kehtestatud nõudmistega.”

Tegelikult ei häirinud maakoolide õpilased klassi ega õppedistsipliini. Neil oli hea ettevalmistus ja üheksast uustulnukast lõpetas kooli normaalajaga kuus. Aga Võrusoo kooli „täiendusele” käis kooli lõpetamine tervenisti üle jõu. Põhikoosseisust lõpetas kooli ilma „istumata” ainult 10 õpilast ehk 32%. Mujalt saabunutest ja eelmistest „istujatest” lõpetas 16 ehk 50%. Et viga on metoodikas, sellele ei mõeldud. Vahe on oluline ja silmaga nähtav. Pingutustest hoolimata oli L. Rinken sunnitud tunnistama, et õppeedukus on endiselt lubamatult madal. Õpilased ei suutnud omandada ainet, sest nende suhtlemisoskus ja arenemisvõimalused olid pidevalt kammitsas. Suuline väljendusoskus hinnati ebarahuldavaks kõigis ainetes!

Püsivalt seisis päevakorras õpilaste vilets jutustamisoskus ja madal arenemistase. Fikseeritud järeldusi lugedes jääb mulje, et kõnealune kool oli ebatavaline erivajadustega õppeasutus, kus koolitati üksnes vähearenenud lapsi.

Puuduliku õppeedukuse põhjusi otsiti kõikjalt mujalt, ainult mitte koolist. Õppealajuhataja põhjendas õpilaste suutmatust halva keelelise kuulmise, nõrga meelespidamise ja halva nägemismäluga. Veel on nimetatud loogilise mõtte puudumist, vähest motiveeritust ja püsivust, nõrka keskendumisvõimet, pinnapealsust töös ja mõnel juhul ka õpilase viletsat tervist. Osutatakse kodusele järelevalvetusele, hooletule suhtumisele õppetöösse, vähesele arenemisvõimele, kus põhiline süü halva õppeedukuse eest langetatakse õpilaste õlgadele. Õppenõukogu algatus ja initsiatiiv õppetöö parandamiseks puudus täielikult, välja arvatud järjest rangemad nõuded õpilastele.

Kutsutult või kutsumata saabus haridusosakonnast koolide inspektor, tulevane Võrusoo kooli direktor Paul Üksik kooli õppetööd inspekteerima. Sel korral sai kits tõepoolest kärneriks ja järeldusedki olid kitsele kohased. „Kooli õppe- ja kasvatustöös esinevad vead (palju puudulikke hindeid, pioneeritöö mitteküllaldane sügavus jt) on suuresti tingitud sellest, et õpetajad tunnevad vähe ÜLKNÜ XI kongressi otsuseid. ÜLKNÜ otsustest on küll lähtutud töö organiseerimisel, kuid mitteküllaldase tähelepanelikkusega.” (ÕN pr, 26.04.1950.)

Ealt kolmekümnele lähenevalt mehelt, kel keskkooli lõpueksamid olid silmapiiril, võinuks oodata midagi tuumakamat. Pedagoogiline nõukogu oli hoopis nõutum. Inspektori näpunäitel otsustati sellises ebamugavas olukorras lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Tulipunkti võeti kõik pioneeri- ja komsomolitöö vormid kogu kooli ulatuses. Otsustati hakata korraldama lahtisi koondusi, et tutvustada seda töölõiku mitteorganiseeritud õpilastele ja äratada nendes selle vastu huvi. Koonduste tööplaani võeti vestlused kolhoositöö teemal, mis omakorda võis pakkuda lugematul arvul temaatilisi väikevorme.

1. maiks 1950 pidi kõigil pioneeridel kaelarätt kaelas olema. Tänu klassijuhatajale saadi sellega hakkama, sest tema pandi selle eest vastutavaks. Õppenõukogu arutas läbi ÜLKNÜ XI kongressi otsused ja võttis üksmeelselt teadmiseks bolševistliku kriitika ja enesekriitika võimalused, kui kõige teravama ja vahedama relva õppe- ja kasvatustöö parandamiseks (ÕN pr, 26.04.1950).

Sellest oli veel vähe. Arutelu jätkus järgmisel koosolekul, mis toimus 9. mail 1950. Pingsalt jälgiti ideoloogilise põhiteema arengut Vastse-Nursi, Haanja, Piiroja ja teistes Võrumaa koolides. „ELKNÜ Võrumaa Komitee büroo istungi protokolli väljavõtte „Pioneeriorganisatsiooni poliitilise töö moonutamise faktidest Piiroja ja Haanja 7-kl. koolides” läbiarutamine”. Haanja ja Piiroja koolides esinenud vigade vältimiseks pioneeritöös peab õppenõukogu vajalikuks tihendada õpetajate kontakti areneva nõukogude elu ja välispoliitiliste sündmustega, et vältida kasvatustöös apoliitilisust.”

