Küsitlus

Kas oled alustanud grillimishooaega?

VALDUR RAUDVASSAR: läänemaailm enne ja nüüd

Mängufilmi „Sangarid“ (2017) vaadates meenus mõnelegi meist esmane kohtumine vaba maailmaga umbes 30 aastat tagasi – kauaoodatud, unistatud, ilmsiks saanud unenägu.
Filmis toimus kohtumine ajal, mil tuli okastraadi alt roomata rannikule ning helgiheitjate ja lennukite valvel olev meri paadiga ületada, ka tormi võimalusega riskides.

Kolmel eesti poisil see õnnestus. Soomlaste abiga, kes „viroveljesse“ läbi ajaloo on soojalt suhtunud ja nüüd ka Soome-Vene lepingut trotsides sõidutasid poisid läbi Lõuna-Soome Pohjanmaale, kust nad „huijareid” matkides üle Torniojõe silla Rootsi pääsesid.

Tollal oli Rootsi veel soomlastelegi „tuhande võimaluse maa“, seda enam põgenikule nõukogude Eestist. Poisid sukeldusid sinna vabaduse ja heaolu riiki, kus jõukus, viisakus ja lahkus särasid iga vastutulija palgel.

Nad ei võinud teada, et samasugused noored tulid samal ajal hõisates ka Nõukogude Liitu kui tuhande võimaluse maale, turismireisidega, eluga riskimata.

Meie põgenikke aga võttis Rootsi ajakirjandus ja sõja ajal Rootsi põgenenud eestlaskond vastu kui tõelisi kangelasi – ja jättis seejärel nad omapead õnne otsima suurde, säravasse ja kriiskavasse maailma. Nagu vabadel inimestel kombeks.

Kuid ka poiste enesekindlus oli tõusnud ja nad ei leppinud enam metsatööga, tubade koristamisega, autode laadimisega ega muu alama rahva tööga. Nad tahtsid kohe kuulsaks ja rikkaks saada.

Kohe ilmusid ka pakkujad, käsirahad ja korterivõtmed näpus. Hüppelauaks kuulsusele, rikkusele ja lõbusasse ellu oli estraadilava, kust ootasid lõõgastust päevatööst tuimenenud inimesed.

Et laval toimuv publikule atraktiivsemalt mõjuks, tuli mahajäänud maailmast tulnud poistel läbi teha lühike väljaõpe: riided seljast võtta, ihu vikerkaarevärviliseks maalida, peas kanda parukat ja näo ees kohutavat maski. Muu oli lihtne – lava tagant kostuva muusika saatel hüpelda, karelda, põrandale viskuda, hundiratast visata, röökida. Üks poistest keeldus kohe, teised keeldusid märgates eesriide taga etteastet ootavaid värvitud üleealisi „neidusid“, kellega koos pidid tantsima.

Vapra põgenemisega kuulsaks saanud poiste juurde ilmusid kohe teised värbajad ettepanekuga: kuna vabas maailmas on kõige tähtsam raha, on seda külluses suurte kaubamajade kassades ja ei jää need veel vaesemaks, kui mõni kotitäis sealt endale võtta. Tappa kedagi ei tohi, relvad on vaid müra tekitamiseks, kuid tuleb kurjalt karjuda, kole mask näo ees.

Risk olevat minimaalne, aga isegi vahelejäämisel antakse vaid paar aastat puhkust „rootsi kardinate taga“. Ei saadeta Siberisse nagu teisitimõtlejaid Venemaal ...

Vahele jäid poisid peagi. Üks kaotas elu, teised elavad aga praegugi õnnelikult edasi, kui pole jälle vahele jäänud.

Meie telereklaamis nimetati filmi „Sangarid“ seikluskomöödiaks. Väga eluvõõralt öeldud. Vanemaks saades taipab ütleja seda isegi.

Nüüd pole enam vaja Läände põgeneda, Lääs on ise meie juurde tulnud. Paljudele ootamatult, kuid vabanemist tundis kogu Eesti rahvas – nii sunni alt pääsenud kui sundijad ise, kes Venemaale ei põgenenud.

Partei rajoonikomitee esimene sekretär tunnistas igale vastutulejale rõõmu, et käis nüüd esimest korda Itaalias koos abikaasaga! Mõlemad olid seal küll varemgi käinud, aga siis pidi üks neist pandiks koju jääma. Ta oli korralik mees ja elab õnnelikus abielus vast praegugi.

