Küsitlus

Kas teil oleks kasu tasuta sõidust maakonnabussiliinidel?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Abipolitseinikud on huvitatud panustama turvalisusse, miks keelata neile seda?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Lõuna prefektuuri vanemkorrakaitseametnik Varbo Maandi oma kabinetis, kust riiulite pealt võib nii mõndagi huvitavat silma hakata. Foto: Aksel Lõbu

„Nad on hullud. Heas mõttes. Nende panus turvalisuse tagamisel on väga suur,” iseloomustab politsei rühmajuhina äsja lõpetanud Lõuna prefektuuri teabebüroo vanemkorrakaitseametnik Varbo Maandi abipolitseinikke.

Veidi rohkem kui tunni jooksul, mis me veedame rääkides, käib kohal mitu vabatahtlikku, ka telefon laual annab korduvalt märku abipolitseinike suhtlemissoovist. Vabatahtlikele, kes käivad politseiga patrullimas, tagavad liiklusohutust, abistavad koolituste korraldamisel ja veel palju muugagi, jagub Maandil ainult kiidusõnu.

Abipolitseinikest rääkides tekib inimestel ikka ja jälle küsimus, kas riik üritab politseinike pealt kokku hoida või neid asendada. Varbo Maandi tõstatab vastukaaluks küsimuse: abipolitseinikud on ise huvitatud tasu saamata tulema vabatahtlikult panustama turvalisusse – miks keelata neile seda?

„Jah, võib ju minna rahvatantsu tantsima, võib minna kaitseliitu metsa möllama või marke koguda. Aga paljud tahavad midagi reaalset teha, millel on veidi rohkem käega katsutavat kasu. Vaat tahangi minna ja Võru Folgil turvalisust tagada, tahangi jalgsipatrullis ringi käia ja tagada turvalisust. Tahan spordivõistlusel seista vihma käes ristmiku peal. Tahan käia patrullis, olla öö otsa üleval, kakelda joodikutega, neid läbi otsida. Sest teisi aidates tunnevad nad ennast kogukonnale vajalikena. Inimesed tahavad seda teha, miks neile seda keelata?” küsib Maandi veidi ka politseitöö ebameeldivaid nüansse sarkastiliselt ära märkides.

On ülesandeid, kus vajatakse sellist abi, mis ei eelda politseiniku pädevust. „Kui me räägime selliste lühiajaliste ja mitte eriti suuri spetsiifilisi teadmisi või oskusi nõudvate ülesannete täitmisest, miks me peaksime panema sinna koolitatud, relvastatud politseiniku? See oleks see moment, kus riik saaks hoopis raha kokku hoida. Päris politseinikke ei saa päris lõpmatuseni ära kaotada. Vabatahtlikkus annab pigem kogukonnatunnet juurde,” leiab ta.

Noored näitavad huvi

„Tundub, et abipolitsei teema on tõesti hakanud populaarsemaks muutuma. Mis väga head meelt valmistab, et just nimelt noorte hulgas. Kui ma praegu vaatan viimati abipolitseinikuks hakanuid Võrus, siis need viis, kes said alles vana-aasta lõpus abipolitseinikuks, on kõik noored inimesed,” rõõmustab Maandi.

Noorimad Võru abipolitseinikud on sündinud üheksakümnendatel, pesamuna 1996. Vanima Võru abipolitseiniku sünniaastaks on 1935. Ametitelt on abipolitseinikke seinast seina. Maandi toob aastalõpunäitel välja turvamehed, õpetaja, erakonna noortekogu liikmed.

„Üldjuhul on abipolitseinikud, kui nad ei ole just endised politseiametnikud, tegutsemas täiesti erinevatel elualadel ja tihtipeale pole neil üldse seost politseiga. Abipolitseinikuks soovijale on kõige esimene asi kutsesobivusvestlus. Ajame juttu, miks sa tahad tulla, kes sa oled, vaatame Facebooki ja politsei andmebaase. Paljud ütlevad, et ei tunne ühtegi politseinikku ega abipolitseinikku, aga on lugenud siit-sealt ja huvi on,” kõneleb politseinik.

Võrus on vabatahtlike tehtud töötundide arv võrreldes eelmiste aastatega märkimisväärselt suurenenud, suure panuse on andnud noorte väljailmumine. 2015. aastal tehti 2585 tundi, 2016ndal juba 3705. „Kui me seame sihti abipolitseinikele, siis see on sada tundi aastas. See on ilus siht, mille mittetäitmisel ei juhtu midagi. Kui keegi küsib, kui palju peab tegema, siis üldse ei pea, panustamine on vabatahtlik,” selgitab Maandi.

