Küsitlus

Millisel määral plaanid tänavu kasvatada aiasaadusi?

Paur ja Kolbakov: kui lüpsilehmale süüa ei anta, sureb ta kurnatusest ära

Vambola Kolbakov ja Toomas Paur Kaguraadio vestlussaates. Foto: Meelis Käo

LõunaLeht avaldab teise osa staažika poliitikamehe Toomas Pauri hiljutisest Kaguraadio vestlussaatest legendaarse ärimehe ja poliitikavaatleja Vambola Kolbakoviga, kus muu hulgas arutleti nii e-hääletuse kui majandusküsimuste üle.

Paur: Meil on piisavalt haritud majandusspetsialiste ja panganõunikke, kes kirjutavad ja räägivad majandusreformist: hetkel on majandus meil languses, aga teisest poolaastast hakkab uuesti kasvama. Mille pealt see arvamus neil tuleb?

Kolbakov: Ei tulegi. Majandus saab kasvada praegu hindade tõusuga. Esmatarbekaupade, ravimite ja toiduainete hindade tõusu kasv annab tohutu majandusliku tõuke, aga elanikkonna viib see vaesusesse. Kui ei planeerita mitte ühtegi suurt ettevõtmist, ei planeerita uusi töökohti ... oleme rääkinud kõrgtehnoloogilise tööstuse arendamisest, aga hetkel midagi ei tehta, vastupidi, kogu aeg targutatakse mingisuguse automaksu ümber ja rahandusminister Võrklaev mõtleb iga päev välja mingeid uusi makse. Kooris eile abikaasaga kartuleid ja tuli pähe mõte näiteks, et see kartulikoorimise maks tuleks sisse viia nüüd: iga kartuli pealt maksab iga kartulikoorija 10 senti ja teeb seda enne, kui koorima hakkab. Vallavalitsusele pannakse kontrollifunktsioon ja selleks palgatakse hulga inimesi. Sihukeste rumaluste väljamõtlemisega võib tegeleda, aga majanduse arendamisele see kaasa ei aita. Kui lehmale süüa ei anna ja lüpsan teda iga päev, siis lõpuks ta kurnatusest sureb ära.

Paur: Meil on kõik olemas: peaminister, valitsus, riigikogu, majanduseksperdid, kes annavad iga nädal meile informatsiooni, mis toimub. Ja lihtne inimene, kes seda kuulab ja vaatab, [usub, et] kõik on hästi.

Kolbakov: Lihtne inimene, kes läheb poodi, ütleb: minul on halvasti. Tema reaalsissetulek on vähenenud peaaegu 30 protsenti võrreldes aastaga 2021. Ta saab kolmandiku vähem tarbida. Ja see paneb teistpidi mõtlema. Kõik sinu nimetatud instrumendid on meil tõesti olemas. Meil on peale selle olemas veel riigikontroll, prokuratuur, politsei, meil on salapolitsei, on igasuguseid ameteid – kui lugema hakkame, siis loeme õhtuni välja.

Aga meil ei ole ühte ja põhilist: reaalset valija tahet. Ja see nullib ära kõik selle, mis meil olemas on. Kui me ei tea valija tahet, siis me ei saa kokku panna legitiimset valitsust. Kui me ei saa kokku panna legitiimset valitsust, siis meil kannatab riigi juhtimine. Kui me ei suuda riigijuhtimises tagada kvaliteeti, siis meil hakkab õitsema ametnike poliitiline korruptsioon, ametnike kokkulepe, ametnike võimalikud valed. Nad tegutsevad karistamatult ja nagu me nägime, peaaegu kõigil tasanditel, alates KOVidest ja lõpetades keskvalitsusega. Kui nii jätkata, siis me kaotame oma riigi. Minister Tiit Riisalo idee hakata nüüd mobiiltelefoniga hääletama on ju veel üks samm edasi sinnapoole, et me ei tahagi teada saada, kuidas valija mõtleb, ja kui me seda teada ei saa, siis midagi paremaks ei lähe.

Muuseas, juhin tähelepanu, me läheme selle e-hääletamisega vastuollu Euroopa Liidu põhimõtetega, mis europarlamendi valimistel reglementeerivad avatuse, jälgitavuse ja kontrollitavuse. Ühtegi neist põhimõtetest Eesti harrastatav elektroonne hääletamine ei taga.

Paur: See e-valimine on ju väga pikka aega kestnud, valimistest valimistesse, inimesed lähevad ikka seda teed. No ütleme, vanad inimesed, kui neil ei oleks arvutit, siis osa laseb oma lastelastel seda teha. Aga paljud siiski lähevad ise kohale. Kuidas me saame sisendada inimestele seda, et sinu hääl on sinu otsustada, sina otsustad, mis siin Eesti riigis toimub, miks sa lased seda kellelgi teisel teha, ja veel, vaata, terve toatäis mammikesi, kellel kõigil ID-kaart näppude vahel ja ootavad, et keegi neid siin arvutisse toksis.

