Telgikarkassi kinnihoidmist oli sellel laadal enam kui korra. Foto: Mari-Anne Leht

Laupäeval peetud 14. Uma Meki suurlaadale andsid tooni hoogudena sadanud vihm ja pidev tugev tuul, sellepärast oli nii kauplejaid kui ka ostjaid tavapärasest vähem.

„Ilm ei ole täna küll meie poolt ja ilma tõttu jäi päris palju kauplejaid tulemata ning ka ostjaid on varasemate laatadega võrreldes vähem,” tunnistas Ivar Rosenberg, Võrumaa talupidajate liidu juhatuse esimees.

Laada ametlikust algusest oli sel hetkel möödas veidi üle tunni ja lisaks tuulele sadas tihedat vihma, mõlemad tegid kauplemise keeruliseks. Kellel polnud telgivaiad tugevalt maapinda kinnitatud, need püüdsid vaia tugedest kinni hoides telki ümberkukkumisest säästa. Kõigil see paraku ei õnnestunud.

Tiia Kiveste Müürsepa talust Setomaa vallast oli laadale toonud õunu ja kuivatatud marjapüree pakke, kuid tuul lõpetas tema kauplemise pooleteisetunnise laadal viibimise järel. „Suur tuulehoog lõhkus mu varjualuse karkassi nii ära, et panin jäänused prügikasti kõrvale. Püreepakkide ümbrised ja etiketid said märjaks. Kuna sisu on kiles, jäi see kuivaks, kuid müüa ma neid siin ei saa,” ütles ta.

Kirikuesine ala, kus mulluse laada ajal oli raske rahvamurrus lettide juurde pääseda, jäi pärast hommikust tugevat vihma ja tuulehooge müüjatest veelgi hõredamaks. Kirikust kaugemal ilma tujud nii palju müümist ei seganud.

„Viinamarju ostetakse, kuid veini veel ei ole ostetud,” ütles Lija Kaska, Pruuli-Kaska viinamarjatalu perenaine paaritunnise müümise järel.

Tema laua otsas leidis ilma tujude järel oma vähe kaasa võetud kitsejuustule uue müügikoha Kalju Mängli Jõeniidu talust. Mõlemad olid kindlad, et tuul ei saa enam liiga teha, sest varjualune oli mitme meetri kaugusel asuva metallist pargipingi külge kinnitatud.

Mõni nädal tagasi puutusin Valmiera kandis Lätimaal esimest korda kokku šiitake seentega. Imestus oli suur, kui nägin, et neist seentest tooteid, nagu pasteet, salat, kaste jt, pakutakse ka Uma Mekil.

„Šiitake seeni kasvatab Kalev Raudsepp osaühingust Koivakannu Taheva kandis Valga vallas,” sõnasid seentest valmistatud mitmesuguste toodete müüjad.

Teine meeldiv üllatus oli samuti seotud lõunanaabritega: nimelt olid üle pika aja Uma Mekil Lätimaa lehmakommide müüjad Skriveri linnakesest, kuhu on Võrust üle 230 kilomeetri. Käsitööna valmistatud kommide leti ees oli järjekord küll lühem kui presidendi kilu pakkujate laua ees, kuid ostjaid ikka oli. Tõsi, ka hind oli tublisti kerkinud.

„Täna ei saa enam neid komme nii nagu ka kvaliteetset juustu lubada, sest töökoht võib kaduda ja pean vaid ostma esmaseid toiduaineid, milleta ei saa läbi, sest sööma ju peab,” ütles võrumaalanna Riina.

Tõepoolest, kui küünlad ja keraamika, mida ka Uma Mekilt sai osta, võib rahulikult paremaid aegu ootama jätta, siis esmaste toiduainete kõrval on seep see, milleta on samuti võimatu läbi saada.

Pille ja Aare Jaama Valgamaalt pakkusid tuntud karurasvaseepi. „Seepi ostetakse enam, karurasvasalvi vähe,” märkisid nad.

