Meie Eesti poliitikat iseloomoomustavad minu arvates vähene kaalutlemine ja liigne tormakus.
Vanasõna tõdeb, et „enne mõtle, siis ütle!“ Öeldu on aga sageli nagu lihtsalt osa kehavedelikust, mille sülg suhu tõi ja millel mõtlemisega mingit seost ei ole.

Oskar Luts paneb Kiire kive veeretama ja Lible laulab samas aia najal, et „elab armastuse vägi, olgu vastas kasvõi mägi“. Kivide vastu mäge veeretamine ei ole eriti ratsionaalne tegevus. Ratsionaalseks muudab tegevuse eesmärk, milleks on Kiirel lootus saada Tootsi käest mõisavalitsemise praktikat, et selle najal Teelet kosida.

Kiir muidugi ei mõtiskle töötuhinas selle üle, kas Teele poolt temale püstitatud ülesanne ka sihile viib. Ta ei saagi seda teada, sest ratsionaalse ülesande lõppeesmärgis on piisav annus Teele poolt sinna sisse pandud irratsionaalsust – emotsiooni.

Meie kiiretes, efektiivsetes ja ratsionaalsetes otsustes on samuti piisav annus irratsionaalsust. Seda nii üksikisiku kui ühiskonna tasandil. Harva küsime, milleks päriselt see üks või teine ja kuhu eesmärk välja viib?

Nivelleeruv süsteem nimega demokraatia
Mistahes inimkooslus, olgu kogukond, riik või veel suurema kogum, toimib üksikisikute ühtlustamise põhimõttel. See töötab nagu mingi matemaatiline valem, kus leitakse osalejate aritmeetiline keskmine.

Nivelleeriv valem saab toimida aga vaid juhul, kui kõik „liidetavad“ on enam vähem võrdse kaaluga. Näiteks demokraatlikus süsteemis on igaühel üks hääl. Tulemus on nende keskmine.
See üleüldine keskmine tegelikult ei meeldi enamusele. Juba Platon kritiseeris otsedemokraatiat, kus sageli tekib retooriline kõlakoda. Ühe inimese või inimgrupi hääl võimendub ja mõjutab oluliselt teisi ning seetõttu kogu tulemust.

Et seda otsedemokraatia viga vältida, on vaja veel suuremat ühtlustamist keskmise poole. Selle tagab esindusdemokraatia. Otsuseid teevad esindajad, kes tavaliselt esindavad oma valijate keskmist vaadet. Seega iga hetk valitseb meid keskmise keskmine.

Selline ühtlustamine on taganud Euroopa demokraatliku tsivilisatsiooni säilimise. Euroopa ühtsesse suppi paneb üks või teine kooslus aeg-ajalt piisava annuse vürtsi või tõrva. Kahel korral Saksamaa I ja II maailmasõja näol, nüüd Venemaa Ukraina sõja näol. Väiksemaid piprateri on puistatud igast riigist. Olgu selleks näiteks 1968. aasta vasakpoolsed meeleavaldused Prantsusmaal või hiljem isa ja tütar Le Peni juhitud paremäärmuslus.

Miks see meile ei meeldi?
Me isiklikult ei ole mingi keskmine ühiskonna liige. Või kui isegi juhuslikult seda oleme, ei meeldi meile siiski see keskmine. Me samastame end pigem kas Reformierakonna, EKRE, Keskerakonna, Eesti 200, Isamaa või sotsidega, aga mõned ka roheliste või parempoolsetega.

Kuigi enamik neist on viimaste aastate jooksul võimul olnud või on praegu, siis tekib küsimus, miks kõigele vaatamata on meil paras annus rahulolematust?

Seda seepäras, et üksikult headest komponentidest supp ei pruugi maitsev olla. Riigi kokaraamatus on palju retsepte, igal erakonnal enda oma, teadlastel enda retseptid ja ametnikel kolmandad. Kokk tuleb aga ikka see va keskmine.

Mageda supi maitsmine
Maitseme siis natuke seda suppi, mille oleme kokku keetnud. Tõstame viimase viie aasta potikaane kergelt üles.

Kuna kõige kauem ehk 2005-2016 ja nüüd taas viimasel aastal on jäme ots valitsuses olnud Reformierakonna käes, on ka riik kõige enam selle partei nägu.