Kolbakov: Asjad asetuvad oma kohale, kui me hakkame jälgima Eesti Vabariigi põhiseadust. Oled vastutustundlik kodanik, tõmbad püksid jalga, nöörid saapad kinni, jope selga ja astud valimisjaoskonna suunas. Aga kui sa ei taha, ära mine.

Seesama statistika näitab, et võrreldes e-valimiste-eelse ajaga ei ole e-hääletamine valimisaktiivsust suuresti muutnud. See on peaaegu täpselt samasugune valimistest valimistesse, 60‒64 protsendi vahel. Siinkohal on paslik meelde tuletada, et esimestel riigikogu valimistel 1992. aastal oli valimisaktiivsus 78%! Aga miks on vaja üldse lasta tekitada olukorda, kus põhiseadusvastane hääletamismehhanism toimib? See on ainult ühel põhjusel ja selleks on vajadus tsementeerida võimu. Selleks et valimistulemus oleks ettearvatav, et minu plaan ei oleks lõhutud, sellega tuleb järgmine valitseja ja võtab mul selle kõik ära ja võib-olla paneb mind isegi vangi – see on see põhimõte. Inimese tegevus lähtub huvist. Riikide omavaheline suhtlus ja tegevused baseeruvad rahvuslikel huvidel. Iga riik defineerib ise oma rahvuslikud huvid.

Näiteks kui lord Palmerstonilt Viini rahukongressil 1820. aastal küsiti, kes on Suurbritannia sõbrad, oli vastus mõneti üllatav: „Suurbritannial ei ole sõpru, on ainult huvid!“ Vaevalt, et sedapidi defineeritud ja korraldatud riik hakkaks rakendama kahtlase väärtusega e-hääletussüsteemi.

Eestis on 1,3 miljonit inimest, valijaid on siis 700 000 ‒ 800 000 ja kuidas meie nendele inimestele selgeks teeme, sest nemad on kapseldunud, nemad istuvad oma mullis. Nad ütlevad, et valimised on nende jaoks jama, aga tegelikult peaksid valimised olema suur pidupäev. Ma lähen valima seda, kelle kohta ma näen, et ta lahendab minu asju, on mulle kasulik. Aga miks tänapäeval inimesed on niimoodi kapseldunud ja löövad parem käega, kui et lähevad valima ...

Ümber kasvatada ei olegi vaja. Inimesed on rõhuvas osas ausad ja avaldavad oma valikud ausalt, olenema sellest, kuidas nad hääletavad. Aga siin on veel üks asjaolu, viimasel korral oli selleks 66 000 uut valijat. Keegi ei tea, kust nad tulid ehk osa hääli, mis tekivad mitte millestki. Vot see on see asi, mis kindlustab võimu, server annab osa hääli juurde, ja veenda ei ole vaja mitte neid inimesi, vaid veenda on vaja 19 riigikohtu liiget. Kui nad lõpuks võtaksid kätte, mõistaksid oma rolli ühiskonnas kui sõltumatut võimu, otsiksid üles oma juriidilised teadmised ja kuulutaks need e-hääletamise tulemused põhiseadusele mittevastavateks, siis lõppeks kogu see trall kohe ära. Riigikohus seda ei tee.

Paur: Üks võimalus on niimoodi, et inimestele on vaja selgeks teha, et mine ise ja käi kasti juures ära, mis siis, et 10 kilomeetrit on vaja sinna minna, või organiseeritakse buss või paluda, et vallad aitaks inimesi organiseerida valimiskastide juurde. Kõigile peaks selge olema, et e-hääletus viib meid ummikteele.

Kolbakov: Inimesed on ausad, elavad oma igapäevast elu ja on õnnelikud või õnnetud, aga raske on veenda neid hakkama minema kuskile, kui antakse võimalus veidi lihtsamalt asju lahendada. Hakata igale inimesele selgeks tegema, mis asi on põhiseadus ja kuidas see hääletamine peaks põhiseaduse alusel käima, on raske ja tülikas ja inimesed ei saa sellest aru. Nad sülitavad, ei taha sind üldse kuulatagi. Selle jaoks ongi seadused kehtestatud: nad reguleerivad ühiskonna käitumist, ühiskonnale antakse ette norm, mille järgi ühiskond peab käituma, ja nüüdseks on see norm mingit pidi ära lõhutud. Meie põhiseadus ütleb seda, et hääletamine on ühetaoline ja salajane, ja me oleme ka sellest rääkinud: see ei ole salajane ega ole ühetaoline, järelikult on vastuolus põhiseadusega, järelikult seda rakendada ei saa. Seda normi saab muuta, aga enne tuleb norm ära muuta ja siis e-hääletada, mitte vastupidi, nagu meil praegu toimub.