Saksa okupatsiooni tingimustes ei tähendanud apoliitiline hoiak midagi fataalset. Peaasi, ei tohtinud sümpatiseerida kommunismile, veel vähem sellega kaasa minna. Nõukogude tingimustes nii lihtsalt ei lepitud. Apoliitiline kodanik oli võimule vastuvõetamatu ja sama hea kui natsionalist. Ainus õige kodanik oli see, kelle puhul avaldus täielik valmisolek koostööks režiimiga. Nooremate õpilaste lojaalsus algas pioneerirätikust ja vanemate õpilaste lojaalsuspiiriks oli komsomolipilet. Kes sellest aru ei saanud, sellega vesteldi – nelja silma all.

Protokollide põhjal võib järeldada, et õppenõukogu tähelepanu kuulus prioriteetselt pioneeri- ja komsomolitööle. Õppeedukus oli ka oluline, aga mitte nii tähtis nagu koondused, rivistused, aktused, seinaleht ja aruanded. Esikoha hõivasid alati ideoloogilise suunaga päevakäsud. Harvemini jõuti pedagoogikasse. Didaktika ei kuulunud üldse arutelu piiridesse.

Järgnevates päevakäskudes on ühemõtteliselt määratud Võru Linna III 7-kl Kooli ideoloogilised suunad ja kommunistliku kasvatuse praktikum: „2) õpetaja iga esinemine, iga õppetund, samuti klassijuhataja tunnid olgu kindlalt läbi mõeldud, kommunistliku kasvatuse seisukohalt koostatud, konspekteeritud ja näitliku ning illustreeriva materjaliga varustatud. Iga õpetaja, vanempioneerijuht peab kasvatama noortes nõukogude patriotismi ja teadlikku suhtumist oma kohustustesse kodumaa ees. 3) tuleb tõhustada kooli- ja pioneeriorganisatsiooni tööd. [---] 4) iga õpetaja, iga klassijuhataja peab kaasa aitama pioneeritöö sisu parandamisel. [---] 5) õpetaja ülesandeks on kommunistlike noorte kasvatamine senisest teadlikemateks ja julgemateks aktivistideks, koolitöö abistajateks ja klassivälise töö suunajateks. Praeguses kooli kommunistlike noorte organisatsioonis pole mitte kõik õpilased veel suutelised täitma kommunistlikule noorele vajalikke ülesandeid, nende ettevalmistus enne kommunistlikuks nooreks vastuvõttu on olnud nõrk, sellepärast peab pioneeride ettevalmistamisel kommunistlikuks nooreks astumisel rohkem tähelepanu pöörama aktivistile omaste iseloomujoonte kasvatamisel. 6) õpilaste kollektiivseks ja individuaalseks kasvatamiseks peab iga õpetaja ise tundma pioneeritöö vormi ja sisu, kommunistliku noorsooühingu põhikirja ja ülesandeid, olema tugev poliitiliselt.”

Tundub, et haridusosakonna inspektor Paul Üksik on andnud endast parima, kuigi tema pedagoogilist kvalifikatsiooni tähistatakse lühidalt: „kutseta”.

Otseseid direktiive õppetöö korraldamiseks me nendest protokollidest ei leia, peale ühe vihje, mis allpool on esitatud kursiivis. Haridusosakonna ringkirja kohaselt peab kool järgmisel sügisel osa võtma Võru rajooni õpetajate nõupidamisest ja päevakohasest näitusest. Koolitöö lõpuks peab igal õpetajal olema vähemalt üks omavalmistatud õppevahend (tunnikonspekt). Kõigil õpetajatel peavad olema kõigi ainete kohta tööplaanid ja kinnitatud direktori poolt (31.05.1952).

Lõpuks ometi, tahaks käsi plaksutada. Madala õppeedukuse üks peamisi saladusi, mille üle aastaid koolis pead murti, oli viimaks avastatud. Klassi tulles peab õpetajal olema tunnimaterjal tööplaani kohaselt ette valmistatud ja vajalik aine konspekteeritud. Kuid ideoloogilises uimas, mis aastate jooksul oli kooli kammitsenud, polnud sellisele mõttele jätkunud kasvupinda.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 22/06/2023 09:51:17