2016-2019 oli jäme ots Keskerakonna, SDE ning Isamaa ja Res Publica Liidu käes. Seejärel valitsesid paar aastat koos Keskerakond, Isamaa ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ehk EKRE. Lõpuks poole käesolevast aastast Reformierakond ja Keskerakond ning teise poole aastast praegune Reformierakonna, Isamaa ja sotsiaaldemokraatide valitsus.

Reformierakond on valdavalt hoidnud lihtsat ja ühtlast maksusüsteemi, eelarve tasakaalu ja sarnaselt ka üsna ühtlast toetuse süsteemi. Tänu sellele ei ole riik võtnud suuri laene.

Isamaad iseloomustab tulumaksuvabastuse maksuküüru juurutamine ning teise pensionisamba lammutamine. Sotsiaaldemokraadid viisid oma liiase karskluspoliitikaga riigieelarvest välja jupi alkoholiaktsiisi. Keskerakonnal läks aur koroonakriisi klaarimisele ja EKRE ohjeldamisele. Viimane konkureerib Isamaaga alkoholiaktsiisi langetamise ja kütuseaktsiisi vähendamise pärast, aga ka teise pensionisamba kaotamist peavad nad oma teeneks.

Vali vali mind, aga mitte riiki
Poliitika ongi inetu, sest me ise soosime seda inetust. Seda läbi oma kiire ja kaalutlemata mõtlemise. Hetkementaliteet on valdav nii isiklikus elus, ühiskonnakorralduses kui poliitikas.

Vaid mõnikord on tahtejõudu seda väärata. Isiklikus elus on selliseks motivatsiooniks tervis, soov parem välja näha või pikemalt elada. Nooremana inimene sellele nii väga ei mõtle. „Ah ma suren niikuinii enne pensionile minekut ära,“ on nooremate levinud vastus, kui räägime teisest pensionisambast või sellest, et hooldekodukohti peaks riik toetama.

Meie riik on väga noor ja sestap ka noorepärane mentaliteet, kus järele mõtlemine ning pikk planeerimine ei ole populaarne. Seda teavad ka poliitikud ja sestap ei juleta ega taheta asjadest rääkida nii, nagu räägiks vana ja tark hõimupealik: kaalutletult, mitu korda järele mõeldes. Selline hõimupealik, või filosoof, nagu ütles nende kohta Platon, ei saa väga sageli demokraatlikus korras piisavalt hääli. Pika plaani hääl jääb emotsionaalsete loosungite varju, sumbub.

Platon seepäras arvas, et demokraatia ei ole parim riigikorraldus. Me oleme 1500 aastat hiljem temast targemad. Demokraatial ei ole alternatiivi. Küll aga on ühiskonnas vaja platoonilisi filosoofe, kes selgitavad, selgitavad ja veel kord selgitavad. Nad ei ole sageli poliitikud, sest demokraatia neid ei soosi.

Valimised peale valimisi
Oleme olukorras, kus päris valimised toimuvad alles peale valimisi. Peale valimisi on poliitikud sunnitud reaalsusele otsa vaatama ja alustama tõsist maksudebatti. Rahandusminister näeb halba pilti juba praegu: 2023. aasta eelarve on 2,6% struktuurses puudujäägis, nominaalne on veel suurem. Kulud kasvavad. Kaitsekulude viimine üle miljardi, energiatoetused 200 miljonit, lapse- ja peretoetuste tõus 170 miljonit, õpetajate, politseinike ja päästjate palgad, aga ka keskmise pensioni ehk 704 euro tulumaksust vabastamine. See kõik on reaalsus. Paremas seisus pole „riigi lapsed“ ehk omavalitsused, kes peavad riigiga palgatõusus sammu pidama ja on praktiliselt pankroti äärel. Ka jääb ministril mainimata veel kriitiline ja kasvav alarahastus tervishoius ning majandusraskuse ajal riigi tuge ootav ettevõtlus.

Kus on maksutargad?
Ilma maksudeta raha ei saa. Ka ei saa öelda, et meil ei ole tarku valikuid välja pakutud. Üks selline tarkade ettepanekute kogu on Arenguseire Keskus. Kevadel andsid nad välja oma ettepanekud tulevikukindla maksustruktuuri arvutuste metoodika näol. Seal on laual mitmed maksutabud nagu astmeline tulumaks, ettevõtete tulumaks, kubatuuri ja läbisõidu põhine automaks ja vara maksustamine.

Samas ei pea ükski maks olema loll ja üleüldine. Ettevõtete tulumaks sisaldaks maksukrediidi võimalust teadus ja arendustegevusele ehk sinna pandud raha vähendab maksu.

