Himars. Foto: Robert Markus Liiv

„Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.” (Matt. 5:9, Jeesuse mäejutlus)

Rahumeelne meeleavaldus Tallinnas Toompeal 8. veebruaril kell 11.00. Inimesed kogunevad, loevad Võrumaa apelli, lähevad laiali. Põliselanikule vääriliselt. Ameerika indiaanlased kogunevad kord aastas kokku pow wow'ks – indiaani keeles suur päev. Tantsitakse rituaalseid tantse, loitsitakse, olen osalenud ühel. Indiaanlased omavad rahu, rahulikku kannatust. Näiteks. Üks indiaanlane käib iga päev seismas traditsioonilises riietuses Los Angelese kesklinnas Staples Centeri ees. Seisab. Iga päev natuke. Ta ootab. Kuni kõik halb otsa saab tema maal. Meie ja meie tulevased põlved ei jäta Nursipalu ning Võrumaad saatuse hooleks. Seisame. Laulame. Oleme ja Elame. Natuke kannatame. Ja ei kaota LOOTUST!

***

„Himarsi sisseõnnistamine”
Jüri Pallo poolelijäänud filmistsenaarium.

Tegelased
Mitmikraketiheitja meeskond:
1. Eesti kaitseväe juht kindral Herem
2. välipreester oberst Otto Katz
3. reamees Švejk, autojuht

Esimene pilt
Brüssel, NATO peakorter. Välipreester Otto Katz saab Eesti kaitseväe juhilt kutse tulla sisse õnnistama uut Himarsit.

„Kus siis Eesti enda sõjaväekaplanid on?” küsib Otto Katz.
„Vallandasin,” kõlab kindrali vastus.
„Õigesti tegite, sõjaväevaimuliku amet ei sobi igaühele, ma tulen koos oma tentsiku Švejkiga, tema armastab masinaid, on ka minu isiklik sohver,” võtab Otto Katz kutse vastu.

Teine pilt
Tallinn, kindral Herem isiklikult Tallinna lennujaamas Otto Katzil ning Švejkil vastas.

„Kus siis meie pühitsetav maimuke on?” uudishimutseb Otto Katz.
„Tapal, me sõidame Tapale,” lausub Herem külalisi mugavasse bussi saates.
„Tapale me ei lähe kohe kindlasti! Nii koleda tähendusega nimi, kas ilusama nimega linnu Eestis teisi ei ole?” on välipreester Otto Katz resoluutne ja hakkab maha rahustama Švejki, kes on istmel nihelema hakanud.

Kindral Herem on portsu otsa sattunud. Nii kauged ja kuulsad külalised, milline häbi, kui Himars Tapal sisse õnnistamata jääb.

„Hea küll. Kohe kui oleme Tapale kohale jõudnud, võtame Himarsi ning sõidame sellega kõik kolmekesi koos Võrru. Ilusa nimega linna. Looduskaunisse, võluvate järvedega maale. Puhta õhuga kohta, külalislahkete võrokeste mano,” rahustab kindral külalised maha.

Kolmas pilt
Tapa, Himarsi sõit Võrru.

Švejk on kõige õnnelikum, kui esimest korda Himarsit näeb. Ta jookseb nagu väike laps mitu korda ümber sõjamasina, imetleb selle suurust, hindab gabariite, lõpuks ronib kähku rooli taha ja juba ongi masinal hääled sees. Milline muusika!

„Mis te veel ootate, sõidame!” unustab Švejk alluvusvahekorra, määrustiku, et ta on kõigest reamees.

Välipreester Otto Katz on obersti (kolonel) auastmes, kindral Herem kõige kõrgem. Kõik on Švejkil hetkega unustatud. Reeglitel, määrustikul põhinev maailmakord ja ka sõjavägi on uppi löödud, uus aeg saabunud. Milline rõõm, milline joovastus!

Švejk ise juhib Himarsit, Otto Katz ning kindral Herem tema kõrval kabiinis. Nii kolmekesi kihutatakse kiirust ületades Võru poole. Vastutulevad autod vilgutavad tulesid, et olge ettevaatlikud! Politsei mõõdab kiirust, saate trahvi. Ei. Miski ei morjenda meie toredat reisiseltskonda. Politsei peab seda liiklusvahendit austama, meid nähes kulpi lööma, tunnevad kõik kolm samaaegselt ühte mõtet mõtlemas.

Neljas pilt
Võru.

Võrru jõudes soovib kindral edasi sõita Nursipalu laskeharjutusalale, kuid nüüd sekkub välipreester Otto Katz ja käsib auto parkida Võru Katariina kiriku peaukse ees.

„Olemegi kohal. Siin ma pean püha missa,” on Otto Katz otsustanud.

Švejk ja Otto Katz väljuvad autost. Švejk aitab välipreestrit riietumisel.

„Mida te krutite seal kindral Herem?” küsib Otto Katz.

Herem näpib Himarsi juhipaneelil igasugu värvilisi nupukesi. Neist mõned klõbisevad nagu mänguklotsid.

„Ma alustan kohe püha talitustega, näete, kuidas Švejk on juba valmis ja ootab!” hurjutab Otto Katz Heremit.

Švejk seisab truualamlikult Otto Katzi ees, silmad õnnistatud ilmel taeva poole tõstetud.

„Leidsin mikrofoni! Meil on autos valjuhääldi ka, justkui raadiobuss kohe!” kiidab Herem Himarsit.
„Palun, rääkige nüüd,” ulatab kindral Otto Katzile mikrofoni.
„Habacht!” („Valvel!”, saksa k) hõikab välipreester Otto Katz mikrofoni.

Katariina kiriku katuselt tõuseb tuviparv hirmunult õhku ja lendab ära.

„Mina, Neitsi Maarja, Jeesuse Kristuse ja Issanda Jumala enda esindaja, alustan seda püha talitust Himarsi sisseõnnistamiseks,” alustab Otto Katz.

Jutlus räägib sellest, et Eesti oli varem kaitseta ja paljas. Inimesed pidid käima kirikus Jumalat palumas, lootma, uskuma kõigest väest. Otto Katz räägib sellest, et ristiusk on orjade usk, vaeste, rõhutute usk. Armuliste riigijuhtide poolt lubatud. Isegi soositud, et rahvas kuuletuks võimule. Eriti on usk hea vaestele.

 

„Võrumaa, Eesti vaeseim piirkond on nüüd oma õnnistuse kätte saanud, palun vaadake kõik! Himars. Jõud. Üleolek! Siin on teie jumal, kummardage teda!” on Otto Katz eriti heas hoos.

Otto Katz ei märkagi aga seda, et vahepeal on kindral Herem jutluse ajal hakanud tegelema kõrvaliste asjadega. Kindral uurib ja koputab ennastunustavalt üht musta kasti pealkirjaga „Do not touch” ...

Mis edasi sai ... Edasi kirjutab juba Jaroslav Hašek pilvepiiril.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Autor: JÜRI PALLO
Viimati muudetud: 16/02/2023 08:33:34