Luhamaa algkooli hoone enne Teist maailmasõda.

Algus 4. mai LõunaLehes.

Õppejõud otsivad tööd
Sõja eel ja ajal tegutses Võrumaal 114 kooli, kus leidsid rakendust 296 alg- ja täienduskooli õpetajat ning 66 kesk- ja kutsekoolide õppejõudu. Võru Õpetajate Seminari ja õpetajate kirjavahetuse põhjal võib järeldada, et tegelik kohataotlejate arv 1941. aastal ületas märgatavalt tegelikke võimalusi.

Avaldusi laekus mitmest maakonnast ning isegi Tartust ja Tallinnast. Avalduste ülelaekumise põhjuseks on nimetatud Eesti Sõna eksitavat teavet, milles kuulutatakse õppejõudude vähesusest Võrumaal. Tegelikud põhjused lähtusid aga Eesti Vabariigi oludest, kus aastate jooksul oli õpetajaid vallandatud teenistusvahekordade seaduse nõudel. Sõjaaja karmides oludes asusid kõik Eesti ajal vallandatud õpetajad kohataotlejate rivvi. Avaldusi kohataotlejatelt oli kümneid, kuid hädaliste aitamiseks ei olnud võimalusi. Paljudel kandideerijatel puudus õpetaja kutse ja oli neidki, kellel gümnaasium lõpetamata. Mõnes avalduses jäävad silma õigekirjavead, mis maakoolivalitsuses on alla kriipsutatud. Peamiseks komistuskiviks on osutunud „kandideerima”: „et kanditeeriksite mind?” Konkurents kohtadele oli sedavõrd tihe, et ka kutsega õppejõududele nappis tööd, rääkimata kutseta taotlejatest.

Üks kohataotlus on saabunud 9. oktoobril 1941 väliposti teel endiselt Põlva algkooli õpetajalt Piirandilt Pihkvast. Eesti Pataljoni leitnant Volrad Piirand taotleb järgmiseks õppeaastaks Põlva algkooli koolijuhataja kohta. Seniks palub leitnant jääda palgata puhkusele, kuna ta olevat „... ajutiselt tegev Pihkva Eesti Pataljonis, kus tähtsate riigi julgeoleku kindlustamise ülesannete täitmise tõttu sõjaväest vabanemine on sõja olukorras takistatud. Hiljem loodan sõjaväest vabaneda, mistõttu palun minule ülalmainitud koht reserveerida”.

Leitnandile kui endisele algkooliõpetajale pole haridusosakond saanud täielikult ära öelda. Paari napi reaga teatab maakoolivalitsus 23. oktoobril 1941 Piirandile, et õpetajakoha võib ta järgmisel, 1942/43. kooliaastal saada, kuid võtku teadmiseks, et kooli juhatajaks on Alfred Anton.

Õpetajaskonna mured ei piirdunud üksnes sobiva töö- ja elukoha leidmisega. Raskusi valmistasid piiratud liikumisvõimalused sõjaoludes, arstiabi kättesaadavus ja pereelu korraldamine. Vana-Koiola koolijuhataja Salme Värss palub 20. juulil 1941 sõja olukorrast tingitud tungivail majanduslikel ja perekondlikel põhjusil luba koolimajast eemalolemiseks 23.07.‒20.08.1941. „Lubada” on maakoolivalitsuse resolutsioon.

Sõjaseisukord on toonud segadust kõikjale, kust rinne on üle käinud. Kaustas on Luhamaa algkooli juhataja Gustav Lutsari pikk kiri maakoolivalitsusele augustist 1941, milles ta selgitab, põhjendab ja vabandab enda äraolekut Luhamaalt sõjaolude ning nendest lähtuvate takistuste tõttu. Igasugune transport on halvatud, perekond on hajutatud, side ei tööta, teadmatus lähedaste saatusest ja ootamatu terviserike on põhjustanud peataolekut. Ainsaks liiklusvahendiks olev jalgratas ei anna ägenenud põlveliigesepõletiku tõttu suuri lootusi. Ametnikke ei saa kätte ja arsti pole. Kuulduste kohaselt olevat muu hulgas kooli ja korterisse sisse murtud ning korter kohaliku kodukaitse poolt üle võetud.