Automaks ei maksustaks niivõrd inimesi, vaid nende egosid ehk autosse valatud tonne ja hobujõude. Kui näiteks minu naabri Volkswagen Passati 2020. aasta mudel 140 kW ja 132 g CO2 km kohta maksaks arvutuse järgi aastas 109 eurot, abikaasa Toyota sama aasta hübriid (bensiin), 72 + 37 kW, 83 g CO2 / km aga aastas 37 eurot. Erandid suurtele meredele ja hajaasutuse elanikele on loomulikud.

Astmeline tulumaks jälle vähendaks ebavõrdsust. Probleem, et kõrgem aste võtab suurema sissetuleku puhul ära motivatsiooni, on tasakaalu otsimise küsimus. Suurem sissetulek on üsna otseses seoses elustiiliga, mis tavaliselt tähendab veel rohkem tarbimist. Ka riigi hüvede tarbimist. Kasvõi näiteks kultuuri. „Aga ma maksan tarbitud kultuuri kinni“ ütleb selle peale kõrgem maksuaste. Tühja ta maksab. Teatrid, muuseumid ja kontserdisaalid vajavad lisaks piletitulule ka riigi toetust, mis tuleb meie kõigi taskust.

Vajame veidi rohkem solidaarsust. Astmeline tulumaks ainult ebaõiglust ei kaota. Ettevõtjatel on kombeks makse optimeerida ja saada vähe palka, aga sõita ettevõtte autoga, saada dividende ja muid omanikuga setud hüvesid. Või siis lihtsalt OÜ-tada.

Nüüd võib vastu öelda, et me maksame ka dividendide pealt maksu. Nõus, aga mitte sotsiaalmaksu. Streikiv Tartu kultuuritöötaja, kes alles loodab hakata saama 1300 eurot palka, maksab siis haigekassale meditsiini ülevalpidamiseks ja pensionikassale vanemate pensioniks täpselt poole rohkem kui tema sõbranna, kes saab 654 eurot miinimumpalka ja teise 654 EUR dividenditulu.

Nii palju siis riigi tuludest või nende puudumisest.

Riik tehnoülevaatusele
Muidugi peab rääkima ka riigi kuludest. Palgakasv on paratamatu, sest meie II pensionisambast välja võetud ja nüüdseks „investeeritud“ (loe: enamal juhul kulutatud) raha andis inflatsioonile kohe alguses hoogu juurde. Eesti oktoobrikuine 22,5-protsendine inflatsioon oli eurotsooni 10,6 protsendi kõrval rekordiline.

Ka ei taha me rääkida riigisektori kasvamisest, sest Euroopa liidu raha tahab kasutamist ja bürokraatia vohab senikaua, kuni seda vohada lastakse. Omaette nõiaring. Marju Lauristin soovitas hiljuti, et riik peaks minema autoga sarnaselt tehnoülevaatusele, kus selgub, et on palju roostet ja seejärel see liigne korrosioon hoolduses maha lükata.

Aga sellest kõigest poliitikud valimiste ajal ei taha rääkida. See ei too hääli. Hääli toob veelgi odavam elektri hind, kõrgem pension ja madalam tulumaks. Nii on kõik erakonnad valimiste ajal kui gaase täis ja söövad leevenduseks hoolega Espumisani. Peale valimisi aga minnakse pimesoolt opereerima, nagu oligi diagnoos.

Mis nõu aitab? Tuleb küsida õigeid küsimusi, rohkem. Tuleb küsida, kust raha tuleb ja kuhu läheb. Tuleb seda endalegi enam selgeks teha.

„Ah mis mina, lihtne valija oskan.“ Õpid, talupojamõistus aitab kõige enam. Ja kui ei oska, siis vähim on see, et mitte minna kaasa suurte parteide vastastikuse kemplusega. Nemad kemplevad kindlasti sinu häälte pärast. Väiksemad parteid kemplevad ka, aga nad on väiksemad ja võivad saada kaalukeeleks. Kaalukeeleks valimistel, mis tulevad peale valimisi ja kus tulevad lauale maksudebatt ning valitsuse moodustamine. Tulemus on ikka nivelleeritud keskmine, aga rohkem või vähem tark keskmine.

 

Autor: JAANIS PRII, poliitikavaatleja, SDE liige
Viimati muudetud: 12/01/2023 10:29:53