Seesamane riigikohus muudab selle normi ära, ütleb, et e-hääletamist enam ei toimu, siis ei ole valdadel vaja midagi selgeks teha, valimiskomisjonidel on vaja välja mõelda, kuidas nendele inimestele, kes liikuda ei saa, kastid koju viia. Ja ongi kogu tarkus, et küll siis inimene ise „jalad selga võtab“ ja valimisjaoskonda tuleb, inimene on vastutustundlik ja mitte sugugi rumal.

Riigikohus võib loomulikult normi muuta ka selliselt, et võimaldab e-hääletada paralleelselt kasti juures hääletamisega, aga siis tuleb põhiseadust muuta. Viimastel valimistel selle jumal teab kust tulnud 66 000 häälega muutsime üldpilti. Me ei saa olla lõplikult kindlad, et need ei tea kust tulnud uued valijad ei moonutanud tegelikku tulemust. Keegi ju ei tea ja see on selle asja juures kõige hullem ‒ teadmatus.

Paur: Eesti ajakirjandus ja meedia suunavad meid igapäevaselt nende poolt sätitud rööpastele. Täna kutsutakse Tallinna linnapead Mihhail Kõlvartit umbusaldama. Lihtne inimene, mitte millestki arusaav, läheb ja annab allkirja.

Kolbakov: On olnud mitmeid katseid protestida e-hääletamise tulemusi riigikohtus, kõik on saadetud „puu taha“. Riigikohtu esimees ise kinnitab, et valimisseaduses ei ole e-hääletamist ette nähtud. E-hääletamine viiakse läbi valimiskomisjoni otsuste ja määruste alusel, viimased on aga kohustuslikud ainult valimiskomisjoni enese liikmetele. Seega seadust ei ole, järelikult polegi midagi arutada, kummaline seisukoht riigikohtult. Lasevad selle köiel lohiseda teatud ajani, kui asi muutub nii halvaks, et enam edasi ei saa, hakkavad rahutused pihta, näed, 20 000 õpetajat tulid Toompeale.

Paur: Jah, see on õige. Aga nüüd selle teema lõpetuseks: mis me võiks veel rahvale edasi öelda?

Kolbakov: Mitte midagi muud öelda, kui et nad mõtleksid sügavalt järele kogu oma senise elukorralduse üle. Ja kui nüüd tulevad need Euroopa Parlamendi valimised, siis selles kontekstis võiksid inimesed ikka enam kaaluda õigeid valikuid.

See võiks olla üks niisugune esimene proovikivi, kus inimesed võiksid näidata oma sisu ja öelda oma otsustava sõna nii ülehüppajate puhul kui ka nende puhul, kes suudavad säilitada oma positsiooni. Või siis, et mitte uskuda populismi, vaid uskuda seda, mis tegelikult kätte olete saanud, kätte aga olete saanud tohutu hinnatõusu, kestva majanduslanguse ja väga viletsa arenguperspektiivi.

Te peate sügavalt järgi mõtlema, kas ikka tasub olla nii alandlik, võib-olla hakata ikkagi nüüd tugevalt häält tegema, võib-olla on mõistlik hakata midagi ette võtma?

Paur: Mulle tuli meelde, et kui Jüri Ratas oli Keskerakonna esimees ja ühtlasi peaminister, siis Isamaaliidu, sotside ja EKRE kokku 53 häälega oleks võinud lõpetada e-hääletamise.

Kolbakov: Me tahame olla õigusriik ja annaks jumal, et me selleks ka tegelikult saaksime, ja just selle tõttu ei ole e-hääletamise lõpetamine või mittelõpetamine sedavõrd valitsuse või riigikogu initsiatiivist lähtuv. Siin kuulub initsiatiiv ikkagi riigikohtule, kes peab andma hinnangu e-hääletuse vastavusele Eesti Vabariigi põhiseadusega, mitte põhiseaduse kommenteeritud väljaandega.

Riigikohtu 19 liikme kätes on piltlikult väljendudes Eesti demokraatia tulevik, nende otsustest sõltub, kas me saame selge, läbipaistva ja rahva usaldust pälviva valitsemissüsteemi või siis senine trall jätkub ja me vajume üha enam ja enam autokraatlikku sohu! Kui juba peaminister kirjutab kirja oma erakonnakaaslasest ekspeaministrile nõudega, et see loobuks europarlamendi valimistel kandideerimast oma koduerakonna nimekirjas, siis on ikka miski väga mäda meie tänases Eesti Vabariigis.

 

Autor: LL
Viimati muudetud: 29/02/2024 08:36:16

Lisa kommentaar