Kätte on jõudnud kevad – maa sulab ja ilmad soojenevad. Aiaomanike jaoks tähendab see seda, et käes on kevadtööde hooaeg: kuuridest otsitakse välja labidad ja rehad, ostetakse sibulaid ja seemneid ning kavandatakse peenramaid. Mälestisel või muinsuskaitsealal elavad ja toimetavad inimesed peavad nende tegevuste juures olema küll veidi tähelepanelikumad, kuid kindlasti ei piira elu koos pärandiga inimeste igapäevatoimetusi, olgu selleks siis näiteks lille- või köögiviljaaia rajamine.

Elu enne meid
Maa sees ei ole ainult vihmaussid ja kivid. Maapind võib peita endas palju rohkemat – seal leidub jälgi kunagi elanud inimeste elutegevusest, kes samamoodi ehitasid, elasid ja olid. Paljud aiapidajad on leidnud maad kaevates roostes naelu või vanaema supitaldriku tükke, mis kunagi koos prügiga aianurka kompostihunnikusse visati ning siis koos mullaga uuesti peenra- või rohumaale sattunud on. On aga kohti, kus need kunagistest elanikest jäänud jäljed ulatuvad kaugemale ajas tagasi, olles isegi sadu või tuhandeid aastaid vanad. Kohad, mis on meile teada kunagiste elu- ja tegevuspaikadena ja mis mineviku kohta väärtuslikku informatsiooni pakuvad, on võetud riikliku kaitse alla arheoloogiamälestistena.

Selliste paikade pinnases võib leiduda nii esemeid, kuid ka hoonete jäänuseid, müüre jm. Tegu võib olla näiteks sajandeid vana elukoha, matmispaiga, pühakoha, linnuse või pelgupaigaga. Sellised paigad võivad asuda tänastes linnades ja külades, põldudel, metsas, veekogudes või rabades. Hetkel on riikliku kaitse all üle 6000 arheoloogiamälestise, kuid õigupoolest tuleb igal aastal Eestis välja uusi arheoloogilisi leide ja jälgi mineviku inimeste tegevustest, millest seni teave puudus. Eestimaa ajalugu on väga rikas!

Lillepeenar pärandit ei ohusta
Kahtlemata vajab meie eellaste pärandisse suhtumine austust – see on meie ühine rikkus ja taastumatu ressurss. Me usume, et kõige paremini hoitud pärand on see, mille väärtust inimesed, kes selle keskel elavad, tajuvad ja mõistavad. Igapäevast elu saab elada ja tavapäraseid kevadisi aiatöid teha nii, et arheoloogiapärand neid ei takista ning et tööd ja toimetused ei riku maas sees olevat arheoloogilist kultuurkihti. Riigi kaitse tähendab siinkohal eelkõige seda, et pärand oleks hoitud ning ettevaatamatusest või teadmatusest ei läheks info kaduma. Iga infokild rikastab meie ajalugu ja kultuurilugu, tänu millele saame teada mineviku elu-olust, inimeste tegevusest, rekonstrueerida nende olmet, traditsioone ja teatud määral ka nende maailmavaadet ja arusaama sellest, kuidas oli õige käituda. Näiteks seda, kuidas oli kombeks matta surnuid, milliseid loomi ja taimi toiduks tarvitada või kuidas ja kuhu rajada hooneid.

Kui inimesed soovivad oma arheoloogiamälestisel või muinsuskaitsealal asuval krundil igapäevaseid aiatöid teha, olgu selleks siis lillede ja põõsaste istutamine või köögiviljapeenarde rajamine, ei ole vaja sellest muinsuskaitseametit teavitada. Kui aga selliste tööde puhul peaks maa seest välja tulema midagi sellist, mis vanaema kapinurgalt tuttav ette ei tule, tuleks muinsuskaitseameti maakonnanõunikule sellest teada anda, et arheoloogid saaksid vaadata, millega tegemist on. Kes teab, võib-olla saab siis teada, et selles aias toimetati juba keskajal! See teave ei tähenda seda, et edaspidi selles kohas enam peenart rajada ei või, kuid aiaomanik saab edaspidi ise tähelepanelikum olla.

Mis on kaevetööd?
Muinsuskaitseamet soovib kaasa rääkida, kui tehakse kaevetöid arheoloogiamälestisel, ajaloolises looduslikus pühapaigas, ehitismälestisest pargis, ajaloomälestisest lahingupaigas, kirikuaias, kalmistul või muinsuskaitsealal, samuti siis, kui seal planeeritakse kõrghaljastuse rajamist ning pinnase teisaldamist või selle juurdevedu. Nende tööde tegemiseks on vaja taotleda luba, kuna tegemist on töödega, mille käigus on suur tõenäosus, et need ulatuvad maa sees oleva arheoloogilise kultuurkihini või mõjutavad muul viisil muinsuskaitseala või mälestise väärtuste säilimist.

Kuidas aga mõista kaevetöid ja aru saada, milliste tööde puhul ikkagi luba on vaja taotleda? Kuna seadus ei anna meile ühest kaevetööde definitsiooni, peame selle tähenduse täitma võimalikult mõistlikult ja arusaadavalt viisil, mis kaitseks nii maa sees olevat kultuuripärandit, kuid samal ajal võimaldaks omanikul jätkata oma igapäevaste tegevustega.

Nii ongi kaevetööde all mõistetud tegevusi, mis ei kvalifitseeru igapäevaseks aianduseks. Sellisteks kaevetöödeks on näiteks ehitamine, tiigi või trasside kaevamine, sissesõidutee rajamisega kaasnev pinnase koorimine, aga samuti ulatuslikumate puuistandike või hekkide rajamine, mille puhul on vaja kopaga pinnast eemaldada või puude istutamiseks kraavi kaevata. Üksikuid puid koduaias võib istutada ilma loataotlust esitamata ning kui selle tegevuse käigus midagi vana ja väärtuslikku leitakse, saab sellest maakonnanõunikule teada anda. Juhul kui tegemist on muinsuskaitsealale jääva alaga, tuleb aga tähelepanu pöörata ka sellele, et haljastusviis ja puuliikide valik peab lähtuma sellest, et see oleks traditsiooniline ja sobiks ajaloolise miljööga.

Loataotlus on koostöö, mitte keeld
Loa taotlemise protsess on oma olemuselt suhtlus maaomaniku ja muinsuskaitseameti vahel, see ei ole tööde tegemise keeld. Tegu on mälestisel või muinsuskaitsealal rakendatava ettevaatusabinõuga, et ennetada seda, et tööde käigus tahtmatult pärandit rikutakse või suletakse vaateid kultuuriväärtuselikele ehitistele.

Kui omanik plaanib kaevetöid teha, aga ei ole kindel kas ta peaks selleks luba taotlema või ei tea kuidas seda teha, siis on kõige parem võtta ühendust ameti maakonnanõunikuga. Esimese konsultatsiooni ja näpunäited saab omanik kätte kiirelt, sageli samal päeval. Ka väiksemate tööde puhul ei ole kaevetöödeks loa saamine pikk protsess, see võtab enamasti aega mõnest päevast kuni nädalani. Kui aga tööd on suuremahulisemad, näiteks uue hoone rajamine, peaks varuma natukene kannatust – on võimalik, et kaevetöödeks vajalike tingimuste koostamine võtab aega paar nädalat kuni kuu. Kuid ka siis ei jäeta omanikku üksi ja arutatakse asjaolude üle, mida muinsuskaitseamet peaks tingimuste määramisel arvesse võtma.

Sageli on planeeritavatele kaevetöödele loa saamise tingimuseks see, et omanik peab leidma pädevusega arheoloogi, kes kas enne tööde alustamist maa-ala uurib või on tööde tegemise ajal kohapeal ja jälgib, kas maa seest tuleb arheoloogilisi leide, kultuurkihti või muid kultuuriväärtuslikke elemente. Vajadusel on arheoloogil õigus tööd peatada, et avastatud leidu tähelepanelikumalt uurida või ettevaatlikumalt lahti puhastada. Kui muinsuskaitseamet määrab kaevetöödele arheoloogilise uuringu, st nõuab arheoloogi kaasamist, on need tööd omanikule või töö teostajale seaduses ettenähtud viisil hüvitatavad.

Vaid mõnel harval juhul ei nõustu muinsuskaitseamet planeeritavate kaevetöödega ja soovitab plaane muuta – seda siis, kui omaniku maa-alal on kas väga rikkalik arheoloogiline kultuurkiht või arheoloogiamälestise struktuurid, mida planeeritavad tööd ohustavad. Ühtlasi on paksu kultuurkihi läbi uurimine omaniku jaoks kulukas.

Inimesed, kes omavad ja toimetavad maalapil, kus on juba sadu või tuhandeid aastaid inimesed tegutsenud, võivad olla uhked oma vara üle. Omada killukest Eesti ajaloost on privileeg, mida väärtustada ja hoida ning, miks mitte, seda pärandit ehtida erinevate värviliste lillede või söödavate taimedega. Selge on see, et iga hoolitsetud aed rikastab nii omanike kui ka kogukonna elu ja lillede kasvatamine ei vähenda maa-all peituvat arheoloogiapärandi väärtust.

 

Autor: HELENA KALDRE, muinsuskaitseameti arheoloogiapärandi osakonna juhataja
Viimati muudetud: 20/04/2023 09:42:38