Õpetaja lojaalsus kui põhiküsimus
Eesti omavalitsuse ajal oli õpetaja suurimaks vooruseks apoliitilisus ja neutraliteet parteide suhtes. Ideoloogilises koolis ei olnud neil väärtustel kohta. Apoliitilisust võidi tõlgendada kui natsionalistlikku ja vaenulikku hoiakut kehtiva režiimi vastu. Poliitilises lühinägelikkuses võis kodaniku lojaalsus võtta ohtlikke vorme. Töökoha lootuses võis lojaalsusest kujuneda ustavusvanne võimule, mis mõni aasta hiljem tähendas õpetajale Siberi-teed.

Kutseta õpetaja kohta taotlev Võru keskkooli vilistlane Helbe Karineel rõhutas kooliaegses tegevuses enda aktiivsust kodutütarde juhina. Ta kirjutab, kuidas nõukogude võimu tulekuga vanad organisatsioonid suleti, aga komnoorte organisatsiooni ta ei tahtnud astuda, sest oli nende juures „mustas” nimekirjas. Tema isa oli vangistatud jaanuaris 1941, tema pärast tuli tal tihti käia GPU-s (riiklik poliitvalitsus – toim) ülekuulamisel.

Peale selle oli Karineeli kahtlustatud kuulumises põrandaalusesse organisatsiooni. Kuulumine põrandaalusesse, st keelatud organisatsiooni, pluss kodumaa reetmine võis tähendada kümneaastast orjatööd Gulagis, nagu mõisteti Võru koolide õpilastele 1949. aastal. Uue vabaduse, st Saksa okupatsiooni saabumisega lootis 19-aastane neiu, et talle võimaldatakse koht, kus ta võiks innu ja armastusega töötada. Siis õpetaks ta õpilastele õigeid veendeid ja räägiks vabadusest, kuna endine (kommunistlik – E. K.) õpetus oli vale ja võlts.

Noor inimene kirjutas siiralt oma veendeist, kuid kergemeelselt ja mõtlemata, missugust hinda võib tema avameelsus talle maksma minna, kui bolševistlik valitsus jõuab tagasi.

Vaevalt jäi Helbe Karineeli ülestunnistus pärast sõda märkamata Võru haridusosakonna juhatajale Karl Savile, kes halastamatult rookis haridussüsteemist välja iga natsionalistlikult meelestatud õpetaja. Igatahes pole meil õnnestunud kohata hiljem Helbe Karineeli nime.

Õppejõudude ametisse vormistamisel uuriti üksikasjalikult nende sotsiaalset päritolu ja poliitilist meelsust, sidemeid bandiitide ja ülejooksikutega. Töökoha taotlemine võimude vahetuse murdejoonel nõudis suurt enesesalgamist. Kohustusliku elemendina nõuti avalduses täpseid andmeid võimalikust koostööst okupatsioonivõimudega – natsiajal bolševikega ja bolševike ajal natsidega. Orientatsioon ja lojaalsus oli esimesel kohal õppejõu värbamisel ja edutamisel.

Iga kodanik, kes pürgis riigi või omavalitsuse palgale, pidi sellega arvestama, et tal oleks vastuvõetav reputatsioon ja võimude soosing.