Kiirelt toibus ehmatusest ka rajooni parteikomitee esimees, jäädes kõrgest kohast küll ilma, aga kogus kokku kopikad ja asutas panga ning kuulub linna patriitside hulka nagu varemgi.

Peagi kerkis Eesti NSV vaesest pinnast ka miljonäre ja mõisnikkegi. Mõisnike ühingu esimees rääkis raadios, et vanasti anti laiskadele talli taga peksa, aga nüüd ei tohi.

Rõõmu tundsid ka töölised, kui vabanesid „töörahva võimu“ alt, mille eesotsas seisid elukutselised komparteid ja ametiühingu sekretärid. Paranesid palgad, kadus töö sundus, mureks jäi tööpuudus nagu vabas maailmas ikka.

Kuidas ootamatult tulnud vabadus mõjus hulkadele joovastavalt nagu kevadel õuevärava avamine. Mõned jätsid maha oma pered ja elasid mõne aja võõra naisega kuskil pööningukambris, kuni meeled kainenesid. Jätsid ka lapsed oma vanemad maha, reisisid mere taha ja pöördusid koju juba raskema rahakotiga. Mõned jäid mõneks ajaks ka „rootsi kardinate“ taha.

Nagu seeni sooja vihma järel kerkis rahutuid noori ka kodumaa pinnast. Imekombel leidis neid üles rahvusvaheline maffia. Juba esimesel iseseisvusaastal vahistas politsei Vastseliina söökla ees kamba soomlasi, kes Põhja-Võrumaa poiste juhtimisel olid teel Vene piiri poole. Neil oli kaasas kaks kohvrit Ameerika dollareid ja Rootsi kroone üleandmiseks Venemaalt vastutulijaile. See oli muidugi valeraha.

Soomlased istusid täpselt aasta Eestis luku taga, eesti poisid pääsesid ülekuulamise järel põgenema. Olid keskkooli haridusega. Soomlasi viidi kaks-kolm korda Võru kohtumajja, aga Soomest tulnud advokaat katkestas kohtumõistmise – kuni pole kohtusse ilmunud ka teised osalised. Kadunuks need jäidki ja soomlased vabastati aasta möödumisel.

Olin tõlgiks nende ülekuulamistel. Nende kõnes ega näos midagi patoloogilist ei märganud. Ju kuulub selline tegevus ka vaba maailma majanduse juurde. Eestis tehti järeldus: pole viisakas teise minevikku või rahakotti piiluda. Nagu varem suhted parteiga, muutus nüüd eluvõitluses kõige olulisemaks raha.

Kultuurielu jäi esialgu arengust maha. 24. veebruaril kaunistasid näitelava sinimustvalged värvid, kõnetoolile tõmbas tähelepanu kolm kuldset riigilõvi ja linnapea või vallavanem rääkis seal Eesti riigi sünnipäevast või luges 24. veebruari ajaloolise manifesti. Mängis puhkpilliorkester, rahvas laulis Eesti hümni. Ilma käsuta tõusid laulma needki, kes laulda ei osanud. Meeleolu oli nagu jõulukirikus.

Peagi leiti, et see on aja äraelanud komme, uus põlvkond vajab lõõgastumist ka 24. veebruaril. Lava hakkasid kaunistama vikerkaarevärvilised õhupallid, helklev valgus, müras makimuusika.

Kõnetoolilt kuulutati välja aasta eduedetabelisse kantud inimeste ja asutuste nimed. Sõna anti kaugelt tulnud õpetatud mehele, kes lavale astus ja selili põrandale kukkus. Publik jahmus. Aga äkki hakkas kavalpea lakke vahtides rääkima – nagu selgeltnägija, vaikselt, katkendlikult, segaselt ... Siis kostus kuskilt käsk: „Aplaus!” Ja saal mürises sellest. Keegi ei tahtnud ajast maha jääda.

„Kuldsetel kuuekümnendatel“ kirjutas luuletaja ja dissident Jaan Isotamm (1939-2014): „Nõukogude võim õpetab kõike võõrast ja arusaamatut vihkama. Praegu kutsub ajavaim kõike võõrast ja arusaamatut omaks võtma. Aga mis siis Eestist järele jääb?”

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 11/04/2024 08:33:27

Lisa kommentaar