Küsitlus

Kust ostate õlut kõige rohkem?

Ilm täna
Võru
21°
Põlva
20°
Otepää
19°
Tartu
20°
Antsla
20°
Valga
20°
Räpina
20°
Tõrva
19°
Võru
23°
Põlva
23°
Otepää
22°
Tartu
23°
Antsla
23°
Valga
23°
Räpina
23°
Tõrva
23°
Võru
19°
Põlva
20°
Otepää
17°
Tartu
18°
Antsla
17°
Valga
16°
Räpina
21°
Tõrva
16°

Maailmarändur naasis kodulinna puidutööd õppima ja oma lauamängu arendama

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Peale WildEsti mängude meisterdamise peab Toomas Sarapuu ka konferansjee ning jõulu- ja pulmavana ametit. Foto: Elina Allas

Pärast seitset aastat maailma kuklapoolel rändamist ja töötamist naasis Kagu-Eestist pärit Toomas Sarapuu (34) kodulinna, et kutsehariduskeskuses puidutööd õppides paremini arendada oma loodud lauamängu.

Jõudnud Austraaliast Eestisse tagasi, tuli tal mõte teha oma lauamäng. Inspiratsiooni sai ta Prantsusmaalt pärit vanast mängust, millest ta oli väga vaimustusse sattunud.

Lauamäng WildEst pole suvaline papist nikerdis, vaid sel on toekas jalgadel seisev puidust mängulaud, mida muul ajal saab kasutada ka näiteks triikimis- või serveerimislauana. Mängivad kaks võistlejat, kes peavad saama nupud lükatud oma lauapoolelt läbi pilu vastasmängija poolele.

Aga et mäng ikka korralik saaks ja kasepuidust treitud nupud mängulaual parimal viisil libiseksid, läks Võrust pärit Toomas Sarapuu põhjaliku inimesena Võrumaa kutsehariduskeskusesse õppima puittoodete tehnoloogiat. See on ainus koht Eestis, kus seda eriala on võimalik omandada viienda taseme õppes. Kiitust jagub Sarapuul oma õppejõududele ette ja taha ning ta ütleb, et kutsehariduskeskuses antavad teadmised on lausa kulda väärt.

See oli riski peale tulek,” tunnistab ta. „Ma polnud puiduga varem kokku puutunud. Mõtlesin, et hea oleks end sel teemal harida. Tuleb natuke riskida. Kõige hullem, mis võib juhtuda, on see, et maandud samas kohas, kust alustasid, aga oled kogemuse võrra rikkam.”

Nüüdseks ongi mäng korralikult välja arendatud, nupud optimaalseks disainitud. Mängule, millega saavad hakkama kõik, on nõudlust, järelikult peab olema ka pakkumist. Seetõttu seadis Toomas Võrus sisse oma töökoja, kus valmistab mänge käsitsi. Ühe mängu tellis temalt isegi majandusministeerium Jaapani suursaadikule kingituseks.

Kooli lõputöö idee ja teostuski on seega praktilises mõttes valmis, vaja vaid kaante vahele vormistada. Mullu toimetas ta koolis aga lausa kella üheksani õhtul välja, et mängu arendada, kuigi loengud lõppesid kella kahe ajal.

Mängu valmistamiseks on Toomas asutanud ka oma ettevõtte, kuid ta ei ole mitte kusagilt stardiks raha kerjamas käinud. Esimese mängu tegi tootmisjääkidest ja kutsehariduskeskuses võimaldati see valmis teha.

Keldrisse norutama ei jää

Aga muidugi tuleb oma toodet käia ka tutvustamas. „See ei toimi nii, et teen ägeda asja, istun Võrumaal keldris ja nutan, et keegi ei osta,” sõnab ta.

Väga hea praktika müügitööks sai Toomas Sarapuu USAs, kuhu ta siirdus Tallinna ülikoolis sotsiaaltööd ja lastekaitset tudeerides pärast teist kursust suvevaheajal. Nagu paljud teisedki, läks ta müüma raamatuid inimeste uste taha. USAs seadis ta omale sihiks, et ei loobu sellest raskest tööst ega hakka vanematele Eestisse pisaratest nõretavaid telefonikõnesid võtma.

Panin endale realistlikud sihid,” meenutab ta. „Edukad olid need, kes suutsid keskenduda numbritele ja otsida inimesi, kes on huvitatud.”