Nagu teada, lõpetati 1. septembril 1941 teenistuslik vahekord kõigi ametnikega. Teenistujate ametisse määramine jäi kohaliku omavalitsuse pädevusse. Otsused õpetajate kutsesobivuse kohta langetati Võru haridusosakonna maakoolivalitsuses ja esitati kinnitamiseks haridusdirektooriumile. Kahtluse korral koguti lisaandmeid politseist. Küsimus lahendati delikaatselt, sageli asjaosalist kaasamata. Kui õpetajakandidaat oli õppimise ajal kuulunud kommunistliku noorsooühingusse, ei tähendanud see õpetaja tingimusteta kõrvaldamist kutsealalt. Määravaks kujunes kandidaadi poliitiline hoiak, kui see oli olemas. Kohataotluse avalduses tuli sellest teatada maakoolivalitsusele. Kuuluvus kommunistlikku liikumisse pidi olema ausalt ja selgesõnaliselt motiveeritud.

Vastasrinda kuulunud õpetajate kohta ei esine kasutatud toimikutes Saksa okupatsiooni ajal isiklikke arveteõiendusi ega ametialaseid repressioone. A. Valsineri andmetel hukkus või hukati Võrumaal Saksa poliitilise politsei ohvrina Võru õpetaja Karl Siilivask.

Kohalik maakoolivalitsus tegeles ainult kooliolude korraldamise ja administreerimisega. Poliitilised probleemid, kui neid esines, jäid politsei valdkonda. Pealekaebamiste korral saatis maakoolivalitsus kaebekirjad lahendada kohalikku vallavalitsusse, kes koostöös kohaliku politseiprefektiga andis asjale poliitilise hinnangu. See edastati haridusosakonnale, mille alusel otsustati õpetaja kutsesobivus. Teenistujate vallandamine või keeldumine teenistusaja pikendamisest toimus enamasti kohalike elanike pealekaebamiste alusel.

Võru rajooni TK haridusosakond ja õpetajate poliitilised repressioonid

Nõukogude täitevkomitee haridusosakonna funktsioonid ei olnud nii kindlapiirilised nagu maakoolivalitsuse ajal. Administratiivsete ülesannete kõrval on haridusosakond täitnud ebamäärastel asjaoludel ka politsei ja julgeoleku funktsioone. Eesti Vabariigi ja Saksa okupatsiooni ajal kehtinud õpetajate ametisse kinnitamise kord jäi nõukogude ajal formaalselt kehtima. Kuid nõukogudeaegsest kirjavahetusest ilmneb, et TK haridusosakond võis peale administratiivsete otsuste mitte üksnes tuvastada, vaid ka fabritseerida ametnike suva kohaselt poliitilisi süüdistusi ja rakendada õpetajate suhtes mõnitavaid ülekuulamisi. Mitmel juhul on haridusosakonna juhataja otsuste kaalukeeleks tema isiklik antipaatia, mis kohati kulmineerub KGB-likuks jõhkruseks. Niisuguse jesuiitliku tööstiili poolest paistab silma Võru TK haridusosakonna juhataja Karl Savi, sündinud 1924.

Savi oli haridusosakonnas figuur, kes võis tagajärgi kartmata ignoreerida isegi ENSV haridusministri korraldusi. Haridusosakonna kirjas teatas Savi 22. juunil 1951 Võru keskkooli direktorile, et kooskõlastatult EK(b)P Võru rajoonikomitee agitpropaganda osakonnaga on pedagoogilise klassi õpilastel Elle Konksil ja Elvira Laugasonil keelatud osavõtt lõpueksamitest. Kirjades otsesed süütõendid puuduvad, kuid fabritseerimiseks oli Savil piisavalt fantaasiat.

Elle Konksi vastu on kaks süüdistust: tema mees Johannes Konksi on vabastatud pedagoogilisest tööst poliitilistel põhjustel ja tema isa Paul Vald on jäänud rinde üleminekul kadunuks.

Dokumentide põhjal oli Johannes Konksi vallandatud Navi MTK direktori kohalt mitte poliitilistel põhjustel, vaid tööga toimetulematuse pärast. Elle Konksi süüdistamiseks puudub Savil üldse igasugune alus. Isa kaotsijäämine rinde oludes ja abikaasa toimetulematus tööga ei ole Elle Konksi süü.

