On üks kolesõna meie lähiajaloost. Sõna, mille kõlamine sunnib ikka ja jälle võpatama. Uues Eesti õigekeelsussõnaraamatus seda ei leidu – ja õigusega. Kõik teised sõnad, mida seal ei ole, tunduvad selle kõrval märksa sündsamad. See sõna ei ole meie oma, vaid võõraste toodud võõrsõna. Seda ei pea tõlkima ja ega saagi, sest tõlgituna ei tähenda see seda, mida meie mõistame. Nii jääb ka meie endi maakeelne „lainemurd“ rikkumata.

See õudne sõna on „Priboi“ – Venemaa repressiivorganite poolt 1949. aasta märtsis Eestis, Lätis ja Leedus läbiviidud massiküüditamise koodnimi.

Priboi ei tähistanud vaikset rannalainetust, vaid vastupeksu. See oli moskoviitide vastulöök nende suunas, kes seisid Eesti iseolemise eest. Kättemaks neile, kes olid vastu astumisele kollektiivsesse näljamajandusse – kolhoosidesse. Kõigi nende vastu, kes seisid Eesti riigi suveräänsuse, eesti meele ja vaba inimese vaimu eest.

Märtsis 1949 küüditati enam kui 20 000 eestlast, suurem osa neist naised ja lapsed.

Kõige selle viha, vägivalla, valede ja valskuste kõrval oli kommunistlikel terroristidel üks tõene väide: nii nagu nemad meile, olime ka meie nende jaoks moraalselt ja sotsiaalselt võõrad, ebausaldusväärsed, nõukogude vaenulikud. Nemad valisid kättemaksu. Süütutele kättemaks on oma loomult tühisuse tipp.

Ajaloolaste hinnangul puudutasid Nõukogude repressioonid aastatel 1940-1949 otseselt vähemalt iga kümnendat Eesti elanikku. Tõenäoliselt on see arv isegi suurem. Kui arvestada kõiki pealesunnitud ümberasumisi, põgenemisi ja erinevaid tagakiusamise vorme, oli otsekannataja iga kuues-seitsmes.

Kommunistlikud ideoloogid Moskvas kirjutasid juba pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal, et ei tohi korrata Peeter I tehtud vigu, kes omal ajal põlisrahvad nende territooriumile alles jättis. Eestlasi küüditasid Ivan Julm, Pjotr ja Nõukogude võim mitmel korral. Ka 1949. aasta küüditamisele oleksid kindlasti järgnenud uued lained, kui Stalini oodatult-ootamatu surm poleks plaane pausile pannud.

Tänapäeva Venemaa sotsiaalmeedias leidub taas neid, kes õhutavad ivanide-pjotrite-jossifite poolelijäänut lõpule viima. Olgu see palgaline troll, ennast marurahvuslaseks joonud poliitik või lihtsalt loomupärane kaabakas – selle seltskonna pärast ei pea end laskma heidutada. Venemaal ei ole täna sellist väge ega võimalust tulla meid taas okupeerima ja küüditama, senikaua kui me ise ei näita nõrkust, ei tee vigu ja hoiame liitlasi enda kõrval.

Erinevalt eelmise sajandi kolmekümnendatest ja neljakümnendatest aastatest on Eestil täna palju liitlasi, kellele toetuda. Nende kohalolu Eestis on selge märk vastastikusest usaldusest ja koostööst ning tugevdab meie julgeolekut. Partnerlusele annab kindla aluse meid ühendav kultuuri- ja väärtusruum.

Saame aga tunnistada: meile kõige olulisem liitlane on praegu Ukraina.

Väide, et Ukraina sõdib ka meie eest, ei ole pelgalt retoorika, vaid karm tõde. Venemaa tõestab Ukrainas igapäevaselt oma kuritegelikku ja terroristlikku olemust, hävitades tsiviiltaristut, tappes tavakodanikke ja külvates hirmu. Taas püütakse ajalugu painutada vägivallaga.

Kremli kasutatavate võtete skaala rikastub järjest uute hübriidvõtetega, aina räigemaks muutub propaganda. Üha enam kaasatakse tehisaru, mida püütakse treenida Mordori orkide sarnaseks. Kunagi võib sellega kaasneda bumerangiefekt, ent praegu tuleb sellele vastu seista.

Ukrainlased ei murdu. Ja nende kõrval peab seisma ka Eesti – veelgi tugevamalt ja veelgi jõulisemalt. Agressorriik Venemaa peab saama Ukrainas murtud.

Kommunismikuriteod on aegumatud. Ent erinevalt natsikuritegudest ei ole kommunismikuriteod seni saanud rahvusvaheliselt siduvat juriidilist hinnangut. Ülemaailmne tribunal on jäänud pidamata, antud on üksnes moraalseid ja poliitilisi hinnanguid. See on tekitanud ohtliku karistamatuse sündroomi: „kui vaja, võime korrata!“ Ja korrataksegi – praegu Ukraina aladel. Kui soovime jõuda tänase Venemaa kuritegelikkuse juurteni, tuleb jätkata kommunismi kuritegude uurimist ja sellest rääkimist. See enamgi nõutav olukorras, kus Venemaa arhiivid on taas uurijatele suletud. Patareisse loodav Kommunistlike kuritegude muuseum koos teadusasutusega on vajalik mitte ainult ajalooliste sündmuste avamiseks ja hindamiseks, vaid omab aja- ja asjakohasust ka tänaste sündmuste uurimisel ja mõistmisel.

Veel on meie hulgas neid, keda küüditati külmale maale noorte inimeste või lastena või kes on koguni Siberimaal sündinud. Nende inimeste eluteed murti rängalt, ent ometi kandsid nad endas ka meie tänase Eesti jaoks vajalikku ja hinnatut: visadust, väärikust ja oskust jääda hoolivalt inimlikuks ka siis, kui kõik inimsusele omane näis olevat hävitatud.

Nad õppisid ellu jääma seal, kus elu ei olnud ette nähtud. Nad õppisid hoidma keelt, kultuuri ja mälu seal, kus seda püüti kustutada. Ja kui nad naasid – või kui nende lapsed ja lapselapsed kodumaale jõudsid –, tõid nad kaasa sügava arusaama sellest, kui habras ja kui kallis on vabadus.

Märtsiküüditamise meenutamine ei ole ainult mineviku valu kandmine. See on ka tuleviku kaitsmine. Võlg nende ees, kes kannatasid, täitub siis, kui hoida Eesti vabana ja Euroopa ühtsena. Seista tuleb järjekindlalt selle eest, et ühelgi rahval ei korduks see, mis juhtus meie rahvaga.

Ja kuidagi ei saa siinkohal jätta märkimata ühte oma viimase aja vaimustust. Millise sisenduse ja värske emotsionaalse laenguga esitab kümneaastane Mari Villu Tamme üksiti sarkastilist, samas positiivset jõulisust täis laulu „Külmale maale“! See on kinnitus, et meie tulevik on heades ja usaldusväärsetes kätes.

Eestis kasvab tubli noorte põlvkond. Usume neisse ja usaldame neile oma tuleviku – nemad annavad Eestile värske hingamise ja suuna. Riik, mis toetub vanema põlvkonna kogemusele ja noorte südikusele, ei ole murduv ega murtav.

 

Autor: LIISA PAKOSTA, justiits- ja digiminister, Eesti 200
Viimati muudetud: 02/04/2026 08:59:33