Abipolitseinikuks saamine

Abipolitseinikuks saamiseks läbitakse 40-tunnine koolitus, inimene saab põhiteadmised ja -oskused. Edasi tuleb praktika ehk patrullis käimine. „Kirjanduslikult liialdades – esialgu õpetame talle auto peal istumist 12 tundi. Kui seda oskab, anname keerulisema ülesande, näiteks koostada isiku kainenemisele paigutamise protokoll. Kuigi kainenema viimise otsuse võtab vastu politseinik, tuleb see ikkagi kirjalikult fikseerida ja motiveeritult põhjendada vajalikkust. Sellise dokumendi koostamine paneb mõtlema, mida ja miks teha,“ räägib Maandi.

„Kui ma panen abipolitseiniku seda kirjutama, siis ma ei ütle, miks me toimetame inimese kainenema, vaid panen ta mõtlema, miks me ta ära tõime. „Ta on purjus.” See ei ole põhjus. Me tõime ta ju mingil muul põhjusel ära. „Jaa-jaa, aga ta oli agressiivne ju.” OK, hakkab juba minema. Mõte oligi see, et ma olen abipolitseinikule andnud järjest veidi keerulisemaid ülesandeid, kus ta peabki mõtlema, miks ta mingit asja teeb, ja ta oskab ka selgitada oma tegevust,” kirjeldab Maandi võimalikku õpiprotsessi.

Oskus peatada sõidukit, pidada kinni isikuid ja teha muid toiminguid tuleb kogemuste ja koolitustega. Näiteks on iseseisva pädevusega abipolitseiniku koolitus, kus abipolitseinikud saavad õigusi juurde oma kutseoskuste täiendamisega. Samamoodi tehakse eraldi teleskoopnuia-, alarmsõidu- ja tulirelvakoolitus.

„Vormist ei ole isegi aru saada, kas ta on politseinik või abipolitseinik, need on nii sarnaseks läinud, ainuke asi on kiri selja peal. Põhimõtteliselt, mida nad ei või teha, on menetlemine, trahvimine. Aga kui abipolitseinik on ise huvitatud oma kvalifikatsiooni täiendamisest, siis ta on peaaegu politseinik,” sõnab Maandi. Tulirelva saavad abipolitseinikud kasutada vaid enda või kaasinimese elu kaitsmiseks vahetu ohu korral.

Suured ootused

Abipolitseinike käitumisele on seatud sama suured ootused ja nõudmised kui politseinike käitumisele. „Kui sa oled joobes juhtimisega vahele jäänud, siis see on kindel päevapealt lahkumine abipolitseinike ridadest. Aga ka usalduse kaotus. Sada protsenti olen kindel, et ta purjus peaga tegi avarii, lihtsalt tõendada politsei ei saanud ja vajalikuks ei pidanud, sest viga said ainult ta auto ja tema ise. Aga see oli piisav, et usaldus kaotada,” toob Maandi näite.

Abipolitseinike seas suurt eristamist siiski ei tehta. Kui politseinikul aga peaks tekkima olukord, kus oleks vaja abijõudu, siis peab abipolitseinik oskama midagi ette võtta. „Mitte et seisab lihtsalt kõrval või hakkab filmist nähtud võitlusvõtteid harrastama,” märgib ta. Täiesti algajat siiski päris „kuulide keskele” ei saadeta, kui eelinfo seda võimaldab.

Maandi sõnul oli varem politseinikud võõristasid abipolitseinikke. „See suhtumine on päris kõvasti paranenud. Aga kõik pole sellest „haigusest” veel vabanenud. Kui abipolitseinik oskab töövahendeid kasutada, vestelda, probleeme lahendada, siis on temast politseitöös päriselt kasu,” ütleb ta.

Patrullis teeb tema sõnul tööd tõhusamaks juba see, kui abipolitseinik on roolis ja politseinik saab samal ajal patrull-lehte täita, arvutist andmeid kontrollida ja raadio teel suhelda.

Abipolitseiniku puhul ei mängi rolli sugu ega vanus – peaasi, kui tervis ainult lubab. Kabinetist käib läbi ka pensionärist abipolitseinik, varasem miilits ja politseinik, kelle puhul ei teki mingit küsimust hakkamasaamisel. „Väga asendamatu inimene. Kui on vaja pooleks tunniks kuskil ristmik kinni panna, tuleb ja teeb selle ära,” ütleb Maandi.

„Kindlasti saab veel rohkem ja paremini kaasata abipolitseinikke, täiendades nende kvalifikatsiooni ja neid motiveerides,” märgib Maandi. Ta lisab, et nii korraldatakse abipolitseinikele mitmesuguseid üritusi, neid tunnustatakse politseiliste ergutustega ning parimaid ja aktiivsemaid tänavad näiteks ka kohalikud omavalitsused.

Autor: Aksel Lõbu
Viimati muudetud: 16/02/2017 06:07:28

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia