Muinsuskaitse tõrvikukandja ja nimeandja Trivimi Velliste.

Muinsuskaitse Selts tekkis 1987. aastal esimese omaalgatusliku organisatsioonina nõukogude ikkesse surutud Eestis. Selts sai alguse käputäie noorte kodulooharrastusest Tallinnas ja levis kevadise kulutulena üle kodumaa, paisudes rahvaliikumiseks, mida 40 aastat valitsenud punavõim ei suutnud lämmatada.

Kaks aastat tagasi oli Venemaal võimule tulnud tundmatu Gorbatšov, kuna vikatimees oli Kremlis armutult niitnud Lenini jüngrite päid. Gorbatšov püüdis Nõukogude Liitu päästa lähenevast hukust, mida põhjustasid majanduslik langus ja iganenud poliitika. Tema uuenduspoliitika ehk perestroika nägi ette sõnaõiguse laiendamist kohalikele majandus- ja kultuuriasutustele. Piiramatu võimu ja käsutäitmisega harjunud parteiorganid suhtusid „uutmisse“ ettevaatliku vaenuga.

1987. aasta märtsis lugesid Võru keskkooli lõpetanud Mati Vilu ja Ants Pindis kultuurilehest Sirp ja Vasar midagi muinsuskaitse kohta. Tuli tahtmine midagi ka kodulinnas käima panna. Peeti nõu kunagiste koolivendadega, kes olid juba elukogenud: Are Jäger, Aivo Hütsi, Jüri Tammsaar, Andres Suss. Madis Liivet oli jõudnud juba EPA lõpetada. Kaua me peame elu kõrvalt vaatama ja vaikima? Asutati Võru Muinsuskaitse Klubi, esimeheks valiti Ants Pindis, kes Tallinnas elades oli tutvunud noorema põlvkonna ajaloolastega. Klubisse suhtus pooldavalt kultuurimälestiste inspektor Vaike Kupp, ruume lubas kasutada Võru koduloomuuseum.

Võrumaa teise linna Antslasse jõudis muinsuskaitse sõnum Kalle Elleri kaudu. Muinsuskaitse klubi asutati sinna samal kevadel nimega Urvaste Muinsuskaitse Klubi (MKK), kuna Antsla kuulub Urvaste kihelkonda. Esimeheks valiti rahvapillikapelli dirigent Karl Sibul, aseesimeheks tuletõrjekomando ülem Valdur Raudvassar – mõlemad Vene vangilaagris olnud, esimene Eesti ohvitserina, teine põrandaaluse vastupanutegelasena. Juhatusse kuulusid Kalle Eller, metsnik Kaido Kama, zootehnik Jaan Pulk, kirikuõpetaja Villu Jürjo. Antsla keskkooli direktor kuulutas: kes kooliperest muinsuskaitsesse asub, heidetakse koolist välja. Antsla kultuurimaja suhtus muinsuskaitsesse pooldavalt.

Kalle Elleri kaudu kandus muinsuskaitse sõnum ka Karula kihelkonda, mis oli Vabadussõja järel liidetud Valga maakonda. Samal aastal moodustati Karula muinsuskaitse klubi, mille esimeheks valiti kunagise rahvavalgustaja poeg Rein Puudersell ja ametit jätkas tänaseni Vaike Puudersell. Klubisse kuulus Lüllemäe aleviku haritlaskond, aga ka Karula juurtega teenekas koduloo-uurija Helbe Merila-Lattik.

Muinsuskaitse liikumine kandus üle Piusa ja Mädaoja Setomaale, leides ees viljaka pinna. Meremäe keskkooli lõpetanud Aare Hõrn oli tutvunud Võru klubi tööga ja rääkis sellest kodumail. Innustusid Obinitsa raamatukogu juhataja Liidia Sillaots, Raimu Remmel, agronoom Voldemar Rannasta, endine leegionär, metsavend ja poliitvang Jakob Ellervee. Kuna Setomaal kihelkondi pole, aga omaette maakond on, otsustati luua kohe Seto Selts, mis kuulub Eesti Muinsuskaitse Seltsi alla. Seltsi asutamiskoosolek toimus 25. oktoobril 1987 Petseri Eesti keskkoolis. Esimeheks valiti Aare Hõrn, aseesimeheks Mare Piho.

Põlvas kujunes muinsuskaitse tulek dramaatilisemaks – punavõimud olid „uutmisi“ ägedamalt tõrjunud kui mujal, kuid kukkusid ka laialdasemale ühiskondlikule aktiivsusele. Kui võimudel õnnestus nurjata asutamiskoosolekud Põlvas, koguneti ööpimeduses veidi kaugemale Karilatsi koduloomuuseumi, kus oli usaldusväärne ametnikkond. Karilatsi nimi jäädvustati ka asutatud muinsuskaitseklubi nimeks. Esimeheks valiti Põlva ajalehetoimetaja Andres Reimer, asutajaliikmed olid Andres Roio, Mari Juszar, Tiiu Niinemägi, Külli Ots, Rein Raudam, Ado Kotisse, Ülo Varik. Klubi liitus Võrumaa Muinsuskaitse Seltsiga.