Laugasoni on süüdistatud tema õe arreteerimise pärast julgeoleku organite poolt eelmisel talvel ja tema ema Ode pidavat suhteid bandiidiga, mis süüdistusena on sama alusetu.

Arvatavasti pöördus Elle Konksi oma õiguste kaitseks haridusministeeriumi poole, sest kuu aega hiljem saabus Võrru Eesti NSV HMi kaadriosakonna juhataja E. Tasso kiri, kus soovitakse teada põhjust Elle Konksi õpingute katkestamise kohta. Kirjale on vastanud rajooni TK haridusosakonna juhataja asetäitja Selma Lange ja valetanud sulaselges eesti keeles, et Konksi isa oli Omakaitse juhtiv tegelane.

Järgmine kiri Tõnismäelt saabus Võrru 15. augustil 1951. HMi alg- ja keskkoolide valitsuse juhataja J. Seilentali allkirjaga kirjas palutakse teatada pedagoogilise klassi õpilase Konksi klassist eemaldamise motiivid. Vastus Võrust, mis sisuliselt kordas Lange kirja, oli sama valelik kui eelmine. Järgmine kiri Tõnismäelt saabus Võrru 29. augustil, milles haridusministri asetäitja E. Mettus nõuab põhjalikku selgitust Konksi juhtumi kohta.

Kahjuks jäi Mettuse käsk ilma tulemuseta. Tõnismäel kas ei tuntud võimu allhoovusi, mida valdas ja valitses Võru haridusosakonnas Savi, või ei leitud jõudu nii kõva pähkli hammustamiseks.

Naiivses usus otsis Elle Konksi tunnistajaid enda ja oma isa kaitseks. Ta leidis neid ja vannutas neid tulema külanõukogusse – võimu silma alla ja tõendama, et Elle Konksi isa Paul Vald ei kuulunud Saksa okupatsiooni ajal Omakaitsesse. Tal õnnestus leida ustavaid naabreid, kes seda ka kinnitasid.

Veel oli lootust, et Elle Konksil lubatakse lõpetada pedagoogilised kursused. 5. septembril 1951 teatati Võru TK haridusosakonnast Tõnismäele, et Võru keskkooli pedagoogilise klassi õpilase Elle Konksi küsimus on kooskõlastatud EK(b)P Võru Rajoonikomiteega. „Kontrollides Konksi isa okupatsiooniaegset tegevust selgus, et Konksi isa polnud Omakaitse juhtiv tegelane, mida tunnistavad kohapealsed elanikud. Isa Omakaitsesse kuuluvus on nähtavasti üles tõstetud kellegi isiku poolt liialdatuna. Fakt on see (mida ei tõenda ükski fakt – E. K.), et E. Konksi isa P. Vald lahkus kodukohast koos fašistlike okupatsioonivägedega nõukogude armee eest, jättes maha oma teenistuse kõrval omandatud ja ehitatud talukoha. E. Konksi isa töötas kodanlikul ja okupatsiooni ajal riikliku maamõõtjana.”

Ilmselt on seoste ahel just selline: maamõõtja, maareform, võõrandatud maa ja ning kaebe- ja laimukirjad oma küla rahvalt. Kohalike inimeste kaebekirju arvestati mõlema okupatsiooni ajal absoluutse tõena. Need ei kuulunud edasikaebamisele ega ümberlükkamisele. Sageli lõppes süüdistatavate elutee Venemaa laagrites.

Tähelepanu väärib kirja lõpp, kus Võru Rajooni TK haridusosakonna juhataja Savi dikteerib Eesti NSV haridusministeeriumi kaadrite osakonnale: „Juhul, kui haridusministeerium teeb korralduse E. Konksi eksamineerimiseks ja ta on suuteline pedagoogilise klassi lõpetama, ei saa Võru TK haridusosakond sm. Elle Konksit Võru rajoonis pedagoogilisel tööl rakendada.”