USAs oli nende müügirühmas 20 inimest ja ainult kuus neist lõpetas kasumiga, sealhulgas Toomas. Kuus raamatumüüjat aga andsid juba esimese kahe nädala jooksul alla.

Müügimehena paksu nahka kasvatamas

Keegi ei taha sind oma ukse taga näha,” võtab ta töö olemuse kokku. „Aga see on sul ainus võimalus sissetulekut saada. Paksu naha peab kasvatama. Pärast seda kogemust USAs tean, et võin igal pool läbi lüüa ja hakkama saada. Siiani pole ükski muu asi elus nii raske olnud kui raamatumüük.”

USAs müügitööd tehes õppis Toomas, et inimesed on tegelikult head. „Pead andma inimesele võimaluse olla hea,” rõhutab ta. „Lihtne on hukka mõista, raske on mõista.”

Ka Eestis sotsiaaltöö õppimine andis väga hea baasi mõistmaks inimesi enda ümber. Juba ülikooli ajal alustas ta tööd transpordi- ja teetöötajate ametiühingus. Lõputöö tegi Tallinna autobussikoondisest.

Olen loomult selline inimene, kellele ei meeldi ülekohus,” selgitab ta, miks talle ametiühingu töö meeldis. „Suhtlesin töötajatega ja tõin nad reaalsusesse. Alati pole mõtet minna niisama barrikaadidele. Proovisin läbi rääkida. Paraku tuli ette ka olukordi, mis lõppesid hoiatusstreigiga.”

Täpselt kümme aastat tagasi sai Toomas aga aru, et on veel piisavalt noor ja enne, kui kannad ja juured maasse kinnitada, võiks maailmas natuke ringi vaadata. See oli veel aeg, kui suuremad massid käisid Iirimaal kalkuneid kitkumas. Tema aga sõitsid koos sõbraga Austraaliasse.

Siis polnud seal keegi veel eestlastest kuulnud, eestlasi seal ei näinud,” räägib ta.

Austraaliasse Perthi jõudis ta suur naeratus näol ja 400 dollarit taskus. Esimene nädal tuli elada hostelis, 12 inimest ühes toas. Ainus võimalus oli kibekiirelt tööd otsida.

Tööotsimine on täiskohaga töö

Seal ma sain aru sellest, et tööotsimine peab olema täiskohaga aktiivne töö,” nendib Sarapuu. „Hommikul ärkad äratuskella peale üles, oled esimene inimene, kes ajalehe töökuulutustega kätte saab, oled esimene, kes helistab, särab ja töö saab. Paljud istuvad nädalaid lihtsalt kuskil ruumides ja saadavad CVsid laiali – nii ei jõua kuigi kaugele.”

Esimeseks töökohaks sai poes inventuuri tegemine. Kolme tunni eest päevas maksti 60 dollarit, see polnud sugugi väike summa aastal 2007. Veel töötas ta kolimisfirmas, aitas kaubavaguneid tühjaks laadida jne. Tihti tegi ka 16-tunniseid tööpäevi. Tüüpilise võrumaalasena pole ta kunagi tööd kartnud.

Toomas sündis küll Võrus, kuid õige pea kolis pere Tallinna. Kõik suved veetis ta aga Võrus vanaema ja vanaisa juures. Vanaema Leida töötas Võrukivi tellisetehases ja vanaisa Taivo oli sealsamas katlakütja. Juba 14-aastaselt töötas ta sugulaste juures Võru trükikoja trükitsehhis. Tööle sõitis ta võrriga, sõidu õpetas selgeks vanaisa.

Suvevaheajad Võrus olid kihvtid,” meenutab ta. „Väga kurb oli, kui suvi läbi sai.”

Poistega käis Toomas Võhandu jõest vähke püüdmas, vanades tellisetehase ahjudes mängiti trihvaad, samuti taoti jalkat ja putitati jalgrattaid – tüüpiline poisi suvi enne arvutiajastut.

Pärlipüüdjaks India ookeanile

Aga Austraaliasse tagasi. Koos sõbraga jäi Toomasele ühel hetkel kõrvu, et on olemas pärlilaevad, ja idanes mõte, et võiks ju sinna tööle minna.

Tundus väga eksootiline minna pärlipüüdjaks,” lausub mees. Nii sõitsidki nad troopilises piirkonnas asuvasse Brome’i ja marssisid kohe kontori uksest sisse. Avaldus lasti ära täita ja pandi sadade avalduste hunnikusse kõige alla.