Vana-Võrumaa pinnal – Räpinas, Kanepis, Vastseliinas, Rõuge kihelkonnas – oli koondunud 1987. aasta lõpuks hulk muinsuskaitsehuvilisi, kes ei jõudnud veel klubidena registreeruda.

Võrumaa Muinsuskaitse Selts asutati 5. detsembril 1987 Võrus Kandle majas registreeritud klubide 29 delegaadi poolt. Koosolekule ilmus ka rajooni kultuuriosakonna juhataja. Seltsi esimeheks valiti Valdur Raudvassar, aseesimeheks Ants Pindis. Sain valituks tänu KGB-le, kes „vestlustel“ olevat igaühelt küsinud: „Kas Raudvassarit tunned?“. Mina Võru inimesi ei tundnud, kuid vastavalt aja vaimule otsustasid nad valida mind. Koosoleku lõpusõnad ütles kultuuriosakonna juhataja: „Te võite nüüd valida, keda tahate, kuid ega seda veel kinnitata.“

Eesti Muinsuskaitse Selts, mis ühendas kõiki muinsuskaitse ühendusi, loodi Tallinnas ametiühingute majas 12. detsembril 1987. Sinna kogunesid esindajad kõikidest muinsuskaitse seltsidest ja klubidest üle kodumaa, see oli nagu parlament riigi hävitamise poolsajandi järel. Erinevate maanurkade ja elukutsete esindajad rääkisid kõnetoolist, mis toimub Eestis ja mida oleks vaja, et Eesti rahvas jääks püsima.

Esimesena sai sõna 67-aastane Villem Raam, rahvusvaheliselt tuntud teadlane, Eesti Kunstimuuseumi direktor, kes arreteeriti kohe nõukogude võimu tulekul ja oli 15 aastat Venemaal vangis. Ta meenutas ärkamisaega 19. sajandil, seltside loomist ja oma kultuuri vajadust, mida nüüd tuleb kaitsta – mitte plakatite, vaid mõistmise ja kiindumusega. Trivimi Velliste rääkis muinsusmälestiste kaitsmiseks ette võetud sammudest. Seda ei saa jätkata rahvast kaasamata, mis tähendab ühiskonna demokratiseerimist. Tartu ülikooli NSVL-i ajaloo professor Sulev Vahtre rõhutas: ajalugu ei saa läbi muinsuskaitseta ega vastupidi. Aga meil pole enam Eesti ajalugu 40 aastat – ei teadmisi, ei õpikut. Kelle huvides – jäägu siin nimetamata, aga fakt jääb faktiks.

Arheoloog Vello Lõugas meenutas, et Lenin lubas idee huvides liitu või vanakuradiga, aga meil kardetakse juba kirikutki. EPA professor Jaan Lepajõe juhtis tähelepanu sellele, et meil häbenetakse Eesti nimegi, kõik on vabariiklik. Järvamaa esindaja kaebas Paide muuseumi ruumipuuduse üle, millele EKP rajoonikomitee vastanud: visake siis vanemad eksponaadid välja. Suure-Jaani esindaja rääkis, et taotlevad Lembitu kuju tagasi paigutamist ja parteikomitee viis läbi ka rahvaküsitluse: 87% oli poolt, sammas koos Läti Hendriku tekstiga – 32% oli poolt, 0,8% arvas, et sammast pole vaja. Partei tuli vastu rahva soovile: sammast pole vaja! Saal mürises aplausist.

Sõnavõtud järgnesid ka pärast lõunasööki hilisõhtuni. Keegi ei tüdinenud kuulamast. Saadi teada, millisel maal ja ajal elame, kes meid valitsevad. Saime kuulda kirjanikke, teadlasi, kunstnikke, keda loomingust tundsime. Siin aga kuulsime, et nad mõtlevad nagu meiegi, kannatavad vale ja vägivalla all nagu kogu Eestimaa.

Kell 20 jõudis kätte päevakorra viimane punkt: valimised. Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimeheks sai Trivimi Velliste, auesimeheks Villem Raam. Ühehäälselt kinnitati volikogu, mille nimekiri oli juba päev varem kokku pandud, hommikul lisatud veel kaks nime – Juri Lotman ja Valdur Raudvassar. Polnud ka professorihärra punavõimudele meele järgi.

 

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 12/01/2023 10:16:03