Ilma tuli trotsida
... ka laadal, nii nagu seda trotsivad loomapidajad ja põllukultuuride kasvatajad päevast päeva. Kiriku ees pakkusid oma talu toodangut peale esimest ägedat sadu ja tuult edasi suuremate talude esindajad. Osa neist võttis esimese tugeva tuulehoo järel varjualusel küljed maha.

„Tuleval aastal peale käibemaksu tõusu võib paar kuud ostmine langeda, kuid kuna Nopri talumeierei juustud säilivad pakendatult neli kuud, me nii väga ei muretse,” lausus Vilve Niilo, kes on Nopri perenaine. Ta täpsustas, et kui ostmine pisut langebki, võivad nad kohupiimatooteid veidi vähem toota.

Niilo lisas, et praegu läheb Nopril kenasti: „Inimesed peavad ju süüa ostma ja selleks sobib kõige paremini kodumaine toodang.”

Kõrgemäe talus tehakse samuti mitmesuguseid juuste ja sõira nagu Nopriski. Talu peretütar Kadi Hirv ütles, et kõige rohkem ostetakse sõira. „Hommikupoolikul on vara prognoosida, milliseks kujuneb müük laada lõputundidel,” sõnas ta.

Tiia Kokmann-Konsap, Zerna ökotalu vanaperenaine Räpina vallast, ütles, et kes ikka midagi kindlat laadalt osta tahab, tuleb vaatamata ilmaoludele kindlasti kohale. „Kõige rohkem on ostetud siiani odrakruubipakke, kuid helvestel on samuti minekut. Ühest kilost kruupidest saab üks inimene putru teha vähemalt 14 korda,” kõneles ta.

Laat kui kodumaise toodangu tutvustamise koht
„Laadal näevad ka linlased, mida maal toodetakse, ja saavad kohalikku toodet maitsta ning osta,” tõi Vilve Niilo välja laada ühe kasuteguri.

Kadi Hirv lisas, et Uma Mekk on kohaliku toodangu näitamise kõrval vajalik ka selleks, et ostjad saavad toiduvalmistajatega vahetult suhelda.

Kalvi Kõvale oli tänavune laat linnapea rollis esimene, kuid Uma Mekil on ta varemgi käinud. „Võru mastaabis kannab Uma Mekk ka sügislaada formaadi välja. Seekordsel laadal oleme püüdnud ka mahetoodangut esile tõsta, sest see on meile tähtis,” rääkis linnapea.

Ta täpsustas, et linnale on oluline, et kohalikud tootjad kasvataksid enam mahedat toorainet, kuna Võru linna lasteaiad ja koolid on mahetoidul, ja mida enam Võru ja naabermaakondade tootjaid mahedat toodangut kasvatavad, seda parem nii inimestele kui ka loodusele.

„Ei ole ju kuigi loodushoidlik viia või saata oma toodang Võrumaalt Tallinna lattu, mis sealt näiteks Võru Selverisse tagasi tuuakse,” sõnas Kõva.

Rosenberg märkis, et taluliidu ülesanne on tootjaid mitmekülgselt toetada, mille üks võimalusi on Uma Mekk, kus tootjad kohtuvad tarbijatega.

Taluliidu tegevjuht Marika Parv ütles, et mahetelgis pöörati tähelepanu kapsast valmistatavatele toitudele. „Ideaalne oleks, kui inimesed saaksid kohapealt ka mahetooteid osta,” sõnas ta.

„Olen Uma Mekil alati käinud, seekord tulin paar tundi peale avamist, nii et esimese tiheda vihmahoo ajal olin veel kodus. Alati olen ostnud sõira ja sinki, ja ühe emotsioonist tuleneva ostu teen ka,” rääkis võrulanna Merike, kes käib enda sõnul alati Uma Mekil, sest see on kohalike toodetega kohalik üritus.

Parv ütles, et kauplejaid registreerus 119, kohale jõudis 101. „Ostjaid-uudistajaid võis laadal käia 2800 ringis,” hindas ta.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 12/10/2023 09:03:13