Nagu kirjast nähtub, ei otsustatud Võru õpetajate saatust mitte ENSV haridusministeeriumis ega politseis, vaid Võru haridusosakonnas Karl Savi suva kohaselt. Arvatavasti sai Elle Konksi haridusministeeriumist loa eksamite sooritamiseks ning lahkus siis Võrust ja asus tööle mõnda teise maakonda.

Sama teed kulges teise pedagoogilise klassi õpilase Elvira Laugasoni võitlus õpetajakutse eest. „Ma ei saa ju kuidagi vastutada selle eest, et õde oli mul seotud mingisuguse bandiitlusega, mis põhjusel on ka ema arreteeritud. Pealegi pole ma elanud õega koos enam 11 aastat ja kodus enam 6 aastat,” teatas ta avalduses. Avalduse nurgal on Karl Savi resolutsioon: „Võru rajooni haridusosakond ei nõustu Teie suunamisega pedagoogilisele tööle poliitilistel põhjustel.” Kuupäev 30.08.51.

Sänna koolijuhataja Salme Neumanni vallandamislugu on mõneti sarnane eelmistega. Võru rajooni haridus- ja kunstitööliste ametiühingu ning hariduse osakonna ühise hinde-vaidekomisjoni esimees oli sama Karl Savi. Peale fabritseeritud ideoloogiliste süüdistuste äratab võõristust komisjoni sekkumine naispedagoogi intiimellu. Neumanni vallandamist arutati 22. juunil 1951 Võrus, kus koosolekut juhatas ametiühingu esimees A. Maasik. Peale Savi olid komisjonis Eduard Juppets, Leonid Šmutov ja Erna Pops. Savi luges ette kokkuvõtte Neumanni ühiskondlikust tööst, mis on tunnistatud täiesti puudulikuks, aga pedagoogiline töö ei kerkinud kordagi komisjoni päevakorda. Neumanni süüdistati, et ta pole asunud edasiõppimisele, kuigi selleks puudus otsene vajadus. Neumann oli lõpetanud Läänemaa õpetajate seminari ja tal oli seitsmeklassilise kooli õpetaja kutsetunnistus.

Neumanni vallandamisloos oli pealekaebuses teatatud haridusosakonda ja parteikomiteesse, et Neumannil on tihedad sidemed endise TK aseesimehe Kroosikuga. Temale toetudes olevat ta elanike suhtes ähvardustega esinenud. Töö lastevanematega oli tunnistatud puudulikuks. Kooli personaliga olevat teravad intriigid. Okupatsiooni ajal olid tihedad sidemed fašistidega. Kultuurharidustöö rahvamajas ja elanikkonnas olevat puudulik. Kolhoose ei ole abistanud, saatvat üksnes nõudmisi ja käske kolhoosi administratsioonile.

Vähemalt mingi õigluse huvides oleks tulnud kontrollida kaebekirja vastavust tõsioludele, samuti jäeti selgitamata koolijuhataja kohustuste ring. Päevselge oli, et kolhoosi ja rahvamaja töö korraldamisega ei peaks ega tohiks koolijuhatajal olema vähimatki pistmist. Ainult värdarenguga haridusosakond võis nii vaimuvaese süüdistusega välja tulla. Seda ta tõepoolest ka oli, sest agronoomihakatis ei saa kuidagi olla haridusosakonna juhataja. Aga ometi sai, ja just sellest algabki kogu kommunistliku süsteemi üks häbiväärseimaid omadusi – ametikohtadega sahkerdamine.

Neumannil lubatakse jääda õpetajaametisse, kuid üksnes seal, kus Savi seda soovib. Pärast Savi saab sõnaõiguse Neumann. Ta rääkis lastevanematest, kes on abistanud kooli majanduslikult, koolipidudest laekunud sissetulekutest ja oma majapidamisest. Ühiskondliku tööna mainis Neumann laenuvoliniku kohustusi ja tööd rahvamajas lektori grupis. Haridusminister Oja olevat käinud kohal ja hinnanud Sänna kooli head tööd. Igast üritusest võtvat kool aktiivselt osa. [Saksa] okupatsiooni ajal oli Neumann töötanud politsei valve all ja olnud mõnda aega vanglas. Mees mõrvati 1941. aastal (Saksa okupatsiooni ajal – E. K.). Seda rääkis Salme Neumann komisjonile.

Järgneb naisõpetaja jesuiitlik ülekuulamine ja mõnitamine komisjoni ees.
K. Savi: „Kas jätkate ebamoraalset elu?”
Neumann: „Olen vabaabielus 1947. a ja see on lubatud.”
Savi: „Kas Teie mehe abielu on lahutatud?”
Neuman: „On olnud kaks korda küsimus kohtus arutusel, kuid pole veel ülemkohtu otsust.”
E. Pops: „Kus elab mees ja millega tegeleb?”
Neumann: „Maksab perekonnale toetust ja elab minu juures, töötab rahvakaitse komandörina.”
Juppets: „Kas see ei heida õpetajale varju, kui laostate teist perekonda?”
Neumann: „See ei ole saladus. Seda teab kogu ümbruskond.”
Šmutov: „Teie mees võetakse parteikomitee bürool arutamisele personaalküsimuses.”
Neumann: „Ma ei olnud teadlik, et ei või olla vabaabielus.”
Juppets: „Elanikkond (pealekaebajad ‒ E. K.) hindab väga oma laste kasvatajate eraelu ja ümbruskond ei lepi, et Teie mees jätab maha oma lapsed ja naise. See on teise perekonna laostamine.”
Sm. Šmutov: „Sm. Neumann on kompromiteerinud Nõukogude moraali ja eetikat. Toetan haridusosakonna juhataja ettepanekut.”

Hinde-vaidekomisjon otsustas ühel häälel: tunnistada Võru rajooni TK haridusosakonna juhataja K. Savi ettepanek õigeks ja esitada Sänna algkooli juhataja Salme Neumann ENSV haridusministeeriumile ümberpaigutamiseks õpetaja töökohale.

Väljavõtte komisjoni protokollist sai Neumann 28. juunil 1951. Mõni päev hiljem esitas ta palve, et teda jäetaks vähemalt üheks aastaks Sänna kooli õpetajaks. Ta lootis nähtavasti Savi vastutulelikkusele, kirjutades mehe traagilisest saatusest Saksa okupatsiooni ajal ja enda kannatustest nõukogude võimu eest. Kuid õpetaja lootus inimlikule osavõtlikkusele Savi puhul ei täitunud. Avalduse nurgal on Savi resolutsioon, millega jäeti Neumanni palve rahuldamata. Savi suunamisel pidi Neumann minema esialgu Navi MTK-sse. Hiljem on suunamist korrigeeritud ja uus resolutsioon suunab Neumanni Haanjasse. Ametiühing, kelle esimeseks ülesandeks oli õpetajate huvide kaitsmine, jäi sisuliselt kõrvaltvaatajaks.

Sarnase skeemi kohaselt jätkusid fabritseeritud süüdistuste vormistamised ja vallandamised.

Nagu Konksi ja Laugasoni kõrvaldamisel kursustelt, nii olid ka mitmed vallandamised tüüpilised arveteõiendused isiklikul pinnal. Poliitilised süüdistused olid üksnes ettekäändeks isiklike ambitsioonide rahuldamiseks. Kõik need fabritseeringud annavad tõepärase ettekujutuse sõjajärgse nõukogude haridussüsteemi toimimisest Võrumaal ja selle süsteemi ideoloogilisest juhtfiguurist, kelle nimi oli Karl Savi.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 18/05/2023 08:38:29