Seda tööd nad olekski ootama jäänud, kui nad poleks taas järginud aktiivse tööotsimise strateegiat. Iga päev sõitsid nad lihtsalt kontorisse kohale ja nii juhtusidki seal olema parajasti kohal just siis, kui üks töötaja oli haigestunud ja kohe oli tarvis asendajat. Kiirelt tehti tervisekontroll ja nädala pärast saigi juba laevaga välja sõita.

Pärlilaeval India ookeani rannikuvetes töötas Toomas poolteist aastat. Firma isegi koondas vahepeal töölisi, aga teda mitte, sest ta oli sageli nõus vabatahtlik olema või näiteks minema kell neli öösel ankrut laskma. Suhtumine aitas pinnal püsida. Firma omanikud kuulusid Austraalia viie rikkaima perekonna hulka.

Austus ja lugupidamine tuleb alati välja teenida,” rõhutab eestlane.

Mis seal salata, eks suhtuti temassegi seal kui immigranti, kes tuleb kohalikelt tööd ära võtma.

Töö ei olnud pärlilaeval lihtne. Pidevalt tuli merest välja tõmmata raskeid paneele, milles sees austripärlikarbid, ja karpe iga paari nädala tagant puhastada, et muud elukad neisse omale elamist sisse ei seaks. Vähe sellest, troopikameri kubises ka krokodillidest, haidest ja madudest.

Kord tuli Toomasel ühe väikesaare rannikul sukelduda laeva alla, nuga hambus, üht köit läbi lõikama. Viie meetri kaugusel olid aga näha krokodilli jalajäljed. Ainus positiivne fakt jälgede juures oli see, et need siirdusid põõsa poole. Ega jäänud muud üle kui sukelduda, samal ajal kui teised töötajad olid krokodilli- ja haivahis.

Kõige kauem tuli korraga pärlilaeval olla seitse nädalat järjest. Töö oli ohtlik, ent mis seal salata, türkiissinine meri ning päikesetõusud ja -loojangud ookeanil olid sealjuures väga nauditavad.

Tingimus õppida laevajuhiks

Pärast pooltteist aastat pärlilaeval viisatingimused aga enam töötada ei lubanud ning Toomas otsustas koos sõbraga natuke puhata ja minna pooleks aastaks seljakottidega Kagu-Aasiasse ja Filipiinidele rändama. Rännakult tulles maabuti Sidneys ja Toomas sai tööd meelelahutust pakkuval Captain Cooki kruiisilaeval madrusena. Tööandja pakkus n-ö ametlikku sponsorlust ehk võimalust neljaks aastaks laevale tööle jääda tingimusel, kui ta õpib selgeks laevajuhtimise.

Nii läkski noormees merekooli õppima laevajuhiks ja selle kõrvalt ka motoristiks. Laevajuhi kutse saamiseks kulus kolm aastat. Sidneys kündis ta laevajuhina paar aastat merd, ent kõik suved veetis ikkagi Eestis, peamiselt Võrumaal Tsolgo kandis. Kuni juhtus see, et 2014. aasta jaanipäevaks tuli ta taas Eestisse ja plaanis tagasi minna septembris, aga siis armus Seto Folgil ühte tüdrukusse nii põhjalikult, et sellest ajast peale jäigi ta kodumaale ...

Peale WildEsti mängude meisterdamise peab Toomas Eestis ka konferansjee ning jõulu- ja pulmavana ametit. On teinud püstijalakomöödiat, olnud näitleja Teoteatris ja praegu on tal ka Kinoteatri ühes etenduses väike roll.

Mida aga noormees palju rõhutab, on tervislik eluviis. Sporti peab ta tegevuseks, mis hoiab kogu elu tasakaalus. Nii mängib ta Võrus esmaspäeviti sulgpalli, teisipäeviti käib ujumas, kolmapäeviti on võrkpall ja neljapäeviti seinatennis. Suvisel ajal on ta lausa sundinud end ümber Tamula järve jooksma. Esimesed 15 minutit on vaat et pisarad silmis, aga edasi läheb juba lihtsamalt.

Tund aega sporti teha aitab päeva aega võita,” kinnitab ta. „Öösel magad paremini ja päeval jõuad teha rohkem, kuna oled öösel välja puhanud.”

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 16/02/2017 06:02:51

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia