Ajaloost on teada, et ärevatel aegadel mõtleb inimene rohkem sellele, et mis temast edasi saab ning samamoodi tunneb ka rahvas ning seetõttu tuleb 22. aprillil Võrru kokku esimene võrokeste kongress (I Võrokõisi kongress) mille pealkiri on „Võrokõnõ hummõn ja ülehummõn”.

Võrokesed on elanud varem veel laiemal alal, kuid tänaseks on võro keelt kuulda ning vanaaegset „aigu om“ elulaadi alles Vana-Võromaa kaheksas kihelkonnas.

Võrokesed on jäänud muistse Ugandi elanikena Ida ja Euroopa vahel sõdadele ette, üle elanud katkud ja Põhjasõja, võitnud Vabadussõjas ja käinud läbi maailmasõdade. Elanud üle võimuvahetamisi ja küüditamisi, kõiksugu usuvahetusi. Tasane, vulinat meenutav emakeel ning loodusega arvestamine, kogukondlik elulaad, vähenõudlikkus, korilus ja kasin elulaad on aidanud meil olla võroke ka täna.

Aga mis saab homme ja ülehomme?
Meie emakeelt käsitleb Eesti Vabariik jätkuvalt murraku või keelekujuna. Riiklikus õppekavas ei ole eesti, vene ja inglise keele kõrval kohta piirkondlikule keelekujule. Pangas ja muudes asutustes saab vabalt valida vene- või inglisekeelse teeninduse aga mitte võrokeelset, isegi mitte meie keelealal. Eesti Vabariik on maksnud mitukümmend aastat migrantidele kinni venekeelse koolihariduse, kuid pole pidanud vajalikuks ega võimalikuks oma territooriumil elavat põlisrahvast tunnistada, talle emakeelset haridust võimaldada. Poliitiline korraldus ei anna võrokestele piisavalt võimalusi minna oma vajadusi kaitsma Toompeale, sest valimissüsteem on tehtud selliselt, et on võimalik meie valimisringkonda saata parteide esindajad hoopis Tallinnast, inimesed, kel pole muud tihti muud huvi, kui hääli koguda.

Võro kongressi „Hindämäärämise eelnõu” on sisult enda määramine põlisrahvana Eesti Vabariigi koosseisus. Vastupidiselt levitatavatele hirmujuttudele võrokeste ühinemisest Seto Kuningriigi, Pihkva rajooni või Aluksne novadsiga on kõik eelnõud kindlalt köidetud Eesti Vabariigiga. Aga me oleme rahvas oma keele, maailmanägemise ja territooriumiga ning meil on sellele kõigele sisuliselt õigus ka konstitutsiooni järgi.

Meile teevad muret keskkonna hävitamine, ebamõistlik metsamajandus, põldude mürgitamine mida võimaldavad praegused seadused.

Eesti paistab liikuvat sõjalis-majandusliku diktatuuri poole. Põlisrahva loodust üritatakse rahaks teha üle Eesti. Maade võõrandamine, talude hävitamine, maade rekvireerimine tuuleparkide ja sõjaliste objektide jaoks on võtnud enneolematu ulatuse. Maastiku ümberkujundamise ambitsioon meenutab juba Stalini aegu.

Põlisrahva õiguste järgi on põlisrahval õigus otsustada oma maa üle. Nursipalu maa kohta tegi valitsus otsused ilma kohalikke omavalitsusi informeerimata, rääkimata läbirääkimistest. Senini oleme kuulnud ainult fraasi – rohkem peab selgitama. Kuid selgitusi ega analüüse ei ole tulnud avalikkuse ette. Ainult hirmutamine, probleemi vähendamine ja vaikimine, ignoreerimine, enne seaduste jõustumist metsade langetamine ja ehituste projekteerimise ning teede ehitamine sohu – nagu Peterburi linn! Meil on põlisrahvana õigus oma metsale, maale, maavaradele, loodusele. Loodus ja loomakaitse kõrval on tarvis ka inimesekaitset. Perevägivalla kõrval tuleb pöörata tähelepanu ka riigivägivallale.

Eelpoolkirjeldatud olukorda arutades otsustasid võro keele, kultuuri, keskkonna oma maa ning võrokese saatuse pärast muretsejad luua võrokeste kongressi korraldamiseks Asutava Kogu.

Kongressile kutsutakse saadikud kõigist Vana-Võromaa kihelkondadest. Külade, seltside, valdade, asutuste, kooride, teatrite, firmade, koolide, kõikvõimalike koosluste esindajaid saab valida delegaatideks.

Delegaadi valimise kord, eelnõud ja päevakava ja muu hariv ning vajalik on üleval kodulehel vorokongress.ee.

Ootame Eesti Vabariigilt võrokeste tunnistamist põlisrahvaks kõigi sellest tulenevate õigustega ning kõigi võrokeste kokkuhoidmist ja koostööd, et meie keel kõlaks, põld toidaks, mets varjaks, maa oleks meie ja me oleksime endana olemas homme ja ülehomme.

 

Autor: KAUKSI ÜLLE
Viimati muudetud: 20/04/2023 09:26:08